„Küllap on Gardis istung. Ainult sellega saab seletada, miks ei liigu tänaval hingelistki.”
„Aga kas pole see siis hea? Nüüd ei märka meid keegi.”
„See on ühtaegu hea ja halb. Tänavad on enamjaolt tühjad ja see on hea. Aga teisalt: kui keegi juhtub siiski väljas olema, paneb ta meid seda tõenäolisemalt tähele ja annab meist teada.”
„Kas ei öelnud sa just äsja, et kõik on Gardis?”
Luke naeratas põgusalt.” Ära võta seda nii täht-tähelt, Clary. Tahtsin öelda, et istungil on enamik linnaelanikke. Seal ei ole lapsi ja teismelisi – neid, kellel koosolekutel osaleda on keelatud.”
Teismelised. Clary mõte läks Jace’ile ja ta ei saanud sinna midagi parata, et tema pulss hakkas kappama nagu stardiväravast väljatormanud hobune.
Luke kortsutas kulmu, nagu oleks ta Clary mõtteid aimanud. „Mina rikun muide praegu Seadust, viibides Alicante pinnal, ilma et oleksin oma tulekust Klaavile väravas teada andnud. Kui keegi mind ära tunneb, oleme kõvasti pigis.” Ta tõstis pilgu kõrgele, kus katuseharjade vahelt paistis ribake rusket taevast. „Peame endale kusagil ulualust leidma.”
„Pidime ju minema ühe su sõbra poole.”
„Lähemegi. Ehkki sõber ta just otsesõnu pole.”
„Kes ta siis…”
„Tule minu järel.” Luke põikas kahe maja vahel olevasse käiku. See oli nii kitsas, et kui Clary seda mööda minema hakates käed välja sirutas, võis ta puudutada sõrmeotstega mõlemat seina. Sealtkaudu jõudsid nad kaarduvale munakivisillutisega tänavale, mille ääres seisid reas poed. Hoonete väljanägemises segunesid unenäoliselt gootilikud elemendid laste muinasjuturaamatu illustratsioone meenutavate joontega. Nende kivist fassaadidesse olid raiutud kõikvõimalike mütoloogiliste ja legendidest pärinevate olendite kujutised, koletiste peade seas leidus seal tiivulisi hobuseid, midagi kanajalgadel majakese taolist, merineitseid ja mõistagi ingleid. Igal nurgal küünitasid end esile veesülitid, suud ammuli, hambad irevil, näod moondunud. Ja ruunid, neid oli igal pool – uste peale graveerituna, abstraktsetesse mustritesse raiutuna, tuulekelladena peente kettide otsas kõlkumas ja keerlemas. Kaitseruunid, edukuseruunid, isegi äriõnneruunid – neid kõiki vaadates hakkas Claryl pea ringi käima.
Nad kõndisid vaikides, püüdes hoida end varju. Munakividega sillutatud tänav oli inimtühi, poodide uksed suletud ja trellitatud. Möödudes piilus Clary vargsi akendest sisse. Kui ühele olid kaunis väljapanekus seatud kallid šokolaadid, siis teisel toretsesid kummastaval kombel sama uhkelt surmavad relvad – saablid, sõjanuiad, okkalised malakad ning kõikvõimalikus suuruses seeravinoad. „Ei ühtki püssi,” lausus ta ja tema hääl kostis justkui kuskilt kaugelt.
Luke pilgutas silmi. „Mida sa ütlesid?”
„Ma rääkisin varjuküttidest,” vastas Clary. „Paistab, nagu ei kasutaks nad kunagi püsse.”
„Ruunid ei lase püssirohul süttida,” selgitas Luke. „Keegi ei tea, miks see nõnda on. Sellegipoolest on aeg-ajalt ette tulnud, et nefilimid kasutavad lükantroopide vastu vintpüsse. Meie tapmiseks pole ruune tarvis, piisab hõbekuulistki.” Tema hääl oli sünge. Korraga ajas ta pea püsti. Hääbuvas valguses oli hõlpus ette kujutada, kuidas tema kõrvad hundi kombel kikki tõusevad. „Ma kuulen hääli,” ütles ta. „Gardis on istung vist lõppenud.”
Luke haaras tal käsivarrest kinni ja tõmbas ta peatänavalt kõrvale. Nad jõudsid väikesele väljakule, mille keskel oli kaev. Otse nende ees viis kaarduv kivisild üle kitsa kanali. Nüüd kuulis ka Clary hääli. Need kostsid ümberkaudsetelt tänavatelt ning olid kõrged ja vihased. Tüdruku pea oli hakanud veel rohkem ringi käima. Tundes, nagu oleks maa tema jalge all nii kõvasti kaldu, et ta ei suuda sellel enam püsti püsida, nõjatus ta vastu seina ja hingas vaevaliselt sisse.
„Clary,” ütles Luke. „Clary, kas sinuga on kõik korras?”
Luke’i hääl tundus moondunud ja veider. Clary vaatas tema poole ja tal jäi hing kinni. Mehe kõrvad olid muutunud pikaks ja seisid kikkis, hambad olid teravad nagu habemenoad, silmades hõõgus kuri kollane tuli…
„Luke,” sosistas ta. „Mis sinuga on?”
„Clary.” Luke tahtis temast kinni võtta, aga mehe käsi oli kummaliselt pikaks veninud ning küüned olid teravad ja roostekarva. „Kas sul hakkas halb?”
Karjudes pöördus Clary temast eemale, mõistmata, miks ta korraga nii kangesti kardab – oli ta ju varemgi näinud Luke’i muutumas ning too ei olnud talle iial midagi halba teinud. Paraku elas hirm Clary sees omaenda elu ega allunud tema tahtele. Kui Luke tal õlgadest kinni haaras, rabeles ta kõigest väest vastu, püüdes pääseda eemale tema kollastest loomasilmadest, ehkki mees rahustas teda tavalise inimhäälega ja palus tal olla tasa. „Clary, palun…”
„Lase mind lahti! Lase mind lahti!”
Aga Luke hoidis temast kõvasti kinni. „Seda teeb järvevesi – sul on hallutsinatsioonid. Clary, katsu ennast kokku võtta.” Tüdrukut pooleldi järel lohistades vedas Luke teda silla poole. Clary tundis pisaraid mööda nägu alla nõrguvat, need jahutasid tema kuumavaid põski. „See kõik ainult näib sulle, püüa vastu pidada, palun,” ergutas Luke ja aitas ta sillale. Clary sõõrmetesse tungis all voolava vee lõhn, vesi oli seiskunud ja roheline. Selle pinna all liikusid mingid olendid. Otse tema silme all sirutus veest välja must kombits, mille käsnjas ots oli kaetud nõelteravate hammastega. Paanilises hirmus tõmbus Clary eemale; karjuda ta enam ei suutnud, tema kõrist pääsesid kuuldavale üksnes madalad oiged.
Tüdruku põlved nõtkusid ja ta oleks kukkunud, kui Luke poleks ta kinni püüdnud ja kätel üles tõstnud. Luke ei olnud Claryt süles kandnud sellest ajast peale, kui too oli viieaastane. „Clary,” lausus ta, kui nad sillalt maha astusid, aga teised sõnad sulasid tüdruku kõrvus kokku arusaamatuks möirgamiseks. Teda kätel kandes tormas Luke mööda kõrgetest kitsastest hoonetest, mis meenutasid Claryle Brooklyni ridaelamuid, aga võib-olla oli kodune ümbruski tühipaljas hallutsinatsioon. Nad liikusid üha edasi; õhk näis nende ümber koolduvat, majade tuled paiskusid tõrvikuleegina kõrgele, kui nad neist möödusid, ja kanali vesi oli kurjakuulutavalt fosforne. Claryle tundus, et kõik tema kehas olevad luud on hakanud lahustuma.
„Olemegi kohal.” Luke jäi seisma kanali kaldal oleva kõrge maja ees, lõi kõvasti jalaga vastu ust ja hõikas. Uks oli kiiskavalt, peaaegu räigelt punane ja sellel uhkeldas üksainus kuldne ruun. Otse Clary silme all hakkas see laiali valguma ja võttis õudse irvitava pealuu kuju. See ainult näib mulle nii, kinnitas Clary endale ägedalt, summutades karje rusikaga ja hammustades seda, kuni tundis suus vere maitset.
Valu lõi tema pea pisut klaarimaks. Uks paiskus lahti ja nähtavale ilmus tumedat kleiti kandev naine, näol pahameelesegune üllatus. Lävel seisja juuksed olid pikad; kahest palmikust pääsenud kiharad ümbritsesid tema pead pruunikashalli pilvena ning tema sinised silmad tundusid Claryle tuttavlikud. Naise käes hiilgas nõiavalguse ruunikivi. „Kes seal on?” nõudis ta. „Mida sa tahad?”
„Amatis.” Luke astus Claryt kätel hoides nõiavalguse sõõri. „See olen mina.”
Naine kahvatas ja lõi vankuma. Tuge otsides asetas ta käe uksepiidale. „Lucian? Kuidas sa julgesid siia ilmuda?”
„Mul ei olnud valikut.” Luke pigistas Claryt kõvemini ja tüdruk pidi huulde hammustama, et suruda alla valukarjatus. Kogu tema keha oli nagu tuld täis, kõik närvilõpmed lausa hõõgusid valust.
