ja seega täiskasvanu, niisiis pean vastutuse enda kanda võtma. Ainult mina tohin Klaavi istungite ajal Gardis käia ja pealegi on konsul mu tuttav.”
„Kes see konsul on?”
„Ta on Klaavi kõrge ametnik, kes loeb nõukogus hääli, tõlgendab Klaavile Seadust ning annab neile ja inkvisiitorile nõu. Kui seisad Instituudi eesotsas ja puutud kokku probleemiga, mida ei oska lahendada, siis kutsud kohale konsuli.”
„Ütlesid, et ta nõustab inkvisiitorit. Kas too ei olegi siis surnud?”
Alec mühatas. „See on sama, mis küsida, kas president pole surnud.” Jah, inkvisiitor sai surma; tema asemel on nüüd uus – inkvisiitor Aldertree.”
Simon vaatas tagasi; kaugel allpool, kust nad olid tulnud, mustasid tumedad kanalid. Nad olid linna selja taha jätnud ja kõndisid nüüd edasi mööda varjuliste puude vahel kulgevat kitsast teed. „Olgu öeldud, et inkvisitsioon ei ole inimkonna minevikus mänginud just kõige kiiduväärsemat rolli.” Aleci ilme ei reetnud vähimatki huvi. „Ära pane tähele: lihtsalt üks maapealsete ajaloo eriskummaline seik, mis ei puuduta sind mingil moel.”
„Sina ei ole maapealne,” osutas Alec. „Sellepärast Aline ja Sebastian sind nii kangesti näha tahtsidki. Sebastianist ei saa küll kunagi õiget sotti – tema peab ennast alati ülal nii, nagu oleks juba kõike näinud.”
Simon küsis pikemalt mõtlemata: „Kas tema ja Isabelle… Kas nende vahel on midagi?”
Alec hakkas üllatusest naerma. „Isabelle’i ja Sebastiani vahel? Vaevalt küll. Sebastian on läbi ja lõhki viisakas poiss, aga Isabelle’ile meeldib käia poistega, kes on üdini sobimatud ega leia meie vanemate silmis armu: maapealsete, allilmlaste ja pisisulidega…”
„Aitäh,” vastas Simon. „Kena ikka, kui sind kriminaalidega ühele pulgale pannakse.”
„Ma arvan, et Isabelle teeb seda tähelepanuvajadusest. Ta on ju peres ainus tüdruk ja tahab seepärast kogu aeg tõestada, kui äge ta on. Või vähemalt arvab end olevat.”
„Teine võimalus on see, et ta püüab tähelepanu sinult kõrvale juhtida,” lausus Simon otsekui möödaminnes. „Selles mõttes, et vanemad ei tea ju, et oled gei ja…”
Alec jäi nii järsult seisma, et Simon oleks talle peaaegu otsa kõndinud. „Ei, nemad mitte,” vastas ta, „aga kõik teised ilmselt teavad.”
„Peale Jace’i,” vastas Simon. „Tema ei tea ju, ega?”
Alec hingas sügavalt sisse. Simoni arvates oli ta näost kahvatu, aga võib-olla peitus põhjus kuuvalguses, mis pleegitas kõik värvid. Aleci silmad paistsid hämaruses süsimustad. „Ma ei saa tõesti aru, kuidas see sinusse puutub. Kui sa ei taha mind just ähvardada.”
„Miks ma peaksin tahtma sind ähvardada?” Simon oli jahmunud. „Ma ei ole…”
„Siis ei saa ma aru, miks sa seda teed,” lausus Alec ja tema häälest kostis korraga valu, mis tuli Simonile üllatusena. „Miks sa selle teema üles võtsid?”
„Sellepärast et sa näid olevat minu peale kogu aeg vihane,” vastas Simon. „Ma ei võta seda südamesse – mis siis sellest, et päästsin kord su elu. Paistab, et sa oled lihtsalt kogu maailma peale vihane. Pealegi pole meil peaaegu midagi ühist. Aga ma näen, kuidas sa vaatad Jace’i, ja tean, kuidas mina vaatan Claryt, ning mõtlen, et ehk võiks see meid ühendada. Võib-olla ei tundu ma sulle siis enam nii ebameeldiv.”
„Sa siis ei räägi sellest Jace’ile?” ütles Alec. „Selles mõttes, et sa ju jutustasid Claryle oma tunnetest ja…”
„…ja see polnud hea mõte,” lõpetas Simon. „Nüüd pean kogu aeg mõtlema sellele, kas meie endisi suhteid on võimalik taastada. Kas meist saavad veel kunagi sõbrad või purunes kõik, mis meie vahel oli, tükkideks? Ja selles oleksin süüdi ainult mina. Võib-olla aitaks, kui leiaksin endale kellegi teise…”
„Kellegi teise,” kordas Alec. Ta oli hakanud edasi minema – väga kiiresti, pilk suunatud otse ette.
Simon lisas tempot, et temaga sammu pidada. „Sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Näiteks Magnus Bane’ile sa minu arvates meeldid. Ja ta on täitsa lahe. Igatahes korraldab ta ägedaid pidusid, mis siis, et ma tookord rotiks muutusin.”
„Aitäh nõuande eest.” Aleci hääl oli jahe. „Aga ei usu, et ma talle nii kangesti meeldin. Kui ta tuli Instituudi juurde portaali avama, ei rääkinudki ta õieti minuga.”
„Äkki peaksid talle helistama,” soovitas Simon, püüdes hoiduda mõtlemast sellele, kui veider on anda deemonikütile nõu, mismoodi sobitada suhteid sortsiga.
„Ma ei saa,” vastas Alec. „Idrises ei ole telefone. Pealegi vahet pole.” Tema toon oli järsk. „Olemegi kohal. See siin on Gard.”
Nad olid jõudnud kõrge müürini. Tohutu suurt väravat ehtisid kaarduvad ja nurgelised ruunid ning ehkki Simon ei osanud neid Clary kombel lugeda, tundis temagi keerukaid mustreid vaadates aukartust ning tajus nendest lähtuvat jõudu. Kahel pool väravat seisid otsekui vahimehed kivist inglikujud, näod ilusad ja võimukad. Mõlemal oli käes mõõk ja mõlema jalge all väänles, teravad hambad irevil, agoonias olend, kes meenutas ühtaegu rotti, nahkhiirt ja sisalikku. Simon seisis ja vaatas neid mõnda aega vaikides. Küllap pidid need olema deemonid, oletas ta, aga sama hästi võinuksid nad olla ka vampiirid.
Alec lükkas värava valla ja andis Simonile käega märku edasi astuda. Aias sees, vaatas Simon silmi kissitades ringi. Pärast seda kui temast oli saanud vampiir, nägi ta öösel teravalt ja selgelt, nagu oleks tal silmade asemel laser, aga Gardi juurde viivat teed ääristavad kümned tõrvikud kiirgasid nõiavalgust ja nende kalk kuma näis ähmastavat kõik detailid. Ta andis endale ebamääraselt aru, et Alec juhatab teda edasi mööda kitsast kiviplaatidest rada, mis säras sellelt peegelduvas valguses, ning korraga seisis keegi tee peal ees, käsi püsti, ega lasknud tal edasi minna.
„Või see siis ongi vampiir?” Hääl, mis seda lausus, oli nii madal, et seda võinuks nimetada vaat et urinaks. Simon tõstis pilgu. Valgus oli nii ere, et pani tema silmad kipitama – olnuks ta suuteline pisaraid valama, valgunuksid need ilmselt vett täis. Nõiavalgus, mõtles ta, inglivalgus – pole ime, et see mind kõrvetab.
Nende ees seisev mees oli väga pikk ja tema kollakas näonahk näis olevat kõrgetel põsesarnadel katkemiseni pingul. Lühikeseks lõigatud mustade juuste kupli all kummus kõrge laup, nina oli roomapäraselt kongus. Mees vaatas Simonit niisuguse näoga, nagu metroorongi ootav inimene võiks vaadata rööbastel sibavat suurt rotti, soovides endamisi, et rong juba tuleks ja loomakese lömastaks.
„See on Simon,” ütles Alec pisut ebalevalt. „Simon, saa tuttavaks: konsul Malachi Dieudonné. Kas portaal on valmis, söör?”
„Jah,” vastas Malachi. Tema järsk hääl lubas aimata mingit aktsenti. „Kõik on valmis. Tule, allilmlane.” Ta viipas Simonile. „Mida kiiremini me sellega ühele poole saame, seda parem.”
Simon tegi liigutuse, nagu tahaks kõrgele ametnikule järgneda, aga Alec asetas käe tema käsivarrele ja peatas ta. „Üks hetk,” lausus ta konsuli poole pöördudes. „Kas on kindel, et ta saadetakse otse Manhattanile ja sealpool on keegi tal vastas?”
„Nõnda see tõepoolest on,” vastas Malachi. „Vastas on sorts Magnus Bane. Just tema sai hakkama selle rumalusega, et lubas vampiiril Idrisesse
