möönis Alec, „aga kui sina hakkad ennast Klaavist targemaks pidama ja Seadusest kõrgemale upitama, mille poolest oled sa siis parem inkvisiitorist? Või Valentine’ist?”
Jace põrkas tagasi ja vaatas Alecit, nagu oleks too teda löönud või teinud midagi veel hullemat.
Alecil läks seest õõnsaks. „Anna andeks.” Ta sirutas käe välja. „Ma ei tahtnud öelda, et…” Korraga lõikus aia pimedusse ere kollane valgusvihk. Alec tõstis pilgu ja nägi avatud välisuksel Isabelle’i. Tüdruku tagant tulvas õue valgust ning näha oli ainult tema siluett, aga viisist, kuidas ta seisis, käed puusas, võis aru saada, et Isabelle on pahane. „Mis teie kaks siin väljas teete?” hõikas ta. „Kõik juba imestavad, kuhu te kadusite.”
Alec pöördus uuesti sõbra poole. „Jace…”
Aga Jace oli ennast juba püsti ajanud, tegemata väljagi tema poole sirutatud käest. „Loodame, et sul ei tule Klaavis pettuda,” ütles ta ainult.
Alec vaatas, kuidas Jace läheb tagasi maja poole. Ei tea, miks, aga korraga tulid talle meelde Simoni sõnad. Nüüd pean kogu aeg mõtlema sellele, kas meie endisi suhteid on võimalik taastada. Kas meist saavad veel kunagi sõbrad või purunes kõik, mis meie vahel oli, tükkideks. Ja selles oleksin süüdi ainult mina.
Välisuks sulgus ja Alec oligi poolpimedas aias üksi. Ta sulges korraks silmad ja tema laugude taha kerkis kellegi võbelev kujutis. Huvitaval kombel ei kuulunud nägu sedakorda Jace’ile. Selle silmad olid rohelised, pilutaoliste pupillidega. Kassisilmad.
Teinud silmad lahti, pistis ta käe kotti ning tõmbas sellest välja pastaka ja paberilehekese, mis oli tõmmatud päeviku aset täitvast spiraalköites märkmikust. Kirjutanud sellele paar sõna, vedas ta steleotsaga paberi alaservale tuld tähistava ruunimärgi. Leheke süttis kiiremini, kui ta oli arvanud. Kui kiri oli pooleldi põlenud, laskis ta sellest lahti ja see tõusis tuulehoost kaasakistuna üles, sädeldes nagu tulikärbes. Varsti oli sellest järel ainult natuke tuules hõljuvat tuhka, mis pudenes valge pulbrina roosipõõsastele.
5
Mäluhäire
Clary ärkas selle peale, et pärastlõunane päike paistis talle silma. Kahvatu valgusvihk oli seadnud ennast sisse tema näol ja muutnud tema laugude siseküljed kuumavalt roosaks. Clary hakkas rahutult vähkrema ja avas ettevaatlikult silmad.
Palavik oli läinud ja kadunud oli ka tunne, nagu oleksid kõik tema keha luud sulanud või purunenud. Tüdruk ajas end istukile ja vaatas uudishimulikult ringi. Ta oli nähtavasti Amatise külalistetoas. See oli väike ja valgeks värvitud. Voodit kattis kirju lapitekk. Pitskardinad olid ümmarguste akende eest kõrvale tõmmatud ja tuppa langesid valgussõõrid. Clary tõusis aeglaselt istuma, oodates, et pea hakkab iga hetk ringi käima. Seda ei juhtunud, ta tundis ennast täiesti terve ja väljapuhanuna. Roninud voodist välja, vaatas tüdruk ennast. Keegi oli tõmmanud talle selga valge tärgeldatud pidžaama, mis oli nüüd muidugi kortsus. Pidžaama oli liiga suur, varrukad rippusid naljakalt üle tema sõrmede.
Clary läks ümmarguse akna juurde ja piilus välja. Mööda mäenõlvakut ronisid otsekui üksteise kukil üles vana kulla värvi kivimajad, mille sindelkatused jätsid mulje, nagu oleksid pronksist. Kanal jäi teisele poole hoonet, need aknad vaatasid kitsukesse aeda, kus olid hakanud võimust võtma sügisvärvid. Maja seinal oleva sõrestiku külge klammerdus viimane roos, pruunikaks tõmbunud õielehed longus.
Kostis ukselingi lõgin ja Clary hüppas kähku voodisse; kohe astuski sisse Amatis, hoides käes kandikut. Nähes, et tüdruk on ärkvel, kergitas ta kulme, aga ei öelnud midagi.
„Kus Luke on?” nõudis Clary ja tõmbas otsekui kaitset otsides teki endale tihedamalt ümber.
Amatis asetas kandiku voodi kõrval olevale lauakesele. Seal oli kruus, milles auras mingi kuum vedelik, ja paar viilu võileiba. „Peaksid midagi sööma,” ütles naine. „Siis hakkab sul parem.”
„Mul ongi juba parem,” vastas Clary. „Kus Luke on?”
Laua kõrval oli kõrge korjuga tool; Amatis võttis sellel istet, pani käed süles kokku ja silmitses Claryt rahuliku pilguga. Nüüd, päevavalges nägi tüdruk tema nägu paremini – see oli kortsuline, paistis, nagu oleks see naine hoopis eakam kui tema ema, kuigi nende vanusevahe ei saanud olla eriti suur. Amatise pruunides juustes oli ohtralt halli ja lauservad punetasid, nagu oleks ta äsja nutnud. „Teda ei ole siin.”
„Kas selles mõttes, et ta läks nurgapoest ostma dieetkoola kuuspakki ja sõõrikuid, või selles mõttes, et…”
„Lucian lahkus täna hommikul koidu ajal, olles terve öö sinu juures valvanud. Ta ei täpsustanud, kuhu läheb.” Amatise toon oli kuiv ja kui Clary poleks olnud nii õnnetu, oleks talle ehk nalja teinud, et nõnda meenutas see kangesti Luke’i häält. „Kui ta enne Idrisest lahkumist siin elas – pärast seda, kui ta oli… muutunud… juhtis ta hundikarja, kes asustas Brocelindi metsa. Lucian ütles, et läheb uuesti karja juurde, aga ei rääkinud, miks või kui kauaks – lubas ainult, et tuleb mõne päeva pärast tagasi.”
„Ta… ta jättis mu lihtsalt maha? Kas ma peangi istuma siin, käed rüpes, ja ootama, millal ta tuleb?”
„Kuule, ta ei saanud ju sind sinna kaasa võtta, ega?” küsis Amatis. „Pealegi pole sul sugugi kerge koju tagasi pöörduda. Sel kombel siia tulles rikkusid sa Seadust ja Klaav ei vaata niisugustele asjadele läbi sõrmede ega ilmuta suuremeelsust, lastes sul niisama hõlpsasti lahkuda.”
„Ma ei tahagi lahkuda.” Clary püüdis ennast koguda. „Ma tulin siia, et… et kellegagi kokku saada. Mul on tarvis üks asi joonde ajada.”
„Luke rääkis mulle,” ütles Amatis. „Luba, ma annan sulle natuke nõu: sa leiad Ragnor Felli ainult siis, kui tema seda tahab.”
„Aga…”
„Clarissa.” Amatis silmitses teda mõtliku pilguga. „Iga hetk on oodata Valentine’i rünnakut. Peaaegu kõik Idrise varjukütid on praegu linnas, siinpool kaitsetõkkeid, seepärast on Alicante sulle praegu kõige turvalisem paik.
Clary istus liikumatult, nagu oleks ta muutunud kivikujuks. Mõistusega võttes andis ta endale aru, et Amatis räägib tõtt, aga see vaigistanud sisehäält, mis lausa karjus, et ta ei saa oodata. Ta pidi leidma Ragnor Felli kohe, päästma oma ema kohe – tal tuli tegutseda kohe. Surunud võimust võtma kippuva hirmu alla, ütles ta teeseldud rahuga: „Luke ei ole mulle kunagi rääkinud, et tal on õde.”
„Seda võib arvata,” vastas Amatis. „Me ei… saanud eriti hästi läbi.”
„Luke ütles, et su liignimi on Herondale,” jätkas Clary. „Aga kas pole inkvisiitoril seesama perekonnanimi?”
„Oli,” vastas Amatis ja tema nägu tõmbus pingesse, nagu teeks sellest rääkimine talle haiget. „Ta oli minu ämm.”
Claryle meenus, et Luke oli talle midagi inkvisiitori kohta rääkinud. Aga mida? Et tolle poeg oli võtnud „sobimatust” perekonnast naise. „Sa olid abielus Stephen Herondale’iga?”
Amatise näol peegeldus üllatus. „Sa tead tema nime?”
„Tean küll… Luke rääkis sellest, aga mulle jäi mulje, nagu oleks tema naine surnud. Arvasin, et sellepärast inkvsiitor oligi nii…” Hirmuäratav, oleks ta tahtnud öelda, aga mõtles siis, et see oleks julm. „Kibestunud,”
