ei ole – sa oled nefilim.”
„Ma olen nefilim, kes lõi mesti Valentine’iga. Nende silmis ei ole ma põrmugi parem kui sina. Olen ehk koguni hullem – ülejooksik.”
„Aga Ringi kuulusid ju paljud teisedki varjukütid, nagu Lightwoodid ja Penhallow’d…”
„Nemad kahetsesid pattu ja pöörasid Valentine’ile selja. Mina ei teinud seda.”
„Ei teinud või? Aga miks?”
„Sellepärast et Valentine’i kardan ma rohkem kui Klaavi,” vastas Samuel, „ja kui sul oleks vähegi aru peas, Valguses Kõndija, kardaksid sina ka.”
„Aga sa pidid ju olema New Yorgis!” hüüatas Isabelle. „Jace ütles, et mõtlesid ümber ega tahtnud kaasa tulla. Ta ütles, et tahtsid jääda oma ema juurde!”
„Jace valetas,” pahvatas Clary. „Tema ei tahtnud, et ma kaasa tuleksin, ja ütles mulle vale kellaaja, millal pidite lahkuma. Seejärel valetas ta teile, et olin meelt muutnud. Sa ütlesid mulle ükskord, et Jace ei valeta kunagi, mäletad? Paistab, et see ei vasta tõele.”
„Tavaliselt ta ei valeta,” vastas Isabelle. Tüdruk oli tõmbunud näost kahvatuks. „Kuule, kas sa tulid siia sellepärast, et… noh et kas sinu tuleku põhjus on kuidagi seotud Simoniga?”
„Simoniga? Ei, Simon on turvaliselt New Yorgis, jumal tänatud. Muidugi on tal hing täis, et ta ei saanud mulle head aegagi öelda.” Isabelle’i tardunud ilme hakkas Claryle närvidele käima. „Kuule, Isabelle, äkki lased mind nüüd sisse. Mul on vaja Jace’iga rääkida.”
„Sa siis… sa siis tulid siia lihtsalt omal käel? Kas sul Klaavi luba oli? Palun ütle, et Klaav andis sulle selleks loa.”
„Päris nõnda see pole.”
„Sa rikkusid Seadust?” Isabelle’i hääl kerkis ja vaibus siis. Ta jätkas peaaegu sosinal: „Ma ei kujuta ette, mis saab, kui Jace sellest kuuleb. Clary, sa pead koju tagasi minema.”
„Ei, ma pean olema siin,” vastas Clary, ilma et oleks isegi teadnud, kust on korraga pärit see otsusekindlus. „Ja ma pean rääkima Jace’iga.”
„Praegu ei ole selleks õige aeg.” Isabelle vaatas ringi, nagu otsiks kedagi, kes aitaks tal Clary minema ajada. „Palun mine tagasi New Yorki. Palun!”
„Ma pidasin sind ikka oma sõbraks, Izzy,” ütles Clary, et tekitada teises süütunnet.
Isabelle hammustas huulde. Ta kandis valget kleiti ja tema juuksed olid nõeltega pealaele kinnitatud ning niiviisi paistis ta noorem välja kui tavaliselt. Tema taga nägi Clary kõrge laega halli, kus rippusid vanaaegse väljanägemisega õlimaalid. „Ma ju olengi sinu sõber, asi on lihtsalt selles, et Jace… Oh issand, mis sul seljas on! Kust sa lahinguvarustuse said?”
Clary langetas pilgu ja vaatas oma rõivaid. „See on pikk jutt.”
„Sa ei saa siia niiviisi sisse tulla. Kui Jace sind näeb…”
„Noh ja kui näebki? Isabelle, ma tulin siia sellepärast, et mu ema… Tulin oma ema pärast. Jace ei pruugi mind siia tahta, aga ta ei saa sundida mind koju jääma. Ma pean olema siin. Mu ema tahtis, et teeksin seda tema heaks. Sina ju teeksid samuti kõik, et päästa oma ema, eks?”
„Muidugi teeksin,” vastas Isabelle. „Aga Clary, Jace’il on oma põhjused, miks…”
„Siis tahan ma kuulda, mis need on.” Clary põikas Isabelle’i käe alt läbi ja oligi sees.
„Clary!” hüüatas Isabelle ja tormas talle järele, aga teine oli juba pooles koridoris. Tüdruk nägi, niipalju kui tal oli aega vaadata, et maja on põhiplaanilt samasugune kui Amatise oma, kõrge ja kitsas, aga ometi märksa suurem ja jõukamalt sisustatud. Koridor viis tuppa, mille kõrgetest akendest avanes vaade laiale kanalile. Sellel sõitsid valged paadid. Purjed täis tuult, ujusid need mööda nagu võilillenutid. Ühe akna juures oleval sohval istus tumedajuukseline noormees, kes paistis olevat süvenenud raamatusse.
„Sebastian!” hüüdis Isabelle. „Ära lase tal üles minna!”
Poiss tõstis ehmunult pilgu. Hetk hiljem seisis ta juba Clary ees ega lasknud tal minna trepijalamini. Clary sai hädavaevu pidama. Ta polnud veel kunagi näinud, et keegi peale Jace’i võiks nii kiiresti liikuda. Noormees isegi ei hingeldanud, vaid vaatas talle naeratades ülalt alla.
„See siis ongi Clary, kellest me oleme nii palju kuulnud.” Naeratus pani poisi näo särama ja Clary tundis, kuidas tal hing kinni jääb. Aastaid oli ta joonistanud omaenda piltlugu – muinasjuttu kuningapojast. Printsi oli tabanud needus, mille tõttu kõik, keda ta armastama hakkas, olid määratud surema. Ta oli pannud kogu oma kujutlusvõime sellesse, et luua romantilise salapärase tumedajuukselise kuningapoja kuju ning siin too nüüd oli – seisis tema ees. Noormehel olid nagu tema muinasjutuprintsilgi valge nahk, pikad tumedad juuksed ja nii mustad silmad, et pupillid näisid iiristega ühte sulavat. Tal olid samasugused kõrged põsesarnad ja sügaval paiknevad pikkadest ripsmetest looritatud silmad. Clary teadis, et ei ole seda poissi kunagi varem näinud, aga ometi…
Noormees näis olevat hämmeldunud. „Me vist… Kas me oleme kunagi kohtunud?”
Clary raputas sõnatult pead.
„Sebastian!” Isabelle’i juuksed olid vallandunud ja langesid õlgadele, tema pilk oli kuri. „Ei maksa olla temaga kena: tal pole lubatud siin viibida. Clary, mine koju.”
Jõuga rebis Clary pilgu Sebastianist lahku ja vaatas pahaselt Isabelle’i poole. „Kuhu koju? New Yorki? Ei tea, kuidas ma sinna peaksin pääsema?”
„Aga kuidas sa siia said?” uuris Sebastian. „Alicantesse salaja sisse hiilida on omaette saavutus.”
„Ma tulin läbi portaali,” vastas Clary.
„Kuidas läbi portaali?” imestas Isabelle. „New Yorgis ei ole enam portaali, Valentine hävitas need mõlemad…”
„Ma ei võlgne sulle ainsatki seletust,” vastas Clary, „enne kui sa oled seletanud üht-teist mulle. Kõigepealt: kus on Jace?”
„Teda pole siin,” vastas Isabelle täpselt samal ajal, kui Sebastian lausus: „Ta on ülakorrusel.”
Isabelle pöördus noormehe poole. „Sebastian! Jää vait.”
Sebastian paistis olevat hämmingus. „Aga ta on Jace’i õde. Muidugi tahab ta oma venda näha.”
Isabelle avas juba suu, aga pani selle siis jälle kinni. Clary nägi, et ta kaalub, kumb on mõistlikum, kas hakata täielikus teadmatuses viibivale Sebastianile selgitama tema ja Jace’i keerulisi suhteid või valmistada Jace’ile ebameeldiv üllatus. Lõpuks laiutas Isabelle ahastavalt käsi. „Tore on, Clary,” ütles ta hääles tema puhul nii haruldane viha. „Mine siis pealegi ja tee, mida tahad, hoolimata sellest, kes sealjuures haiget saab. Sa teed ju niikuinii alati ainult seda, mida ise heaks arvad, kas pole?”
See oli valus! Clary heitis Isabelle’ile etteheitva pilgu ja pöördus siis uuesti Sebastiani poole. Noormees astus talt eest ära ning Clary tormas temast mööda ja jooksis trepist üles, kuuldes otsekui läbi udu altpoolt kostvaid hääli: Isabelle pahandas õnnetu Sebastianiga. Aga Isabelle oli kord juba niisugune
