ta oli tellinud tütarde paljude internetinimekirjade järgi, ning Anna osaks jäi taluda Evelyni üleolevat lõbusust ja ära visata suurel hulgal rebitud kinkepaberit. Samuti kolmkümmend kuus lemmikraamatut ta lapsepõlvest, internetist üles otsitud − enamasti esmatrükid, signeeritud eksemplarid, kõik erilised.
Ta neelatas, aga kurku täitis ikka veel alandus otsekui vatitropp. „Ära hõõru seda mulle nina alla, saan aru, et see polnud see, mida nemad ootasid, ja tean, et neil on olnud raske kohaneda minu kui kasuemaga, mitte lihtsalt kellegagi, keda nad üle nädala näevad, aga …” Anna andis viimaks oma piinale järele. „Sa oled ainuke inimene, kellelt ma saan seda küsida, Michelle. Mis on juhtunud, kas siis enam ei võigi teeselda, et kingitused meeldivad? Nii nagu mina teesklesin, kui õnnelik ma olen selle neetud noorust taastava seerumi üle?”
„Kena sinust. Aga küllap pakkusid tänamisega kõvasti üle,” ütles Michelle pilklikult.
„Muidugi pakkusin.” Anna peitis nina veiniklaasi. Karbile oli tegelikult kirjutatud „küpsele nahale”. Tema on aga ainult kolmteist aastat Beccast vanem.
„Kui nüüd põhilise juurde tagasi minna − sa lihtsalt pead sellest Philiga rääkima,” ütles Michelle, tõmmates praeahjuukse jõnksuga lahti, et küpsetusplaati välja tõsta. „Tema peab vastutama selle eest, kuidas nad sind kohtlevad. Sa pole mingi majapidajanna, kes on juhtumisi abielus nende isaga. Sa oled nende kasuema ja nad elavad sinu kodus. Palun. Võta üks.”
Michelle lükkas pirukataldriku tema poole. Anna võttiski ja pidi õnnetult tunnistama, et küpsetis on õhuline, apelsinihõnguline ja lausa sulab suus.
„Delikatessipoest,” lausus Michelle, märgates ta haledat ilmet. „Sellised väikesed kõrvalepõiked on okei. Ära üritagi olla supernaine.”
„Kas on siis nii ebardlik kinkida raamatuid?” küsis Anna kaeblikult. „Armastasin lapsena just teist jõulupüha veeta raamatutega. Me kõik lugesime. Mina ja ema ja isa, istusime oma jõuluraamatuid uurides, apelsini-šokolaadiküpsised ja teekann käeulatuses.”
„Sõltub muidugi sellest, mida sa neile kaela määrisid.”
„Väga väärtuslikud need just pole, kui sa seda mõtled. Lilyle kinkisin mõned, mille sisu ta teab juba Disney DVD-de järgi, nagu „Mary Poppins” ja „101 dalmaatsia koera”. Arvasin, et niisuguse kavala võttega saab temas huvi äratada. Pealegi on tal ju dalmaatsia koer Pongo.”
„Nii kaua on ehk huvi, kuni sa vaesele lapsele kogu aeg ei korruta, et „raamat on palju parem kui film”.” Michelle lõikas endale väikesest pirukast poole. „Kuidas on siis näitlejahakatise McQueeniga? Mida paganat sa temale kinkisid? Kas „Balletikingad”? See vist räägib ühest lavakoolist?”
Anna kergitas lõuga. „Kinkisin Chloe’le kõik Judy Blume’i lood, mis mulle mäletatavasti viieteistkümneselt väga meeldisid. „Igavesti” ja „Deenie”. Lisaks paar raamatut „Malory Towers”i sarjast …”
„„Malory Towers”?” Michelle’i kulmud kadusid tiheda tumeda tuka varju. „Mida sa ometi mõtlesid?”
„Mulle endale meeldib väga „Malory Towers,” protesteeris Anna. „Loen seda veel praegugi, just siis, kui tahan tuju tõsta. See on nii lohutav.”
„Sellepärast lohutav, et sina lugesid seda seitsmeaastaselt ja arvasid, et kõigis internaatkoolides on kesköised peod ja tüdrukud, kes toovad oma ponid tundi kaasa. Nüüd kingid sa need lood tütarlapsele, kes ei suuda otsustada, kas ta tahab minna „X-Factor”i või „American Idol”i prooviesinemisele?”
„Seda küll,” lausus Anna tasa.
„Armas jumal.” Michelle võttis jälle oma klaasi. „Kas niisuguseid raamatuid hoitaksegi teil seal teismeliste riiulitel? Pole ime, et lapsed ei käi raamatukogus.”
Anna ei suutnud pahameelt varjata. Raamatukogu oli tema hell koht. Ta töökoht Longhamptoni raamatukogu asejuhatajana oli koondamislainega ära kaotatud just kolm nädalat enne Sarah’ Ameerikasse minekut. Lõpparve ei olnud sugugi tühine ja pealegi teenis Phil arvete maksmiseks rohkem kui küllalt, ent Annale tähendas see töökoht enamat kui lihtsalt palgatööd. Ta oli seal korraldanud õhtuseid raamaturühmi, ettelugemisi vanadekodudes, lugemisgruppe sülelastega emadele − kõike, mis tooks inimeste ellu raamatuid.
„Ma ei töötanud lasteraamatukogus,” ütles ta jäigalt. „See oli hoopis teistsugune töö. Seda ei liidetud ega kaotatud ka ära.”
„Vabandust,” ütles Michelle. „Aga kas me ei leppinud kokku, et oleks aeg hakata mõtlema positiivselt? Oleks aeg siit edasi liikuda?” žestikuleeris ta innustavalt rusikatega. „Kas me ei teegi nimekirja? Nimekirja, mis koondaks mõtted eelolevale aastale?”
„Kas peame seda tegema?”
„Peame küll, ja kohe praegu,” kannustas Michelle, tõmmates oma alalise märkmiku enda poole. „Hakkame pihta.”
„Mul pole paberit.”
„Leian sulle kohe. Võid selle lugeda täiendavaks jõulukingiks.” Michelle läks elutuppa ja Anna kuulis, kuidas ta avas kirjutuslaua sahtli, et otsida Annale midagi sealsest lõputust nahkmärkmike varust.
Anna silmitses tujutult oma veiniklaasi. Ta oli ju pooleldi arvanudki, et Chloe’ suhtumine on põlglik, see käib kokku ta teismeliseeaga; Lilyle oli ta aga lootnud meeldida. Lilyle, kes on nii kurva näoga, kui ta arvab, et keegi ei näe, ja nii üksildane kooliväravas, sest tal pole eakaaslasi, kellega aega veeta. Lilyle, kes püüab kõigest hingest jätta muljet, et tal on kõik hästi, kuigi ilmselt pole. Anna ise ei tunne ennast kunagi üksildasena, kui ta saab lugeda, ja isegi kui Lily keelduks unejuttudest, lootis Anna ikkagi, et ta leiab endale sõbra Michael Morpurgo või härra Gumi näol.
„Tee nüüd rõõmus nägu ette, Anna,” ütles Michelle, asetades ta ette märkmiku. „Homme lendavad nad ära New Yorki ning sul ja Philil on terve nädal endi jaoks, ning kui nad tagasi tulevad, räägivad nad, kuidas nende ema ei oska süüa teha ja et Ameerika šokolaad maitseb nagu okse ja „kus mu projekt on, mida sa lubasid aidata mul teha?””
Anna võttis veel ühe piruka, püüdes ignoreerida Pongo paluvat ilmet. „Midagi sellist ei ole. Sarah’st on saanud emme, kes aina kuulutab, et „mu tüdrukud on mu parimad sõbrad”. Neil käib seal pidev poodlemine. Sarah töötab nüüd peakontoris, mitte mingis mahajäetud kolkas nagu Longhampton, nii et aina lühikesed efektiivsed koosolekud ja maniküür. Ning meeleheaks ja kostitamiseks palju sularaha, mida meil enam pole.”
„Las ta siis kostitab.” Michelle vaatas Annale otsa. „Mida sa kavatsed teha, kui nad ära on? Enda jaoks?”
Anna hingas nohinal välja. „Vedelen vist lihtsalt niisama voodis, mis?”
Anna ei olnud ealeski tundnud ennast nii kurnatuna. Esimesed kuud pärast Sarah’ lahkumist olid olnud üks lõputu keeristorm − uued koolid, uus auto, kuhu mahuks veel kolm inimest, uued rõivad, uus päevakava, uued toidukorrad kolmele väga erineva maitsega sööjale. Kõik olid olnud šokis, ent ometi olid nad rahuldavalt läbi saanud, kuna Anna oli kahekordselt pingutanud, et šokki leevendada. Alles viimasel ajal oli asja uudsus kaduma hakanud ja ilmnesid tõelised probleemid. Probleemid, mille olemasolu ei tohi tunnistada – tunne, nagu oleksid majas isegi koerast tähtsusetum.
Michelle lükkas märkmiku talle lähemale. „Hakka pihta. Tee nüüd kohe ära. Eksami tingimused − sul on kakskümmend minutit aega, et kirjutada
