õpetaja. „Tema kuulus ju samuti teie hulka, eks?”
„Seda küll,” möönis Samuel, „aga tema peret ei saanud just ülikute sekka arvata. Hodge näis olevat algul üsna andekas, aga kardetavasti ei vastanud ta lõpuks ikkagi ootustele.” Ta vaikis natuke aega. „Aldertree on Lightwoode muidugi alati vihanud – juba sellest ajast peale, kui olime lapsed. Tema ise polnud ei rikas, tark ega ilus ja noh… nad ei olnud tema vastu just lahked. Tundub, nagu poleks ta sellest seniajani üle saanud.”
„Mis mõttes rikkad?” küsis Simon. „Mina olen aru saanud, et kõik varjukütid on Klaavi palgal nagu… ma ei tea… omamoodi kommunismis.”
„Teoreetiliselt saavad kõik varjukütid küll õiglast ja võrdset palka, kuid neil, kes kuuluvad Klaavi ladvikusse või on vastutusrikkas ametis, näiteks Instituudi eesotsas, on palk suurem. Lisaks leidub väljaspool Idrist selliseid, kes otsustavad teha raha maapealsete seas – see pole just otsesõnu keelatud, kui nad eraldavad oma palgast osa Klaavile. Aga…” Samuel kõhkles viivu. „Penhallow’de maja sa ju nägid, eks? Kuidas see sulle tundus?”
Simon meenutas. „Väga uhke.”
„See on üks Alicante toredamaid majasid,” ütles Samuel. „Ja neil nagu peaaegu kõikidel rikastel perekondadel on teinegi – maahäärber. Nefilimidel on nimelt veel üks võimalus endale jõukust koguda. Nad nimetavad seda sõjasaagiks. Varjukütt, kes tapab deemoni või allilmlase, saab kogu tolle varanduse endale. Kujuta nüüd ette, et jõukas sorts rikub Seadust ja nefilim tapab ta…”
Simon väristas õlgu. „Tahad öelda, et allilmlaste tapmine on peibutav äri?”
„Võib olla küll,” vastas Samuel kibedalt, „kui sa ei ole tappes liiga valiv. Nüüd ilmselt mõistad, miks Ühismeele leppel on nii palju vastaseid. See kärbib inimeste sissetulekuid, kui nad peavad hoolega vaatama, missugust allilmlast tohib mõrvata ja missugust mitte. Võib-olla ühinesin ma just sellepärast Ringiga. Minu perekond ei kuulunud kunagi rikaste hulka ja kui sulle vaadatakse ülalt alla ainult sellepärast, et sa ei nõustu omastama verega määritud raha…” Samuel jättis lause lõpetamata.
„Aga Ring tappis ju samuti allilmlasi,” ütles Simon.
„Sellepärast et pidas seda oma pühaks kohuseks,” selgitas Samuel. „Mitte ahnusest. Ega ma küll õieti saagi aru, miks see minu arvates nii tähtis oli.” Samueli hääl kõlas väsinult. „Küllap oli asi Valentine’is. Temas oli midagi erilist. Ta suutis veenda sind kõiges, milles aga tahtis. Mäletan, kuidas seisin tema kõrval, käed verega koos, ja vaatasin enda ees lamavat naise surnukeha, mõeldes, et mu tegu pidi olema õige, sest Valentine ütles nõnda.”
„See oli surnud allilmlane?”
Pikka aega kostis kõrvalkongist ainult Samueli kähedat hingamist. Lõpuks lausus ta: „Sa pead aru saama: ma oleksin teinud kõike, mida ta käsib. Me kõik oleksime teda pimesi järginud. Lightwoodid samuti. Inkvisiitor teab seda ja sellele ta panuse teebki. Aga üht pead siiski teadma: kui annad talle järele ja veeretad süü Lightwoodidele, pole sugugi kindel, et ta sind ikka ei tapa, et su suud sulgeda. Kõik sõltub sellest, kas talle meeldib parajasti mõelda endast kui mehest, kelle võimuses seisab armu anda.”
„Vahet pole,” ütles Simon. „Ma ei tee seda niikuinii. Ma ei reeda Lightwoode.”
„Kas tõesti?” Näis, nagu ei saaks Samuel temast aru. „Miks siis? Kas Lightwoodide käekäik läheb sulle tõesti nii palju korda?”
„Kõik, mida ma talle Lightwoodide kohta räägiksin, oleks vale.”
„Aga võib-olla soovibki ta, et valetaksid. Sa ju tahad koju minna, eks?”
Simon põrnitses seina, nagu suudaks ta näha läbi selle meest, kes asub teisel pool. „Kas sina teeksid seda? Valetaksid sa talle?”
Samuel köhis kaua ja vihinal – näis, nagu poleks ta terve. Eks siin all olnud muidugi niiske ja külm. Simonile ei läinud see korda, aga normaalset inimolendit pidi see mõistagi kõvasti häirima. „Minult ei maksa küll moraaliasjades nõu küsida,” vastas ta. „Aga jah, arvatavasti valetaksin. Ma olen alati püüdnud päästa kõigepealt oma naha.”
„See pole kindlasti tõsi.”
„Tegelikult,” vastas Samuel, „on küll. Saa natuke vanemaks, Simon, siis mõistad, et kõik halb, mida inimesed enda kohta räägivad, vastab enamasti tõele.”
Aga mulle pole määratud vanemaks saada, mõtles Simon. Valjusti ütles ta hoopis: „Esimest korda ütlesid sa mulle Simon, selle asemel et öelda Valguses Kõndija.”
„Küllap vist.”
„Mis Lightwoodidesse puutub,” ütles Simon, „siis ega nad mulle nüüd nii väga ka ei meeldi. Isabelle muidugi meeldib ning Alec ja Jace ehk omamoodi ka. Aga on üks tüdruk. Ja Jace on tema vend.”
Kui Samuel nüüd vastas, oli esimest korda kuulda, et asi teeb talle nalja. „Tüdruk. Kas pole siis alati mängus mõni tüdruk?”
Kui uks oli Clary järel sulgunud, vajus Jace seina äärde maha, nagu oleksid tal jalad alt niidetud. Tema kahkjal näol segunesid õudus, vapustus ja veel miski, mida võinuks pidada peaaegu… kergenduseks, just nagu oleks tal just äsja hädavaevu õnnestunud ära hoida katastroof.
„Jace,” ütles Alec ja astus sammukese sõbra poole „Kas sa tõesti arvad…”
„Käige välja,” ütles Jace väga vaikselt, laskmata Alecil lõpetada. „Lihtsalt kaduge siit mõlemad.”
„Ja mida sina siis teha kavatsed?” nõudis Isabelle. „Keerad oma elu täitsa tuksi? Mille kuradi pärast sul seda vaja oli?”
Jace raputas pead. „Ma käskisin tal koju minna. See oli talle kõige parem.”
„Sa tegid sitta kanti rohkem. Sa tegid ta maatasa. Kas nägid, mis nägu tal oli?”
„Asi oli seda väärt,” vastas Jace. „Sina ei saa sellest aru.”
„Võib-olla temale oligi,” lausus Isabelle. „Loodan, et sina sellest lõpuks ei kaota.”
Jace pööras näo kõrvale. „Jäta mind nüüd rahule, Isabelle. Mine ära. Palun.”
Isabelle vaatas heitunult venna poole. Jace ei palunud kunagi. Alec pani õele käe õlale. „Pole viga, Jace,” ütles ta nii lahkelt, kui suutis. „Küllap Clary saab endaga hakkama.”
Jace tõstis pea ja vaatas Aleci poole, ilma et oleks teda õieti näinud – tema pilk paistis olevat suunatud tühjusesse. „Ei saa,” vastas ta. „Aga ma teadsin seda. Aga kui me juba rääkima hakkasime, eks jutusta, mida sa tahtsid mulle teatada. Tulles jätsid küll mulje, nagu oleks see kohutavalt tähtis.”
Alec võttis käe Isabelle’i õlalt. „Ma ei tahtnud sellest Clary kuuldes rääkida.”
Alles nüüd näis Jace Alecit lõpuks märkavat. „Mida sa ei tahtnud mulle Clary kuuldes rääkida?”
Alec lõi korraks kõhklema. Harva oli ta näinud Jace’i nii rööpast välja lööduna ning võis üksnes ette kujutada, kuidas mõjub sõbrale järjekordne halb üllatus. Paraku ei olnud seda võimalik varjata – Jace pidi sellest teada saama. „Eile,” alustas ta tasa, „kui olin viinud Simoni
