pikk vaikus, mille kestel Amatis seisis ukseavas liikumatult nagu raidkuju. Claryle tundus, nagu oleks naine halvatud – kas üllatusest või hirmust, seda ei osanud ta arvata. Ta surus käe rusikasse. Küüned tungisid lihasse ja peopesa oli verest kleepuv, aga isegi valu ei aidanud – ümberringi lõi kõik mahedate värvide segapuntrana keerlema ja lagunes koost. Maailm paistis veekeerisest kaasahaaratud piltmõistatuse tükikestena. Otsekui läbi udu nägi ta Amatist ukseavast tagasi astuvat ja kuulis teda ütlemas: „Olgu siis peale, Lucian. Too ta sisse.”
Kui Simon ja Jace elutuppa tagasi jõudsid, oli Aline katnud sohvade vahel oleva madala laua. Seal oli leiba ja juustu, koogitükke ja õunu ning isegi pudel veini, mida Maxil keelati puutuda. Poisike istus nurgas, koogilõik taldrikul ja raamat süles lahti. Simon tundis talle kaasa. Max pidi tundma ennast selles naervas ja lobisevas salgakeses ilmselt sama üksildasena kui tema.
Ta vaatas, kuidas Aline puudutas õunaviilu võttes Jace’i rannet, ja tundis oma lihaseid pingule tõmbuvat. Just seda sa ju soovidki, tuletas ta endale meelde, aga ei saanud kuidagi lahti tundest, et Claryle tehakse liiga.
Jace vaatas talle üle Aline’i pea otsa ja muigas. Ehkki tema polnud vampiir, õnnestus tal naeratada nõnda, nagu oleksid tal suus nõelteravad hambad. Simon vaatas kõrvale ja libistas pilgu üle toa. Nüüd märkas ta, et muusika, mis siin ennist oli kõlanud, polnudki tulnud stereosüsteemist, vaid mingist keeruka moega mehaanilisest kaadervärgist.
Simon mõtles alustada juttu Isabelle’iga, aga too vestles juba Sebastianiga, kes oli oma elegantse näo viisakalt tema poole kallutanud. Simon oli olnud kunagi Isabelle’ist natuke sisse võetud ning Jace’ile tegi see toona nalja, aga polnud kahtlustki, et Sebastian on Isabelle’ile võrdväärne partner. Eks kasvatatud ja treenitud varjukütte ju kõigega toime tulema, arutles Simon endamisi, ehkki päris kindel ta selles ei olnud – talle meenus, mis nägu oli Jace’il peas olnud, kui ta ütles Simonile, et tahab nüüdsest olla Claryle ainult vend.
„Vein on otsas,” kuulutas Isabelle ja asetas pudeli kolksatades lauale. „Ma lähen toon juurde.” Pilgutanud Sebastianile silma, tõusis ta lauast ja kadus kööki.
„Ära pahanda, aga sa oled millegipärast väga vaikne.” Sebastian oli kallutanud ennast relvituks tegevalt naeratades üle Simoni tooli seljatoe. Imelik, et temasugusel tumedajuukselisel noormehel on nii valge nahk, tabas Simon end mõttelt. Sebastian oli tõepoolest kahvatu, nagu viibiks harva päikese käes. „Loodetavasti pole midagi halba juhtunud?”
Simon kehitas õlgu. „Mul pole eriti palju võimalusi vestluses kaasa rääkida. See näib puudutavat kas varjuküttide poliitikat või inimesi, kellest ma kuulnudki pole, või mõlemat.”
Naeratus kadus Sebastiani näolt. „Meie, nefilimid, oleme ilmselt tõesti üsna suletud ring. See on muust maailmast äralõigatutele üsna iseloomulik.”
„Kas pole see pigem nõnda, et te ise eraldate end muust maailmast? Te ju põlgate tavalisi inimesi…”
„„Põlgama” on selle kohta natuke palju öelda,” vastas Sebastian. „Pealegi tasub ehk mõelda, kas inimühiskond tahakski meiega läbi käia. Kui neil on just õnnestunud ennast mõnusalt sisse seada veendumuses, et nende voodi all ei ole päris vampiire, tõelisi deemoneid ja koletisi, tuletaksime meie nendele meelde, et nad lihtsalt petavad ennast.” Ta pööras pilgu Jace’ile, kes, nagu Simon nüüd mõistis, oli neid mitu minutit vaikides jälginud. „Kas sina ei arva nõnda?”
Jace naeratas. „De ce crezi că vă ascultam conversatia?”
Sebastian vaatas talle otsa, pilgus viisakas uudishimu.
„M-ai urmărit de când ai ajuns aici,” vastas ta. „Nu-mi dau seama dacă nu mă placi ori dacă eşti atât de bănuitor cu toata lumeă.” Noormees tõusis laua tagant püsti. „Päris tore on sinuga rumeenia keelt praktiseerida, aga kui sa pahaks ei pane, lähen vaatan nüüd, mis Isabelle’il seal köögis nii kaua aega võtab.” Ta astus uksest välja, jättes Jace’i endale üllatunud ilmel järele vaatama.
„Mis viga on? Kas ta ei oskagi rumeenia keelt eriti hästi?” küsis Simon.
„Ei,” vastas Jace. Tema kulmude vahele oli ilmunud väike korts. „Ei, ta räägib korralikult.”
Enne kui Simon jõudis küsida, mida ta sellega öelda tahab, astus tuppa Alec, nägu just niisama sünge, nagu see oli olnud, kui ta lahkus. Aleci pilk peatus korraks Simonil ja tema sinistes silmades peegeldus vaat et hämming.
Jace vaatas tema poole. „Juba tagasi.”
„Ainult korraks.” Alec sirutas kinnastatud käe ja võttis laualt õuna. „Tulin ainult selleks, et võtta… tema kaasa.” Ta osutas õunaga Simoni poole. „Teda nõutakse Gardi.”
Aline’i näol peegeldus üllatus. „Kas tõesti?” ütles ta, aga Jace ajas ennast juba sohvalt püsti ja tõmbas käe tema omast lahti.
„Nõutakse? Mispärast?” küsis ta, hääl ohtlikult rahulik. „Ma loodan, et küsisid neilt vähemalt seda, enne kui nõustusid Simoni sinna toimetama.”
„Muidugi küsisin,” nähvas Alec vastu. „Ega ma rumal ole.”
„Ah mis sa seletad,” ütles Isabelle, kes oli ilmunud uksele. Tema selja taga seisis Sebastian, pudel käes. „Mõnikord oled sa ikka rumal küll. Natukene,” lisas ta, nähes Aleci tulivihast pilku.
„Nad saadavad Simoni tagasi New Yorki,” ütles Alec. „Portaali kaudu.”
„Aga ta ju alles jõudis siia,” õiendas Isabelle ja tõmbas näo mossi. „See pole üldse naljakas.”
„See ei peagi olema naljakas, Izzy. Simonit kaasa võtta ei olnud meil plaanis, sellepärast arvab Klaav, et kõige parem on lasta tal minna tagasi koju.”
„Vahva,” ütles Simon. „Võib-olla jõuan tagasi koguni enne, kui ema minu puudumist märkab. Kui suur ajavahe siin Manhattaniga on?”
„Kas sul on siis ema?” imestas Aline.
Simon otsustas tema küsimust eirata. „Tõesõna,” lausus ta, nähes Jace’i ja Alecit pilke vahetamas. „Olen nõus. Ma ei jõua ära oodata, millal siit pääsen.”
„Kas lähed temaga kaasa?” küsis Jace Alecilt. „Kannad hoolt, et mingit jama ei tuleks?”
Viis, kuidas nood kaks teineteist vaatasid, oli Simonile tuttav. Niisuguseid pilke vahetasid alati isekeskis ka tema ja Clary, kui plaanisid midagi, millest vanemad ei tohtinud teada.
„Mis on?” küsis ta, vaadates kord ühe, kord teise otsa. „Mis toimub?”
Jace ja Alec pöördusid teineteisest ära. Alec juhtis pilgu kõrvale, Jace vaatas Simonit ilmsüütult naeratades. „Mitte midagi,” vastas ta. „Palju õnne, vampiir – sul lastakse koju minna.”
4
Valguses Kõndija
Kui Simon ja Alec Penhallow’de majast lahkusid, oli Alicantele laskunud pimedus. Nad kõndisid mäest üles Gardi poole. Linna kitsad käänulised tänavad looklesid kuuvalgel särades ülespoole nagu kivist paelad. Õhk oli jahe, kuid Simon tundis seda üksnes kaudselt.
Alec kõndis vaikides Simonist pisut eespool, otsekui sooviks jätta muljet, et on üksi.
