kas ei öelnud sa natukese aja eest, et allilmlastel on Seadusega keelatud Alicantesse loata minna?”
Vastuseks sai Clary naeratuse, mis meenutas talle seda Luke’i, kes oli ta kinni püüdnud, kui ta pisikese plikatirtsuna pargis ronimisredelitelt alla oli kukkunud – Luke’i, kes oli teda alati kaitsnud. „Mõni seadus lausa nõuab, et seda rikutaks.”
Penhallow’de perekonna maja meenutas Simonile Instituuti, sest näis samuti kuuluvat mingisse teise ajastusse. Esikud ja trepid olid kitsad ning tehtud kivist ja tumedast puidust. Aknad olid kõrged ja ahtad ning neist avanes vaade tänavale. Kujundus jättis Aasia-pärase üldmulje. Esimese korruse trepimademel seisis Jaapani sirm ja aknalaudadel olid lakitud lillemustriga Hiina vaasid. Seintel olevatel siidimaalidel oli nähtavasti kujutatud stseene varjuküttide mütoloogiast, aga needki olid idamaist vurhvi: neil tõusid esile säravat seeravinuga vibutavad sõjapealikud, kes lõid lahingut värvikate draakonitaoliste olevuste ja väänlevate punnissilmsete deemonitega.
„Proua Penhallow, Jia, juhatas kunagi Pekingi Instituuti. Praegugi veedab ta muist aega siin, muist Keelatud Linnas,” ütles Isabelle, kui Simon jäi seisma, et uurida üht pilti. „Penhallow’de perekond on vana ja rikas.”
„Seda on näha,” pomises Simon, tõstes pilgu lühtritele, mille kristallripatsid sädelesid nagu pisarad.
Neist astme võrra tagapool torises Jace: „Liikuge edasi, ega me ekskursioonil ole.”
Simon oleks tahtnud midagi vastu nähvata, aga otsustas siis, et asi pole seda väärt, ja läks kiiresti trepist alla. Nad jõudsid avarasse ruumi, kus olid veidralt segunenud vana ja uus. Suur aken avanes kanalile ja stereoseadmest, mida Simon ei näinud, kostis muusika. Seevastu televiisorit ning DVD- ja CD-riiuleid, mida Simon seostas moodsa elutoaga, ei olnud, nende asemel oli mitu tugevasti polsterdatud sohvat. Need paiknesid ümber kamina, milles praksus tuli.
Kamina juures seisis Alec. Tal olid seljas mustad varjukütirõivad ning ta sikutas parajasti kindaid kätte. Kui Simon tuppa astus, tõmbas ta harjumuspäraselt kulmud kortsu, aga ei lausunud sõnagi.
Sohval istus kaks teismelist, keda Simon polnud varem näinud – poiss ja tüdruk. Tüdruk oli sale, tumedate läikivate juustega, mis jätsid näo vabaks. Tema ilme oli üleannetu, lõug õrn ja terav. Ilusaks ei saanud teda ehk nimetada, aga kindlasti oli ta pilkupüüdev.
Tema kõrval istuv tumedapäine poiss oli midagi enamat kui pilkupüüdev. Ta oli arvatavasti Jace’iga ühepikkune, aga tundus isegi istudes olevat pikem. Noormees oli sale ja lihaseline, kahvatu elegantse näoga, millel üks ilme ajas teist taga ning milles tõusid esile kõrged põsesarnad ja tumedad silmad. Miski temas tundus olevat Simonile tuttav, nagu oleksid nad kunagi kohtunud.
Esimesena tegi suu lahti tüdruk. „Kas tema ongi vampiir?” Ta mõõtis Simonit pilguga pealaest jalatallani, nagu võtaks temalt mõõtu. „Ma pole veel kunagi ühelegi vampiirile nii lähedal viibinud – kui välja arvata need, keda ma olen kavatsenud tappa.” Tüdruk kallutas pea ühele küljele. „Allilmlase kohta on ta täitsa kena.”
„Palun andke talle andeks; näo poolest on see tüdruk ingel, aga kommetelt pesuehtne moolokdeemon,” ütles poiss ja tõusis naeratades jalule.
Ta ulatas Simonile käe. „Minu nimi on Sebastian. Sebastian Verlac. Ja see on mu täditütar Aline Penhallow. Aline…”
„Mina ei kätle allilmlasi,” ütles Aline ja tõmbus vastu diivanipatju. „Vampiiridel pole ju hinge, nagu sa tead.”
Naeratus kadus Sebastiani näolt. „Aline…”
„See on tõsi. Sellepärast nad ei näegi ennast peeglist ega kannata päikesevalgust.”
Väga pikkamööda ja demonstratiivselt astus Simon tagasi ja jäi seisma aknast langevas valguslaigus. Ta tundis oma seljal ja juustel päikese soojust ning tema vari, pikk ja tume, sirutus põrandal peaaegu Jace’i jalgadeni.
Aline hingas kuuldavalt sisse, aga ei öelnud midagi. Hoopis Sebastian ütles, vaadates Simonit uudishimulikult oma mustade silmadega. „See on siis tõsi. Lightwoodid kõnelesid sellest, aga arvasin…”
„…et nad ei räägi tõtt?” tegi Jace nende allatuleku järel esimest korda suu lahti. „Me ei hakkaks midagi niisugust ju ometi välja mõtlema. Simon on… ainulaadne.”
„Ma olen teda korra suudelnud,” sõnas Isabelle otsekui iseendale.
Aline’i kulmud kerkisid kõrgele. „New Yorgis lubatakse teil vist ikka tõesti teha, mida tahate,” lausus ta pooleldi ehmunult, pooleldi kadedalt. „Kui ma sind viimati nägin, Izzy, poleks sul küll mõttessegi tulnud…”
„Kui me omavahel viimati kohtusime, oli Izzy kaheksa-aastane,” ütles Alec. „Ajad muutuvad. Ema pidi kiiruga ära minema, seepärast peab keegi tema märkmed ja kirjapanekud tema asemel Gardi toimetama. Mina olen siin ainus kaheksateistkümneaastane ja järelikult ka ainus, kes tohib minna, kui Klaav parajasti istungit peab.”
„Me teame,” vastas Isabelle ja potsatas sohvale istuma. „Sa oled seda meile juba öelnud – kui palju? – vähemalt viis korda küll.”
Alec, tähtis nägu peas, ei teinud temast väljagi. „Jace, sina selle vampiiri siia tõid, sina tema eest ka vastutad. Vaata, et ta välja ei läheks.”
Vampiir, mõtles Simon. Just nagu ei teaks Alec tema nime. Korra päästis ta Aleci elu, nüüd on ta siis „see vampiir”. Seda oli liiga palju isegi Alecilt, kelle pahurusehood olid kõigile teada. Võib-olla peitus tema ülbuse põhjus selles, et nad viibivad Idrises. Ehk tundis ta siin tavalisest suuremat tungi panna ennast maksma varjukütina.
„Kas sa seda tahtsidki öelda, kui lasksid mind alla kutsuda? Ära lase sel vampiiril välja minna? Ma poleks niikuinii lasknud.” Jace võttis istet sohval Aline’i kõrval ning see näis valmistavat tüdrukule rõõmu. „Lippa sina siis Gardi ja tule hästi ruttu tagasi. Jumal teab, mis pahandustega me siin sinu käskude ja keeldudeta hakkama võime saada.”
Alec heitis Jace’ile pilgu täis jahedat üleolekut. „Katsu kuidagi toime tulla. Poole tunni pärast olen tagasi.” Ta kadus võlvkäiku, mille kaudu pääses pikka koridori, ning varsti kostis kusagilt kaugelt, kuidas uks kinni klõpsatab.
„Sa ei tohiks teda lollitada,” ütles Isabelle, heites Jace’ile noomiva pilgu. „Lõppude lõpuks määrati ikkagi tema vastutajaks.”
Simonile ei jäänud märkamatuks, et ehkki sohval oli palju ruumi, istus Aline Jace’ile väga lähedal – nii lähedal, et nende õlad puutusid kokku. „Kas sa pole kunagi mõelnud, et eelmises elus võis Alec olla tige vanamutt, kellel oli üheksakümmend kassi ning kes alati karjus naabrilaste peale, et nood tema murul ei trambiks? Mina küll olen,” ütles Jace ja Aline kihistas naerda. „Kõik sellepärast, et tema on ainuke, kes tohib minna Gardi…”
„Mis see Gard on?” küsis Simon. Ta oli juba tüdinud sellest, et ei saa teiste jutust midagi aru.
Jace vaatas tema poole. Tema ilme oli jahe ja ebasõbralik ning tema käsi puhkas Aline’i omal, mis toetus tema reiele. „Istu,” lausus ta peaga tugitooli poole nooksates. „Või oli sul plaanis riputada ennast nahkhiire kombel seinale?”
Tore. Nüüd tulevad siis nahkhiirenaljad. Simon seadis end kohmakalt tugitoolis sisse.
„Gard on Klaavi ametlik nõupidamiste koht,” vastas Sebastian, kellel oli nähtavasti hakanud
