Max. Ma olen Clary, Jace’i õde. Mäletad?”
Maxi nägu selgines. „Sa näitasid mulle, kuidas lugeda „Narutot”,” ütles ta ja sirutas raamatu Clary poole. „Näe, ma sain teise. Selle pealkiri on…”
„Max, ma ei saa sinuga praegu rääkida. Luban, et vaatan su raamatut hiljem. Kas oskad mulle öelda, kus Jace on?”
Maxi nägu väljendas pettumust. „Selles toas,” ütles ta ja osutas koridori lõpus oleva viimase ukse poole. „Tahtsin ka sinna minna, aga ta ütles, et tegeleb seal täiskasvanute asjadega. Seda kuulen ma alatasa.”
„Palun vabandust,” ütles Clary, mõtted juba mujal. Need ajasid tema peas üksteist taga. Mida öelda Jace’ile, kui ta noormeest näeb? Mida ütleb Jace temale? Mööda koridori edasi minnes mõtles ta: Tuleb olla sõbralik; kui vihastuda ja karjuma hakata, tõmbub ta kohe kaitsesse. Jace peab mõistma, et mina kuulun samamoodi siia kui temagi. Mind pole tarvis hoida nagu habrast portselani – ka mina olen tugev…
Clary lükkas ukse lahti. Siin näis olevat midagi raamatukogutaolist: seinte ääres seisvad riiulid olid täis köiteid. Ruum oli tulvil valgust, mida voogas sisse kõrgest avarast aknast. Keset tuba seisis Jace. Ta ei olnud üksi – sugugi mitte. Koos temaga oli neiu, tumedajuukseline tüdruk, keda Clary polnud kunagi varem näinud, ja nad embasid teineteist kirglikult.
6
Rikutud veri
Claryl hakkas pea ringi käima, nagu poleks ruumis üldse õhku, mida hingata. Ta proovis toast välja taganeda, aga komistas ja põrkas õlaga vastu ust. See läks pauguga kinni ning Jace ja tüdruk tõmbusid teineteisest eemale.
Clary tardus paigale. Mõlemad vaatasid tema poole. Ta märkas, et tüdrukul on õlgadeni ulatuvad pikad tumedad juuksed ning ta on äärmiselt ilus. Tema pluusi ülemised nööbid olid lahti ning avatud kaelusest paistis ribake pitsilist rinnahoidjat. Clary kartis, et hakkab oksendama.
Tüdruku käed tõusid pluusi juurde ja ta hakkas kiiresti nööpe kinni panema. Tema nägu oli pahur. „Vabandust,” ütles ta kulmu kortsutades. „Kes sa oled?”
Clary ei vastanud. Tema pilk oli Jace’il, kes vaatas teda uskumatul ilmel. Värv oli noormehe näost kadunud ja silmade ümber võis selgesti näha tumedaid ringe. Jace silmitses Claryt ainiti, nagu seisaks püssitoru ees.
„Aline.” Jace’i hääl oli kõlatu ja külm. „See on minu õde Clary.”
„Aa. Ah soo.” Aline’i näole ilmus naeratus, milles segunesid piinlikkus- ja kergendustunne. „Vabandust! Et me ka just nii pidime kohtuma. Tere, mina olen Aline.”
Ikka veel naeratades lähenes tüdruk Claryle, käsi välja sirutatud. Ma ei suuda teda puudutada, mõtles Clary õudustundega ja tema süda vajus saapasäärde. Ta vaatas Jace’i poole. Noormees näis mõistvat tema silmis olevat ahastust; nägu tõsine, võttis ta Aline’il õlgadest kinni ja ütles tüdrukule vaikselt midagi kõrva. Too paistis olevat üllatunud, aga kehitas õlgu ja läks sõnagi lausumata uksest välja.
Nüüd olid Clary ja Jace toas kahekesi. Noormees vaatas teda ikka veel nii, nagu oleks tema kõige kohutavam unenägu korraga täide läinud.
„Jace,” ütles Clary ja astus sammu tema poole.
Poiss taganes, otsekui oleks neiu koos mingi mürgise ainega. „Ingli nimel, Clary,” ütles ta, „mida sina siin teed?”
Kõigest hoolimata tegi teise järsk toon Claryle haiget. „Võiksid vähemalt teeselda, nagu oleks sul hea meel mind näha. Kas või natuke.”
„Mul ei ole hea meel sind näha,” vastas Jace. Värv hakkas noormehe näkku tasapisi tagasi tulema, aga silmade all olid ikka varjud, mis paistsid tema nahal hallikate laikudena. Clary ootas, et ta veel midagi ütleks, aga poiss oli nähtavasti otsustanud vaikida ja vaatas teda, täis varjamatut õudust. Selgelt, ehkki kuidagi kiretult täheldas tüdruk, et must kampsun lotendab Jace’i randmete ümber, justkui oleks noormees kõhnemaks jäänud, ja tema küüned on lihani ära näritud. „Mitte natukenegi.”
„See ei ole sinu moodi,” lausus Clary. „Mulle ei meeldi, kui sa niiviisi käitud…”
„Ah nii. Või sulle ei meeldi see? Noh, siis ei tohi ma vist enam nii käituda, eks? Arvestades, et sina teed ju kõike, mida mina palun.”
„Sul ei olnud mingit õigust minuga niiviisi teha!” nähvas Clary, ühtäkki maruvihane. „Sa valetasid mulle. Kuidas sa tohtisid…”
„Mul oli selleks täielik õigus!” karjus Jace. Claryle ei meenunud, et noormees oleks varem tema peale karjunud. „Mul oli selleks täielik õigus, sa loll plika. Ma olen su vend ja mul…”
„Noh, mis sul on? Õigus minu eest otsuseid langetada või? Ma ei ole sinu omand – ükskõik kas sa oled mu vend või mitte!”
Clary selja taga paisati uks lahti. Lävel seisis Alec, süngelt tumedasse riietatud. Tal oli seljas pikk tumesinine jakk ning tema mustad juuksed olid sassis. Poisi saapad olid mudased ning tema tavaliselt nii rahulikul näol väljendus ülim hämming. „Mis sõda siin siis nüüd peetakse?” küsis ta, vaadates jahmunult kord Jace’i, kord Claryt. „Kas teil on plaanis teineteisele kõrri karata?”
„Üldsegi mitte,” vastas Jace. Clary nägi, et otsekui nõiaväel olid noormehe näolt pühitud kõik emotsioonid – seal polnud enam raevu ega hirmu, jäänud oli üksnes jäine rahu. „Clary hakkas just ära minema.”
„Tore,” vastas Alec. „Mul oligi tarvis sinuga rääkida, Jace.”
„Kas siin majas ei leidu kedagi, kes ütleks: „Tere. Küll on kena sind jälle näha!”?” nõudis Clary, ilma et oleks otseselt kellegi poole pöördunud.
Alecis oli märksa lihtsam süütunnet tekitada kui Isabelle’is. „Muidugi on kena sind näha, Clary,” ütles ta, „ainult et sa ei tohiks õigupoolest Idrises viibida. Isabelle rääkis mulle, et sul läks korda omal käel siia pääseda, ja see äratab minus imetlust…”
„Äkki saab nõnda, et sa ei kiida talle takka?” küsis Jace.
„Aga mul on tõesti, tõesti vaja Jace’iga ühest asjast rääkida. Kas saad meid mõneks minutiks omaette jätta?”
„Ka minul on tarvis temaga rääkida,” ütles Clary. „Meie emast…”
„Tegelikult,” lausus Jace, „ei taha ma teie kummagagi rääkida.”
„Tahad küll,” vastas Alec. „Sellest asjast tahad sa minuga päriselt rääkida.”
„Ma kahtlen selles,” ütles Jace. Ta oli pöördunud uuesti Clary poole. „Sa ei tulnud siia üksi, ega?” lausus ta pikkamööda, nagu oleks alles nüüd mõistnud, et olukord on veel hullem, kui ta oli arvanud. „Kes sinuga kaasas oli?”
Tundus, et pole mõtet seda varjata. „Luke,” vastas Clary. „Luke tuli minuga kaasa.”
Jace kahvatas. „Aga Luke on ju allilmlane. Kas tead, mida Klaav teeb loata üle Klaaslinna piiri astunud allilmlastega? Idrisesse tulek on juba isegi halb, aga tungida Alicantesse? Ilma et oleks kellelegi öelnud?”
„Ei, ma ei tea seda,” vastas Clary pooleldi sosinal. „Küll
