See Jocelyn juba poleks nõustunud istuma vaguralt toas ja vaatama pealt, kuidas tema maailm kokku variseb.
Pikemalt mõtlemata läks Clary ukse juurde ja nihutas sellele riivi ette. Seejärel astus ta akna alla, lükkas selle lahti ning silmitses ronirooside sõrestikku. See oli kinnitatud kiviseina külge nagu… Nagu trepp, ütles Clary endale. Täpselt nagu trepp – ja trepist alla minna on täiesti ohutu.
Tõmmanud sügavalt hinge, ronis ta aknast välja.
Hommikul tulid valvurid Simonile järele ning raputasid ta ärkvele unest, mis oli niikuinii olnud pinnapealne ja katkendlik, täis veidraid unenägusid. Sedapuhku viisid nad ta trepist üles, ilma et oleksid vaevunud talle kotti pähe tõmbama. Enne kongist väljumist heitis Simon läbi trellitatud ukse kiire pilgu kõrvalkambrisse. Ta oli lootnud näha kähedahäälset meest, kes temaga läinud õhtul oli vestelnud, aga pidi pettuma: niipalju kui varbade vahelt näha võis, vedeles seal ainult pundar kaltse.
Valvurid vedasid Simonit läbi arvutute hallide koridoride ja pruukis tal üksnes korraks sammu aeglustada, et ringi vaadata, kui teda kohe edasi tõugati. Lõpuks jõudsid nad tuppa, mille seinu kattis keeruka mustriga tapeet. Seal rippus rikkalikult ruunidega ehitud raamides varjukütivarustuses meeste ja naiste portreid. Ühe suure portree all oleval punasel sohval istus inkvisiitor, hoides käes karikat, mis näis olevat hõbedast. Ta sirutas selle Simoni poole. „Soovid verd?” küsis ta. „Su kõht peaks nüüd küll tühi olema.”
Inkvisiitor kallutas karikat ning nähes selles olevat punast vedelikku ja tundes selle lõhna, tundis Simon piinavat nälga. Kõik sooned tema kehas sirutusid vere poole nagu nöörid, mida tõmbab marionettnukuga mängija. See oli ebameeldiv, peaaegu valus tunne. „Kas see on… inimveri?”
Aldertree kõkutas naerda. „Kulla poiss! Ära tee nalja, see on hirveveri. Täiesti värske.”
Simon ei öelnud midagi. Tema alahuul kipitas, sest kihvad olid ümbristupest välja tunginud ja ta tundis suus omaenda vere maitset. See tekitas iiveldust.
Aldertree nägu tõmbus krimpsu nagu kuivanud ploom. „Oh heldeke.”
Ta pöördus valvurite poole. „Jätke meid nüüd omavahele, härrased,” ütles ta ning kõik pöördusid minekule. Ainult konsul peatus korraks ukse juures ja pilk, mille ta Simonile heitis, väljendas ilmselget vastikust.
„Ei, tänan,” vastas Simon vaevaliselt, sest tema suu tundus paks. „Ma ei soovi verd.”
„Sinu kihvad räägivad teist keelt, Simon-poiss,” vastas Aldertree rõõmsameelselt. „Siin see on, võta.” Ta sirutas karika ette ja vere lõhn kandus läbi õhu Simoni sõõrmetesse nagu roosilõhn aias.
Simoni silmahambad jõnksatasid allapoole. Nüüd olid need kogu pikkuses väljas ja tungisid talle huulde. Ta tundis valu, otsekui oleks saanud kõrvakiilu, astus sammu edasi, krahmas peaaegu endale aru andmata inkvisiitori käest karika ja tühjendas selle kolme sõõmuga. Mõistes, mida ta on teinud, asetas Simon jooginõu sohva käetoele. Tema käsi värises. Inkvisiitor üks, mõtles ta. Mina null.
„Ma loodan, et öö, mille veetsid kongis, polnud liiga ebameeldiv. Need ei ole mõeldud piinakambriteks, pigem tuleb neid võtta kui tube, milles inimene pannakse sunniviisil endasse vaatama. Niisugune refleksioon aitab minu meelest keskenduda. Kas oled minuga nõus? See võimaldab teha vahet, mis on tähtis, mis tähtsusetu. Ma tõesti loodan, et kasutasid seda aega järelemõtlemiseks. Paistad olevat mõistlik noormees. Kui teada tahad, siis selle teki tõin sinna alla sinu tarvis oma käega – ma ei tahtnud, et peaksid külmetama.”
„Ma olen vampiir,” ütles Simon. „Meie ei tunne külma.”
„Aa.” Inkvisiitor näis olevat pettunud.
„Pean teid tänama Taaveti tähe ja Saalomoni pitseri eest,” lisas Simon kuivalt. „Alati on meeldiv tõdeda, et keegi tunneb huvi sinu religiooni vastu.”
„Ah jaa, muidugi, muidugi.” Aldertree nägu lõi särama. „Need graveeringud on võluvad, eks? Lausa oivalised ja muidugi täiesti lollikindlad. Kujutan ette, et vähimgi katse uksenuppu puudutada oleks sulatanud su peopesalt kogu naha!” Ta hakkas kõkutama, nagu teeks see mõte talle kangesti nalja. „Igatahes, äkki teed mulle rõõmu ja astud sammukese tagasi, noormees. Lihtsalt väike teene, mõistad?”
Simon astus tagasi.
Midagi ei juhtunud, aga inkvisiitori silmad läksid pungi, neid ümbritsevad nahavoldid pinguldusid ja näisid läikivat. „Või siis nõnda,” ütles ta vaikselt.
„Milles asi on?”
„Vaata, kus sa oled, Simon-poiss. Vaata enda ümber.”
Simon vaatas ringi. Toas polnud midagi muutunud ning tal läks natuke aega, enne kui ta mõistis, mida inkvisiitor silmas peab. Simon seisis eredas valguslaigus, mille heitis põrandale kõrgel paiknevast aknast viltu sisse paistev päike.
Aldertree peaaegu vingerdas erutusest. „Sa seisad otsese päikesevalguse käes ja see ei avalda sulle mitte mingit mõju. Ma ei tahtnud seda uskuda. See tähendab… muidugi räägiti mulle sellest, aga oma silmaga näen ma midagi niisugust küll esimest korda.”
Simon ei vastanud talle. Mida olnukski tal selle peale kosta.
„Küsimus, mille ma sulle nüüd tahan esitada,” jätkas Aldertree, „kõlab mõistagi nõnda: kas sa tead, miks sa niisugune oled?”
„Võib-olla olen ma lihtsalt teistest vampiiridest parem,” vastas Simon ja kahetses seda otsekohe. Aldertree silmad tõmbusid kitsasteks piludeks ja tema oimukohal paisus veresoon nagu paks tõuk. Oli selge, et talle ei meeldi naljad, kui need ei tule just tema enda suust.
„Väga naljakas, väga naljakas,” ütles ta. „Luba siis endalt küsida, kas sa oled kannatanud päikesevalgust juba sellest ajast peale, kui hauast tõusid?”
„Ei.” Simon valis hoolega sõnu. „Ei. Esialgu päike põletas mind. Pisimgi päikeselaik kõrvetas mu nahka.”
„Nimelt.” Aldertree noogutas rõhukalt pead, nagu tahaks sellega öelda, et just nõnda peavadki asjad olema. „Ja millal sa esimest korda märkasid, et suudad kõndida päeva käes, ilma et see sulle haiget teeks?”
„Hommikul pärast seda, kui Valentine’i laeval oli olnud suur lahing…”
„…mille ajal Valentine sind vangis hoidis, kas pole? Ta oli nabinud su kinni, kavatsedes kasutada sinu verd infernaalse muundamise rituaali lõpuleviimiseks.”
„Tundub, et teate juba kõike,” ütles Simon. „Vaevalt teil mind veel vaja läheb.”
„Oh ei, sugugi mitte!” hüüdis Aldertree käsi taeva poole tõstes. Tal olid väga väikesed käed, märkas Simon. Nii väikesed, et tundusid tema matsakate käsivarte küljes pisut kohatud. „Sul on meile omalt poolt nii palju anda, mu armas poiss! Näiteks pean ma paratamatult mõtlema, kas ei juhtunud seal laeval midagi niisugust, mis sind muutis. Kas sulle ei meenu mõnda vahejuhtumit?”
Ma jõin Jace’i verd, mõtles Simon ja tahtis selle südametäiega juba valjusti välja öelda, kui talle korraga koitis: Ma jõin Jace’i verd. Kas ei võinud tõesti just see teda muuta? Oli see võimalik? Ja olgu sellega kuidas on – kas tohtis ta inkvisiitorile öelda, mida Jace oli teinud? Üks asi oli kaitsta Claryt, hoopis teine lugu oli Jace’iga. Jace’ile ei võlgnenud ta midagi.
