ult neid tunde, mis säravad.”
Tänusõnad
Vaadates tagasi sellele, kuidas mu raamat valmis, pean tahes-tahtmata tõdema, kui paljud inimesed sellesse oma panuse andsid ja kui kiiresti kogu see kupatus Titanicuna põhja oleks läinud, kui sõbrad poleks mulle abiks olnud. Seda kõike silmas pidades tahan tänada NB ja Massachusetts All Starsi tiimi; samuti Elkat, Emilyt ja Cliot, kes kaasasid abilisi, Holly Blacki, kes viitsis tundide kaupa lugeda üle ühtesid ja samu stseene, Libba Brayd, kes pakkus soolakringleid ja diivani, millel sain kirjutada, Robin Wassermani, kes lahutas mu meelt „Kõmutüdruku” lugudega, Maureen Johnsonit, kes mind kõhedaks tegevalt piidles, kui katsusin töötada, ning Justine Larbalestier’d ja Scott Westerfeldi, kes ajasid mind sohvalt üles, et läheksin kirjutama. Aitäh ka Ioanale, kes aitas mind, kui jäin hätta rumeenia keelega. Tänusõnad mu agendile Barry Goldblattile, toimetaja Karen Wojtylale, Simon & Schusteri ja Walker Booksi meeskonnale, kes selle sarja oma hõlma alla võtsid, ning Sarah Payne’ile, kes tegi parandusi, kui tähtaeg oli juba ammu möödas. Ning mõistagi mu perekonnale – emale, isale, Jimile ja Kate’ile, Esoni klannile ja siis veel Joshile, kes arvab endiselt, et Simon on tema pealt maha kirjutatud (ning võib-olla on tal õigus).
Pikk on see tee
Ja ränk, mis Põrgusuust viib üles Valgusesse
I
SÄDEMED LENDAVAD KÕRGELE
Vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
1
Portaal
Eelmise nädala külmalaine oli möödas. Päike säras eredalt, kui Clary tõttas üle Luke’i tolmuse hoovi, jakikapuuts peas, et tuul juukseid silmile ei puhuks. Ilm võis ju küll olla soojemaks läinud, aga East Riverilt puhuv tuul oli vinge nagu enamasti ikka. See kandis endaga kaasas nõrka kemikaalihaisu, millesse segunes Brooklynile nii omast asfaldija bensiinilehka ning tänava lõpus asuva mahajäetud suhkruvabriku karamellilõhna.
Simon ootas teda verandal, lamaskledes katkiste vedrudega tugitoolis ja toksides pulgaga innukalt sinistes teksades põlvedele toetatud mängukonsooli. „Ma võidan,” ütles ta, kuuldes Claryt trepist üles tulemas. „Ma teen Mario Kartile ära!”
Clary lükkas kapuutsi peast, heitis juuksed silmilt ja sobras võtmeid otsides kotis. „Kus sa oled olnud? Olen sulle hommik otsa helistanud.”
Simon ajas end püsti ja toppis vilkuva nelinurga oma üleõlakotti. „Ericu juures olin. Meil oli bändiproov.”
Clary lõpetas korraks võtmega mässamise – millegipärast ei tahtnud see kunagi keerata – ja vaatas kulmu kortsutades Simoni poole. „Bändiproovis? Tahad öelda, et oled ikka veel…”
„Bändis? Miks ma ei peaks olema?” Ta sirutas käe. „Oota, las mina teen.”
Clary vaatas vaikides pealt, kuidas Simon keerab osavalt võtit, kasutades täpselt parajal määral jõudu, et vana jonnakas lukk lahti klõpsataks. Poisi käsi riivas tema oma; nahk oli külm, sama jahe kui õhk. Clary võbistas kergelt õlgu. Nad olid oma võrsuma hakanud romantilisele suhtele läinud nädalal lõpu teinud ja ta ei teadnud Simoniga viibides päris täpselt, kuidas käituda.
„Aitäh.” Poisile otsa vaatamata võttis ta võtme tagasi. Elutoas oli palav. Clary riputas jaki esikus nagisse ja siirdus vabasse magamistuppa, Simon tema kannul. Clary kortsutas kulmu: tema kohver vedeles voodil, pooled lahti nagu merikarbil, rõivad ja joonistusplokid igale poole laiali pillutud.
„Minu teada pidid sa Idrisesse minema ainult paariks päevaks,” sõnas Simon kogu seda segadust hämmeldunult silmitsedes.
„Lähengi, aga mul pole aimugi, mida ma kaasa peaksin võtma. Kleite ja seelikuid mul õieti ei olegi, aga äkki ei lubata seal pükstega käia.”
„Miks ei peaks seal tohtima pükstega käia? See on lihtsalt teine riik – ega see teine sajand ole.”
„Aga varjukütid on nii vanamoodsad ning Isabelle kannab alati kleite…” Clary jättis lause pooleli ja ohkas. „Ah ära pane tähele. Ma olen lihtsalt mures ema pärast ja valan kogu oma ärevuse välja riiete peale. Räägime millestki muust. Kuidas proov läks? Bändil pole ikka veel nime?”
„Hästi läks,” Simon hüppas lauaservale istuma ja kõlgutas jalgu. „Me plaanime võtta endale uue moto. Midagi iroonilist, umbes nagu „Me oleme näinud miljonit nägu ja rabanud neist umbes seitsetkümmend protsenti”.”
„Kas oled Ericule ja teistele rääkinud…”
„Et ma olen vampiir? Ei. See pole niisugune asi, mida saaks nagu möödaminnes jutu sekka poetada.”
„Seda küll, aga nad on ju su sõbrad. Nad peaksid teadma. Pealegi hakkaksid nad vaatama sind siis nagu rokikuningat – nagu seda vampiir Lesterit.”
„Sa tahtsid öelda Lestati,” parandas Simon teda. „Tema nimi on Lestat ja ta on väljamõeldud tegelane. Ning mis sellesse puutub, siis ega sinagi jookse oma sõpradele kuulutama, et oled varjukütt.”
„Missugustele sõpradele? Minu sõber oled sina.” Tüdruk viskas end voodile ja vaatas Simonile otsa. „Sulle ma ju ütlesin, kas pole?”
„Sellepärast et sul ei jäänud muud üle.” Simon silmitses teda, pea viltu; tema silmadest peegeldus vastu voodi kõrval oleva lambi valgus ja muutis need hõbedaseks. „Ma hakkan sinust puudust tundma, kui sa ära oled.”
„Mina sinust samuti,” vastas Clary, ehkki oli ootusärevusest üleni kihevil ega suutnud õieti keskendudagi. Ma lähen Idrisesse! hõiskas tema hing. Ma näen varjuküttide kodumaad ja Klaaslinna. Ma päästan oma ema.
Ja ma saan olla koos Jace’iga.
Simoni silmad välgatasid, nagu oleks poiss lugenud Clary mõtteid, aga tema hääl jäi leebeks. „Räägi mulle veel üks kord, miks sa pead Idrisesse minema. Miks ei või Madeleine ja Luke seda asja sinu eest ära õiendada?”
„Loits, mis viis mu ema sellisesse seisundisse, tuli ühelt sortsilt, Ragnor Fellilt. Madeleine ütleb, et kui tahame selle maha võtta, peame sortsi üles otsima. Madeleine’i Ragnor Fell ei tunne, ta tundis üksnes mu ema. Madeleine loodab, et mind Ragnor Fell usaldab, sest olen nii kangesti Jocelyni moodi. Pealegi ei saa Luke mind saata. Idrise pinnale oleks tal ehk lubatud astuda, aga Alicantesse tulekuks vajab ta Klaavi luba ja seda talle ei anta. Palun ära tee sellest üldse juttu – ta on niigi mures, et ei saa mind saata. Kui ta poleks Madeleine’iga varasemast ajast tuttav, ei laseks ta mul arvatavasti üldse minna.”
„Aga Lightwoodid on ju samuti seal. Ja Jace. Nad on sulle toeks. Kas ei öelnud Jace, et aitab sind? Tal ei ole ju midagi selle vastu, et lähed kaasa?”
„Muidugi aitab ta mind,” vastas Clary. „Mõistagi pole tal midagi selle vastu.”
Aga Clary teadis, et see ei vasta tõele.
Pärast seda kui Clary oli Madeleine’iga haiglas vestelnud, läks ta kohe Instituuti. Esimene, kellele ta ema saladusest rääkis, oli olnud Jace – isegi Luke ei teadnud siis veel sellest. Jace oli kuulanud Claryt ja tema nägu oli muutunud üha kahvatumaks, justkui ei kõnelekski tüdruk sellest, kuidas päästa oma ema, vaid nõrutaks teda piinava aeglusega verest tühjaks.
„Mitte kuhugi sa ei lähe,” ütles noormees, niipea kui Clary oli oma jutu lõpetanud. „Seon su kas või kinni ja istun sul otsas,
