ent nüüd kiratsema jäänud roosipõõsaste vahel. Seal oli isegi samblike alla mattunud kivist pink; kunagi, enne kui siin seadsid ennast sisse varjukütid, oli see olnud tõeline kirik.
Kõigepealt torkas talle silma Magnus, kes nõjatus vastu sammaldunud kivimüüri. Sorts ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda – tema valget T-särki ehtisid dekoratiivsed pealeloobitud värvilaigud ning jalas olid tal vikerkaarevärvilised nahkpüksid. Üleni musta riietatud varjuküttide seas tõusis ta esile nagu kasvuhoone orhidee. Seal olid Alec, kahvatu ja ebalev; Isabelle, kelle pikad juuksed olid säetud hõbedase paelaga kokkuseotud palmikutesse; ja tema kõrval väike poiss, kes pidi ilmselt olema Max, noorim Lightwood. Samas lähedal oli nende ema nagu tütre pikem ja kõhnem teisik, ehkki samasuguste tumedate juustega. Tema kõrval olevat naist Simon ei tundnud. Esialgu mõtles ta, et too on vana, sest tema juuksed olid peaaegu valged, aga kui naine pöördus, nägi Simon, et too võib olla umbes kolmekümne viie või neljakümneaastane.
Ja siis seisis seal veel Jace – teistest natuke maad eemal, nagu ei kuuluks ta nende hulka. Temagi oli üleni mustas nagu teised varjukütid. Kui Simon pani endale selga mustad rõivad, nägi ta välja, otsekui läheks matusele, aga Jace’i muutsid need ähvardavaks ja ohtlikuks. Ja blondiks. Simon tundis õlgu pingulduvat ja arutles endamisi, kas üldse miski – aeg või unustus – suudab hajutada vimma, mida ta tunneb Jace’i vastu. Ta ei tahtnud seda tunda, aga ei saanud midagi parata, et see lasus nagu kivi tema südamel, mis oli lakanud tuksumast.
Midagi kummastavat näis olevat selles seltskonnas – aga siis pöördus Jace tema poole, nagu aimaks tema ligiolekut, ja Simon nägi isegi sealt, kus ta seisis, teise kõril kaelusest veidi kõrgemal kitsast valget armi. Tema rinnus pesitsev vimm vaibus ja andis maad millelegi muule. Jace noogutas põgusalt tema suunas. „Tulen kohe tagasi,” ütles ta Maryse’ile häälega, mida Simon oma emaga rääkides iial ei oleks kasutanud. Jace lausus seda nagu täiskasvanu, kel on midagi öelda teisele täiskasvanule.
Maryse liigutas nõusoleku märgiks hajameelselt kätt. „Ma ei mõista, miks sellega nii kaua aega läheb,” ütles ta Magnusele. „Kas see on normaalne?”
„Ebanormaalne on selle asja juures üksnes hinnaalandus, mida ma teile teen.” Magnus koputas saapakontsaga vastu müüri. „Tavaliselt võtan ma selle teenuse eest poole suurema summa.”
„See on ju üksnes ajutine portaal. Meil on tarvis pääseda sealtkaudu Idrisesse ja siis pead selle jälle sulgema. Niisugune oli meie kokkulepe.” Ta pöördus enda kõrval oleva naise poole. „Sina, Madeleine, jääd siia ja kontrollid, et ta seda teeks.”
Madeleine. Tema siis oligi Jocelyni sõbranna. Paraku ei olnud Simonil aega naist lähemalt silmitseda, sest Jace oli tal juba käsivarrest kinni haaranud ja talutas teda kiriku seina äärt mööda teiste vaateväljast eemale. Katedraalitagune oli veel rohkem umbrohtunud ja võssa kasvanud, rada ei olnud kasvude vahelt peaaegu nähagi. Lükanud Simoni suure tamme varju, laskis Jace temast lahti ja heitis pilgu ümberringi, nagu tahaks olla kindel, et keegi pole neile järgnenud. „Olgu. Nüüd võime rääkida.”
Igatahes oli siin taga vaiksem, Instituudi hiigelhoone summutas York Avenue liiklusrüma. „Sina olid see, kes mu siia kutsus,” tuletas Simon talle meelde. „Kui täna hommikul ärkasin, oli sedelike kleebitud mu aknale. Kas sa mõnikord telefoni ka kasutad nagu normaalsed inimesed?”
„Ei, kui mul on vähegi võimalik seda vältida, vampiir,” vastas Jace. Ta silmitses Simonit mõtlikult, nagu sirviks raamatu lehekülgi. Tema ilmes segunesid kaks vastandlikku emotsiooni: põgus imestus ja midagi kerge pettumuse taolist. „See on siis ikka veel nõnda: sa oled suuteline viibima päikese käes. Isegi keskpäevapäike ei kõrveta sind.”
„Jah,” vastas Simon. „Aga sa tead ju seda – olid ise seal.” Ta ei pidanud täpsustama, mida „seal” tähendab, teise poisi näost oli näha, et ta mäletab jõge, autokasti, vee kohale tõusvat päikest ja Clary karjatust. Jace’il oli see ilmselgelt sama hästi meeles kui Simonil endal.
„Mõtlesin, et äkki on see võime haihtunud,” ütles Jace, aga oli aru saada, et ta ei mõtle seda tõsiselt.
„Kui peaksin tundma tungi leekidesse lahvatada, eks ma anna siis sulle teada.” Simon kaotas Jace’iga vesteldes kiiresti kannatuse. „Kuule, sa ei käskinud mul ometi selleks siia tulla, et võiksid mind silmitseda nagu mingit koekultuuri Petri tassis? Järgmine kord saadan sulle foto.”
„Eks ma siis lase selle raamida ja aseta öökapile,” vastas Jace, aga tema iroonia oli täna hambutu. „Kuule, ma kutsusin su siia asja pärast. Nii vastumeelt kui mulle ka poleks seda tunnistada, on meil ometi midagi ühist.”
„Ilusad juuksed?” pakkus Simon, aga temalgi ei paistnud olevat õiget tahtmist vaimutseda. Jace’i iseäralik ilme hakkas talle üha rohkem muret tegema.
„Clary,” ütles Jace.
Seda polnud Simon oodanud. „Clary?”
„Clary,” kinnitas Jace. „Tead ju teda: pisikest kasvu, punapäine, äkilise loomuga.”
„Ma ei mõista, kuidas võiks Clary meid ühendada,” lausus Simon, ehkki sai väga hästi aru. Sellegipoolest ei olnud tal erilist lusti seda teemat praegu – õigupoolest küll üleüldse – Jace’iga arutada. Kas ei kehtinud meeste seas mingi koodeks, mis välistas sellised arutelud – arutelud, mis puudutasid tundeid?
Tundus, et ei kehtinud. „Me mõlemad hoolime temast,” kuulutas Jace ja silmitses teda uurivalt. „Ta on meile mõlemale tähtis. On mul õigus?”
„Sa küsid, kas ma hoolin temast?” Sõna „hoolimine” tundus selle tähistamiseks liiga vaene. Simon arutles endamisi, kas Jace on võtnud nõuks tema üle nalja heita, aga niisugune käitumine tundus isegi tolle kohta liiga südametu. Oli Jace ehk kutsunud ta siia sellepärast, et tema enda ja Clary romantilised suhted olid liiva jooksnud? Temal, Simonil, oli ju ikka veel kas või pisitillukegi lootus, et Jace ja Clary hakkavad suhtuma teineteisesse nii, nagu vaja – nagu õel ja vennal kombeks…
Tema ja Jace’i pilk kohtusid ning Simonis süttinud lootusesäde kustus.
Teise poisi nägu polnud üldse niisugune nagu vendadel, kui nad räägivad oma õest. Ometi polnud Jace kindlasti kutsunud teda ka selleks, et tema tunnete üle irvitada – Simoni näost pidi olema selgesti näha, kuidas ta kannatab, ning täpselt sedasama luges tema välja ka Jace’i silmist.
„Ära arva, et mulle nii kangesti meeldib neid küsimusi esitada,” nähvas Jace. „Tahan lihtsalt teada, mida oled sa valmis Clary nimel tegema. Kas nõustuksid tema heaks valetama?”
„Mille kohta ma peaksin valetama? Millest üldse jutt käib?” Korraga sai Simon aru, mis teda aias avanenud vaatepildi juures oli häirinud. „Oota nüüd,” ütles ta. „Te valmistute minema Idrisesse kohe praegu? Clary arvab, et lähete alles öösel.”
„Ma tean,” vastas Jace. „Sina pead ütlema teistele, nagu saatnuks Clary sind teatama, et ta ei tule. Ütle, et ta ei taha enam Idrisesse tulla.” Jace’i hääles oli midagi võõrast, millele Simon ei osanud nime anda. Aga võib-olla oli teise ettepanek tulnud nii ootamatult, et Simon ei suutnud seda esialgu hoomata. Jace palus teda. „Sind nad usuvad. Nad teavad, kui… kui lähedased teie kaks olete.”
Simon raputas pead. „Ma ei usu oma kõrvu. Väidad, et palud mul teha midagi Clary heaks, kui tegelikult pean osutama teene hoopis sulle.” Ta pöördus, et hakata minema. „Ei lähe läbi.”
Jace haaras Simonil käsivarrest kinni ja pööras
