kurk kuivas. „Äraneetu äsas mulle noaga?” See tundus talle võimatuna. Muidugi oli ta paranenud isegi pärast seda, kui Valentine oli tal kõri läbi lõiganud, aga mäletama peaks ta seda ju ikka. Pead raputades langetas ta pilgu ja uuris ennast. „Kuhu ta noa lõi?”
„Ma näitan sulle.” Simoni suureks üllatuseks istus Isabelle hetk hiljem tema voodiserval ja ta tundis tüdruku jahedaid käsi oma vöökohal. „Siia,” ütles Isabelle. Olles tõmmanud särgi üles, libistas ta sõrmega üle poisi palja kahvatu kõhu jooksva peenikese punase joone. Seda ei võinud õieti armiks nimetadagi. „Kas on valus?”
„Ee-ei.” Isabelle’i esimest korda nähes oli Simon olnud võlutud tüdruku ülekeevast elurõõmust, vitaalsusest ja energiast. Ta oli lootnud, et on lõpuks leidnud tüdruku, kes leegitseb piisavalt eredalt kustutamaks Clary kuju, mis näis olevat igaveseks vajutatud tema silmapõhja. Selleks ajaks kui tüdruk laskis teda Magnus Bane’i peol rotiks muuta, oli ta juba taibanud, et temasuguse tavalise poisi jaoks põleb Isabelle natuke liiga ereda leegiga. „Ei ole valus.”
„Minu silmadel küll on,” kostis ukse poolt kellegi jahedalt irooniline hääl. Seal seisis Jace. Ta oli sisse tulnud nii vaikselt, et isegi Simon ei olnud kuulnud. Pannud ukse enda järel kinni, vaatas ta laialt muiates, kuidas Isabelle Simoni särgi uuesti alla tõmbas. „Vägistad vampiiri, kasutades ära tema kaitsetut seisundit, mis ei võimalda tal vastu hakata, Iz?” küsis ta. „Olen üsna kindel, et see läheb vastuollu vähemalt ühe Ühismeele leppe punktiga.”
„Näitan talle ainult, kuhu äraneetu teda pussitas,” tõrjus Isabelle, aga kobis siiski kahtlaselt kiiresti oma tugitooli tagasi. „Mis all toimub?” küsis ta siis. „Kas kõik on ikka veel närvis?”
Naeratus kadus Jace’i näolt. „Maryse läks Patrickuga Gardi,” vastas ta. „Klaav istub koos ja Malachi pidas paremaks lasta tal… kõike endal seletada.”
Malachi. Patrick. Gard. Need nimed olid Simonile tundmatud ja ajasid ta segadusse. „Mida ta peab selgitama?”
Isabelle ja Jace vahetasid pilke. „Sinu siinolekut,” vastas Jace lõpuks. „Seda, miks me tõime endaga koos Alicantesse vampiiri, ehkki see on teatavasti Seadusega selgesõnaliselt keelatud.”
„Alicantesse? Me oleme siis Alicantes?” Korraks valdas Simonit seletamatu paanika, aga kohe taandus see kõhtu löönud terava valu ees. Õhku ahmides tõmbas ta end kägarasse.
„Simon!” Isabelle sirutas käe ja tema tumedatest silmadest paistis hirm. „Kas sinuga on kõik korras?”
„Mine ära, Isabelle.” Rusikas käsi vastu kõhtu surutud, vaatas Simon Jace’i, pilgus palve. „Käsi tal ära minna.”
Näol solvatud ilme, tõmbus Isabelle eemale, nagu oleks teda löödud.
„Tore. Ma lähen. Sa ei pea seda mulle kaks korda ütlema.” Tüdruk kargas püsti, tuhises toast välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Jace pöördus Simoni poole, tema merevaigukarva silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. „Mis viga on? Ma arvasin, et oled hakanud paranema.”
Simon tõstis tõrjuvalt käe, et Jace talle lähemale ei tuleks. Ta tundis kurgus põletavat metallimaitset. „Asi ei ole Isabelle’is,” ütles ta kähedalt. „Ma pole haavatud, vaid lihtsalt näljane.” Simon tundis, kuidas tema põsed lõkendama löövad. „Olen kaotanud verd – see vajab korvamist.”
„Muidugi,” vastas Jace. Tema hääletoonist võis välja lugeda, nagu oleks talle äsja teatavaks tehtud üldjoontes üsna huvitav, kuid siiski mõnevõrra tarbetu teaduslik tõik. Põgus mure asendus tema pilgus millegagi, mis Simonile meenutas kergelt pilkavat põlgust. See puudutas temas mingit tundlikku keelt ja vallandas niisuguse raevuhoo, et kui valu poleks teda voodi külge aheldanud, karanuks ta üles ja tormanuks teisele kallale. Praegu suutis ta üksnes pressida hädiselt üle huulte: „Käi persse, Wayland.”
„Või siis Wayland?” Jace’ile näis kogu lugu ikka veel nalja tegevat, aga ta tõstis käe kõri juurde ja hakkas jakilukku lahti sikutama.
„Ei!” Simon vajus voodile kägarasse. „Ükskõik kui näljane ma ka ei oleks, sinu verd ma enam ei joo.”
Jace’i huuled kõverdusid. „Just nagu ma laseksingi sul seda teha.” Ta pistis käe jaki põuetaskusse ja tõmbas välja lapiku klaaspudeli. See oli poolenisti täis lahjat punakaspruuni vedelikku. „Mul õnnestus köögis pigistada toore liha käntsakast natuke mahla. Oletasin, et sul võib seda vaja minna. Midagi enamat ma sinu heaks teha ei saanud.”
Simon võttis Jace’ilt pudeli, aga tema käsi värises nii kõvasti, et Jace pidi korgi ise pealt keerama. Vedelik oli jälk – liiga lahja ja soolane, et olla õige veri, ning selle iseäraliku maitsega, mis ütles Simonile, et liha oli olnud mitu päeva vana.
„Väkk,” ütles ta, võtnud paar sõõmu. „Surnud veri.”
Jace’i kulmud kerkisid. „Kas pole siis igasugune veri surnud?”
„Mida kauem on loom, kelle verd ma joon, surnud olnud, seda halvemini veri maitseb,” selgitas Simon. „Mida värskem see on, seda parem.”
„Aga värsket ei ole sa ju kunagi joonud. Või oled?”
Vastuseks kergitas Simon omakorda kulme.
„Muidugi kui välja arvata minu oma,” lisas Jace. „Olen kindel, et minu omal on oivaline maitse.”
Simon asetas tühja pudeli voodi kõrval oleva tugitooli käetoele. „Sinuga on midagi ikka rängalt valesti,” lausus ta. „See tähendab vaimses mõttes.” Ta tundis veel praegugi suus halva vere maitset, aga valu oli läinud. Enesetunne oli paranenud, jõudu oli juurde tulnud, nagu oleks veri omamoodi arstirohi, mida ta peab võtma – ravim, mis hoiab teda elus. Simon arutles endamisi, kas heroiinisõltlastel peaks olema sama tunne. „Niisiis olen ma Idrises.”
„Alicantes, kui päris täpne olla,” parandas Jace teda. „Pealinnas. Õigupoolest on see Idrise ainus linn.” Ta astus akna juurde ja tõmbas kardinad eest. „Penhallow’d ei tahtnud meid hästi uskuda,” ütles ta, „kui rääkisime, et päike ei tee sulle midagi. Nad panid siia need pimenduskardinad. Aga tule vaata.”
Simon tõusis voodist, läks akna juurde ja astus Jace’i kõrvale. Ning jäi otsekui lummatult vaatama.
Mõne aasta eest oli ema käinud koos tema ja õega reisil Toscanas. Terve nädala olid nad söönud rammusaid võõraid pastaroogi ja magedat leiba. Ta mäletas päikeses pruuniks põlenud maad ja seda, kuidas ema mööda kitsaid looklevaid teid sõites oli hädavaevu suutnud vältida kihutamast nendessesamadesse ilusatesse hoonetesse, mida nad olid tulnud vaatama. Veel oli tal meeles, kuidas nad olid peatunud mäenõlval, kust avanes vaade San Gimignano linnakesele – käputäiele roostekarva ehitistele. Nende keskelt küünitasid end siin-seal kõrgustesse tornid, mille tipud näisid tahtvat lausa taevasse kerkida. Kui tema ees avanev vaatepilt Simonile üldse midagi meenutas, siis seda, aga ühtlasi oli see nõnda võõrapärane, et midagi niisugust polnud ta tõepoolest varem näinud.
Hoone, mille ülemise korruse aknast Simon välja vaatas, pidi olema üsna kõrge. Pilku tõstes nägi ta kivist katuseräästaid ja nende kohal taevast. Teisel pool teed oli veel üks, pisut madalam ehitis ja nende vahelt jooksis läbi kitsas tume kanal, mida siin-seal ületasid sillad. Selle vett oligi ta ennist kuulnud loksuvat. Maja näis olevat ehitatud osaliselt mäeküljele. Sellest allpool ääristasid kitsaid tänavaid meekarva
