ma lisada. Aga siiski ei saa tuua allilmlasi kergekäeliselt Klaaslinna.”
„Selles ei olnud midagi kergekäelist,” kargas Simonil hing täis. „Meid rünnati…”
Malachi pööras pilgu Simonile. „Sina, allilmlane, räägid ainult siis, kui sind kõnetatakse – mitte enne.”
Alec pigistas tugevasti Simoni käsivart. Tema näol oli iseäralik, pooleldi kõhklev, pooleldi umbusklik ilme, nagu oleks ta hakanud kahtlema, kas oli ikka mõistlik Simon sinna toimetada.
„No kuulake nüüd ometi, konsul!” See hääl, mis nüüd hoovis kõlas, oli kõrge ja natuke hingeldav. Enda üllatuseks märkas Simon, et see kuulub mehele – väikest kasvu ümarale mehele, kes tõttas mööda teerada nende poole. Varjukütivarustuse peal kandis too avarat halli keepi ja tema paljalt pealaelt peegeldus vastu nõiavalguse helk. „Pole mingit mõtet meie külalist ära hirmutada.”
„Külalist?” Malachi näis olevat sügavalt nördinud.
Väike mees jäi Aleci ja Simoni ees seisma ja vaatas neile säravalt naeratades otsa. „Me oleme nii rõõmsad – ei, suisa õnnelikud –, et võtsid meie ettepaneku vastu ja oled valmis pöörduma tagasi New Yorki. See muudab kõik märksa lihtsamaks.” Ta pilgutas Simonile silma. Poiss põrnitses teda jahmunult, ta polnud enda arvates veel kunagi näinud varjukütti, kes näis olevat teda kohates rõõmus – ei siis, kui ta oli veel maapealne, saati veel nüüd, kui ta oli vampiir. „Oi, äärepealt oleksin unustanud!” Väike mees laksas endale kahetsevalt vastu otsaesist. „Oleksin pidanud end tutvustama. Mina olen inkvisiitor – uus inkvisiitor. Minu nimi on inkvisiitor Aldertree.”
Aldertree sirutas käe välja ning Simon oli nii hämmastunud, et võttis selle vastu. „Ja sina? Sinu nimi on Simon?”
„Jah,” vastas Simon ja tõmbas käe nii kiiresti tagasi, kui sai. Aldertree pihk oli ebameeldivalt niiske ja kleepuv. „Pole mõtet mind koostöö eest tänada. Ma ei tahagi muud kui koju minna.”
„Muidugi tahad, muidugi tahad!” Aldertree hääl oli küll joviaalne, aga üle tema näo vilksatas korraks ilme, millele Simon ei osanud nime anda. Hetke pärast oli see kadunud ning Aldertree osutas naeratades kitsale rajale, mis kulges kaarega ümber Gardi. „Ole lahke, Simon – sinnapoole.”
Simon hakkas minema. Alec nõksatas paigast, et talle järgneda, aga inkvisiitor tõstis keelavalt käe. „Rohkem me sind ei vaja, Alexander. Suur tänu abi eest.”
„Aga Simon…” alustas Alec.
„Saame sinutagi hakkama,” rahustas inkvisiitor teda. „Malachi, palun juhata Alexander välja. Ja anna talle nõiavalguse ruunikivi, kui tal enda oma kaasas ei ole. Sellel teel pole pimedas kerge käia.”
Heitnud mahajääjatele veel ühe armuliku naeratuse, tõmbas ta Simoni endaga kaasa ning Alecil ei jäänud muud üle kui neile jahmunult järele vaadata.
Maailm oli Clary ümber mattunud lausa käegakatsutavasse hämusse ja pöörles peadpööritava kiirusega. Luke kandis ta üle läve majja ja hakkas mööda pikka halli edasi minema, Amatis, nõiakivi käes, tõttas nende ees. Kõik oli veidralt moondunud; Clary vaatas, kuidas koridor venib tema pilgu ees järjest pikemaks ja pikemaks nagu kohutavas unenäos.
Korraga vajus ümbrus kreeni. Ta lamas mingil kõval pinnal ja kellegi käed laotasid talle teki peale. Teda vaatasid sinised silmad. „Ta paistab olevat väga haige, Lucian,” ütles Amatis ning tema hääl oli venitatud ja katkendlik, nagu tuleks see vanast grammofonist. „Mis temaga juhtus?”
„Ta oleks äärepealt Lyni järve tühjaks joonud.” Luke’i hääl vaibus ja Clary silmad selginesid korraks. Ta lamas köögis külmal kiviplaatidest põrandal ning kusagil tema pea kohal tuustis Luke kapis. Köögi kollastelt seintelt koorus värvi, ühe seina ääres seisis vanamoeline sepistatud raudpliit, mille võre taga praksuvad ja visklevad leegid panid tal silmad valutama. „Aniis, belladonna, upsujuur…” Käes mitu klaaspurki, pööras Luke kapile selja. „Kas saad teha nendest keeduse, Amatis? Ma tõstan Clary ahjule lähemale, ta väriseb üleni.”
Clary oleks tahtnud rääkida, öelda, et ei taha soojendamist, sest kogu tema keha hõõgub niigi talumatult, aga tema suust tulid ainult veidrad häälitsused. Clary kuulis end niutsumas, kui Luke ta maast tõstis, ning tundis varsti vasakut külge soojenevat – ta polnud teadnudki, et külmetab. Clary hambad hakkasid plagisema ja suhu valgus verd. Maailm lõi tema ümber võbelema nagu klaasis loksuv vesi.
„Unenägude järve?” Amatise häälest kostis varjamatu hämmastus. Clary ei näinud teda hästi, aga tundus, nagu seisaks naine pliidi juures, käes pika varrega puulusikas. „Mis teil sinna asja oli? Kas Jocelyn teab, kus…”
Siis taandus päris maailm Clary pilgu ees. Ta ei näinud enam köögi kollast seina ja pliidivõre taga leegitsevat hubast tuld. Selle vaatepildi asemele oli kerkinud Lyni järv, mille veepinnalt peegeldus otsekui lihvitud klaasilt tuli. Sellel klaasil kõndisid inglid – inglid, kelle valged tiivad olid verised ja rippusid murtult seljal. Neil kõigil oli Jace’i nägu. Ent seal oli teisigi ingleid. Mustad, varjutaoliste tiibadega, torkasid nood käed leekidesse ja naersid…
„Ta hüüab oma venda.” Amatise hääl kõlas Clary kõrvus õõnsalt, justkui jõuaks see temani kusagilt väga kõrgelt. „Too on Lightwoodidega, eks? Nad peatuvad Penhallow’de juures Princewater Streetil. Ma võin…”
„Ei,” katkestas Luke teda järsult. „Ära tee seda. On parem, kui Jace sellest midagi ei tea.”
Kas ma hüüdsin Jace’i? Miks ma seda tegin, imestas Clary, aga see mõte tuli ja läks. Talle laskus uuesti pimedus ja hallutsinatsioonid võtsid uuesti tema üle võimust. Sedapuhku nägi ta Alecit ja Isabelle’i; mõlemad tulnuksid otsekui verisest lahingust, nende näol olid segunenud tahm ja pisarad. Siis olid nemadki läinud ja nende asemele oli ilmunud mees, kelle nägu jäi varju. Tolle seljast kasvasid välja mustad nahkhiiretiivad ning kui ta naeratas, voolas tal suust verd. Palvetades, et kohutavad nägemused kaoksid, pigistas Clary silmad kinni…
Tundus, nagu oleks möödunud igavik, kui pea kohalt kostvad hääled Clary uuesti pimedusest pinnale tõstsid. „Joo seda,” ütles Luke. „Clary, sa pead jooma.” Ta tundis kuklal toetavat kätt ning immutatud riidelapist nõrutati tema suhu mingit vedelikku. See oli kohutavalt kibe ja vastik ning pani ta läkastama ja öökima, aga kukalt toetav käsi ei lasknud temast lahti. Kõri oli tursunud ja valus, aga tal õnnestus neelatada. „Tore,” ütles Luke. „Tore. Varsti peaks sul hakkama parem.”
Clary avas aeglaselt silmad. Tema kõrval põlvitasid Luke ja Amatis ning nende peaaegu ühesugustes sinistes silmades väljendus ühesugune mure. Clary libistas pilgu üle köögi ega näinud midagi, ei ingleid ega nahkhiiretiibadega kuradeid – olid ainult kollased seinad ja roosa teekann, mis kükitas aknalaua serval, nagu tahaks iga hetk maha kukkuda.
„Kas ma suren?” sosistas Clary.
Luke naeratas väsinult. „Ei. Läheb natuke aega, enne kui suudad tõusta, aga… sa saad terveks.”
„Tore.” Clary oli liiga väsinud, et midagi tunda – isegi kergendust ei järgnenud. Näis, nagu poleks tema kehasse jäänud ainsatki luud – üksnes lõtv nahast kest. Vaadates ripsmete vahelt nägusid, mis tema kohale kummardusid, lausus ta millegipärast: „Sul on samasugused silmad.”
Luke ei paistnud mõistvat. „Samasugused kui kellel?”
„Kui temal,” vastas Clary, libistades unise pilgu Amatisele, kes
