teda raevukalt. Õhus lendlevad tolmukübemed näisid moodustavat kahe poisi vahele võbeleva kardina. „Käitun nagu kes?”
„Sa flirtisid Aline’iga,” lausus Simon. „Clary ei paistnud sulle meeldegi tulevat.”
„Mis see sinu asi on?” andis Jace vastu. „Pealegi on Clary minu õde, seda sa ju ometi tead.”
„Ma olin juhtumisi ka haldjate õukonnas,” vastas Simon. „Mul on meeles haldjakuninganna sõnad. Tüdruku vabastab ainult see suudlus, mida ta üle kõige ihaldab.”
„Teadagi on see sul meeles. See on sulle lausa mällu raiutud, kas pole, vampiir?”
Simoni kõrist kostis kume heli, milletaolist ta polnud arvanud end suutvat kuuldavale tuua. „Jätame selle. Mul pole plaaniski vaielda. Ma ei hakka sinuga Clary pärast kaklema – see oleks naeruväärne.”
„Miks sa selle teema siis üldse üles võtsid?”
„Põhjus on lihtne. Kui tahad, et ma valetaksin – mitte Claryle, vaid sinu varjuküttidest sõpradele –; kui tahad, et teeksin näo, nagu ei teaks, et tegelikult tahtis ta siia tulla; kui nõuad minult, et teeskleksin, nagu poleks mul aimugi tema võimetest ega sellest, mida ta tegelikult suudab, siis pead osutama mulle vastuteene.”
„Kena,” vastas Jace. „Mida sa tahad?”
Natuke aega oli Simon vait. Tema pilk oli suunatud Jace’ist mööda päikeses sillerdava kanali vastaskaldale, mida ääristasid kivimajad. Üle sakiliste katuste nägi ta sädelemas deemonitornide tippe. „Tahan, et teeksid kõik, mis vaja, veenmaks Claryt, et sul ei ole tema vastu mingeid tundeid. Ja ära tule lagedale jutuga, et oled tema vend, sest ma tean seda niigi. Sa ei tohi anda talle lootust, teades ise, et teil kahel ei saa olla mingit tulevikku. Põhjus, miks ma seda räägin, pole selles, et tahan Claryt endale, vaid selles, et olen tema sõber ega soovi, et ta haiget saaks.”
Hulk aega silmitses Jace vaikides oma käsi. Need olid kõhnad, sõrmedel ja nukkidel võis näha kunagiste vigastuste arme ning mööda käeselgi looklesid vanade märkide peened valged jooned. Need polnud teismelise poisi, vaid sõdalase käed. „Ma juba tegin seda,” lausus ta. „Ütlesin Claryle, et tahan olla talle üksnes vend.”
„Aa.” Simon oli oodanud, et Jace saab vihaseks ja hakkab vastu vaidlema – loobumine tuli talle üllatusena. Jace, kes andis sõna lausumata alla, oli midagi uut ning Simon peaaegu häbenes, et oli niisuguse ettepanekuga üldse lagedale tulnud. Clary ei rääkinud sellest mulle sõnakestki, oleks ta tahtnud öelda, aga teisalt: miks oleks tüdruk pidanud seda tegema? Kui mõtlema hakata, oli Clary olnud tõepoolest viimasel ajal ebatavaliselt vaikne ja tõmbunud endasse iga kord, kui Jace’ist juttu tuli. „Noh, sellega on siis arvatavasti asjad ühel pool. Jääb veel üks asi.”
„Ah nii,” sõnas Jace, nagu ei huvitaks see teda eriti. „Ja mis see siis on?”
„Mida Valentine ütleski, kui Clary oli joonistanud laevale selle ruuni? See kõlas nagu mingi võõrkeel. Meme või midagi niisugust…”
„Menee, menee, tekeel, ufarsiin,” vastas Jace põgusalt naeratades. Kas sina siis seda ei tea? See on piiblist, vampiir. Vanast testamendist – see peaks ju ometi olema teie raamat või mis?”
„Kui ma olen juut, ei tähenda see veel, et ma vana testamenti peast tean.”
„See on kiri, mis ilmus seinale. „Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu; sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.” See on hukatuse kuulutaja – lause, mis tähistab impeeriumi lõppu.”
„Aga mis on sel ühist Valentine’iga?”
„Mitte ainult Valentine’iga,” vastas Jace, „vaid meie kõigiga – Klaaviga ja Seadusega. See, mida suudab teha Clary, pöörab pea peale kõik, mis nende teada on olnud tõsi. Mitte ükski inimene ei saa luua uusi ruune ega joonistada selliseid, mida joonistab Clary. Niisugune võime on ainult inglitel. Tõsiasi, et millekski niisuguseks on suuteline ka Clary, tundub ettekuulutusena. Ajad on hakanud muutuma. Seadused on hakanud muutuma. Vana ilmakorraldus ei pruugi enam kehtida. Just nii nagu inglite mäss muutis kord maailma – jagas taeva kaheks ja lõi põrgu –, nõnda võib see tähendada, et nefilimidel on senisel kujul lõpp. Praegu käib meie sõda taevas, vampiir, ning võitjaks saab tulla ainult üks pool. Mu isa on otsustanud, et see peab olema tema.”
Ehkki õhk oli endiselt jahe, tundis Clary ennast oma märgades riietes palavusest lausa keema hakkavat. Higi jooksis ojadena mööda tema nägu alla mantlikraele, kui Luke, hoides tal käsivarrest kinni, tõttas temaga kiiresti tumeneva taeva all edasi. Nüüd nägid nad juba Alicantet. Lauge oru põhjas paikneva linna jagas kaheks osaks jõgi, mis voolas sisse ühest otsast ja näis siis kaduvat, et ilmuda taas nähtavale teises otsas. Meekarva, punaste kivikatustega majad seisid kobaras järsul mäenõlval ning nende vahel looklesid tumedad tänavad. Mäeharjal kõrgus tume sammastega kivihoone, mille nurkades sööstsid igas ilmakaares taeva poole sädelevad tornid – kokku neli. Teiste majade vahel võis siin-seal näha klaasist nõeltena taevast torkimas samasuguseid saledaid torne, mis sillerdasid nagu kvarts. Loojuva päikese kiired murdusid nende pinnal, moodustades vikerkaari, mis paiskusid laiali otsekui sädemed süttiva tuletiku alt. Vaatepilt oli ilus ja imelik.
Alles siis, kui oled näinud klaastornide Alicantet, võid öelda, et oled näinud Linna.
„Mis see oli?” küsis Luke. „Mida sa ütlesid?”
Clary polnud märganudki, et oli rääkinud valjusti. Piinlikkust tundes kordas ta oma lauset ja Luke silmitses teda üllatunult. „Kust sa seda kuulsid?”
„Hodge’ilt” vastas Clary. „Hodge ütles mulle seda kunagi.”
Luke vaatas talle tähelepanelikult otsa. „Sa õhetad,” lausus ta. „Kuidas sa ennast tunned?”
Clary kael valutas, kogu keha oli nagu tuld täis ja suu kuivas. „Kõik on korras,” vastas ta. „Katsume kiiresti linna jõuda, eks?”
„Olgu.” Luke osutas käega. Alicante serval, kus hooned lõppesid, nägi
Clary võlvkäiku – kaht kaart, mis moodustasid ühinedes terava tipu. Kaare varjus pidas vahti mustades rõivastes varjukütt. „See on Põhjavärav, mille kaudu tohivad linna minna allilmlased, kui neil on paberid korras. Sissepääsu valvatakse nii ööl kui ka päeval. Kui oleksime siin ametiasjus või loaga, läheksime sealtkaudu.”
„Aga linna ümber ei ole ju mingeid müüre,” lausus Clary. „Mida niisugune värav ka peab?”
„Kaitsetõkked on nähtamatud, aga sellegipoolest tõhusad. Neid on juba tuhat aastat kontrollinud deemonitornid. Kui tõketest läbi läheme, tunned seda omal nahal.” Murekurrud silmanurgas, heitis ta veel kord uuriva pilgu Clary õhetavale näole. „Oled sa selleks valmis?”
Clary noogutas. Nad hakkasid väravast eemalduma ja suundusid linna idaserva poole, kus hooned paiknesid tihedamalt. Andnud käega märku, et tüdruk vait oleks, tõmbas Luke teda kahe maja vahele jääva kitsa käigu poole. Kui nad sellele lähenesid, sulges Clary silmad, nagu kardaks Alicante tänavatele astudes saada näkku hoopi enda ette kerkivalt nähtamatult müürilt. Aisting oli siiski hoopis teistsugune: ta tundis äkilist survet, nagu viibiks lennukis, mis on hakanud allapoole langema. Kõrvad läksid lukku. Siis oli see möödas ning ta seisis majadevahelises kitsukeses tänavas.
Just nagu New Yorgis ja ilmselt kogu maailmas, lõhnas põiktänav kassikuse järele.
