toimub?” Simoni hääles segunesid hirm ja hämming. „Kus on portaal?”
„Mis portaal?” Aldertree kõkutas naerda. „Sa ei arvanud ju ometi, et lasen sul lihtsalt niisama minna?”
Enne kui Simon jõudis midagi vastata, paiskus uks lahti, tuppa tormasid mustades rõivastes varjukütid ja haarasid temast kinni. Ta rabeles kõigest jõust, aga mõlemad käsivarred olid juba meeste raudses haardes. Talle tõmmati kapuuts pähe, nii et ta ei näinud enam midagi. Pimesi peksis ta jalgadega ja sai kellelegi pihta; kostis vandumist.
Teda tõmmati järsult ja valusasti tahapoole ning vihast nõretav hääl sisistas talle kõrva: „Tee seda veel üks kord, vampiir, ning ma valan sul pühitsetud vett kõrist alla ja vaatan, kuidas sa verd oksendades hinge heidad.”
„Aitab küll!” Inkvisiitori peenike murelik hääl tõusis nagu õhupall. „Ei mingeid ähvardusi enam! Ma tahan lihtsalt meie külalisele natuke kombeid õpetada.” Ilmselt oli ta lähemale tulnud, sest Simon tundis läbi kapuutsi sumbunult sedasama veidralt kibedat lõhna. „Simon, Simon,” lausus inkvisiitor, „mulle nii väga meeldis sinuga vestelda. Loodetavasti avaldab Gardi vangikongis veedetud öö sulle soovitud mõju, nii et hommikul oled pisut vastutulelikum. Meie vahel võiks kujuneda meeldiv koostöö, kui me ainult sellest väikesest tõrkest üle saaksime.” Tema käsi langes korraks Simoni õlale. „Viige ta alla, nefilimid.”
Simon hakkas valjusti karjuma, aga kapuuts summutas tema appihüüded. Varjukütid lohistasid ta toast välja ja vedasid teda mööda koridore, mis näisid lõputu labürindina käänduvat ja põimuvat. Lõpuks jõudsid nad trepini ja teda sunniti sealt alla minema. Jalad libisesid märgadel astmetel ning tal polnud vähimatki aimu, kus ta viibib. Ümberringi oli märgade kivide raske umbne lõhn ning mida allapoole nad läksid, seda niiskemaks ja külmemaks näis muutuvat õhk.
Viimaks jäid nad seisma. Kostis krigisev heli, mida võis tekitada mööda kivipinda veetav metall, Simonit tõugati selga ja ta maandus neljakäpukil kõval pinnal. Kostis metalli kõmatus, nagu oleks uks tema selja taga kinni löödud. Järgnes eemalduvate sammude müdin – üha vaiksemaks jääv saabaste klõbin kividel. Simon ajas end jalule, tiris endal koti peast ja viskas selle põrandale. Lämmatavalt umbne ja palav tunne andis järele ning ta võitles kiusatusega ahmida õhku, mida ta tegelikult enam ei vajanud. Ta teadis, et see pole midagi muud kui refleks, aga ometi valutas tema rind, nagu olnuks ta tõepoolest lämbumas.
Ta viibis tühjas ruudukujulises kivikongis, mille ainuke väike aken oli trellitatud ja paiknes väikese kõva moega voodi kohal. Läbi madala ukseava nägi Simon tillukest vannituba, milles olid valamu ja tualett. Läänesein oli samuti trellitatud – jämedad, ilmselt rauast varvad ulatusid maast laeni ja nende otsad kadusid põrandasse. Varbadest oli ka hingedel asetsev uks, mille messingist nupule oli graveeritud jäme must ruun. Õigupoolest katsid ruunid kõiki varbu, nende ämblikuvõrgutaolist peent mustrit võis näha isegi aknatrellidel.
Ehkki Simon teadis, et uks on lukus, kõndis ta ikka üle toa ja haaras nupust kinni. Tema kätt läbistas rebestav valu. Karjatades tõmbas ta käsivarre tagasi ja vaatas oma põletatud peopesa. Sellest tõusis suitsu: nahasse oli kõrvetatud mingi muster, mis meenutas ringi sees olevat Taaveti tähte. Joontevahelistes tühikutes võis näha keerukaid ruune.
Valu kõrvetas teda nagu tulise rauaga. Simon kõverdas sõrmi ja ägas vaikselt. „Mis see on?” sosistas ta iseendale, teades, et pole kedagi, kes sellele küsimusele vastaks.
„See on Saalomoni pitser,” kostis hääl. „Väidetavalt kätkeb see ühte Jumala tõelist nime. See hoiab eemale deemonid ja peletab ka teietaolisi, sest kuulub teie usundisse.”
Simon ajas end järsu jõnksuga sirgu, peaaegu unustades piinava valu. „Kes seal on? Kes seda ütles?”
Mõnda aega valitses vaikus. Siis tuli vastus. „Ma olen kõrvalkambris, Valguses Kõndija,” lausus hääl. See kuulus täiskasvanud mehele ja kõlas veidi kähedalt. „Valvurid arutasid siin pool päeva, kuidas sind kindlalt puuris hoida, seepärast ei soovita ma sul ukse avamisega vaeva näha. Säästa parem jõudu, kuni saad teada, mida Klaav sinust tahab.”
„Neil pole mingit õigust mind siin kinni hoida. Mu perekond märkab minu puudumist… mu õpetajad…”
„Selle eest on nad juba hoolt kandnud. On hulk päris lihtsaid nõidusi, millega saab hakkama isegi algaja sorts. Need tekitavad su vanemates illusiooni, et sinu puudumisel on igati vastuvõetav põhjendus: kooliekskursioon, sugulaste külastamine. Sellega ei ole probleemi.” Hääles ei olnud ähvardust ega kaastunnet, see oli argine ja asjalik. „Kas sa tõesti arvad, et nad pole varemgi allilmlastel lihtsalt kaduda lasknud?”
„Kes sa oled?” Simoni hääl katkes. „Kas sa oled samuti allilmlane? Kas siin hoitaksegi meiesuguseid?”
Vastust ei järgnenud. Simon hõikas uuesti, aga naaber oli nähtavasti otsustanud, et on öelnud kõik, mis vaja. Simon võis hüüda, kui palju tahtis, ümberringi valitses vaikus.
Valu oli vaibunud. Kätt vaadates nägi Simon, et põletus on järele andnud, aga pitser oli peopesal selgesti näha, otsekui oleks see sinna tindiga joonistatud. Ta silmitses uuesti seinavarbu. Nüüd märkas ta, et neid ei kirja sugugi üksnes ruunid. Nende vahel oli trellidesse uuristatud Taaveti tähti ja heebreakeelseid katkendeid Toorast. Graveeringud tundusid olevat värsked.
Valvurid arutasid siin pool päeva, kuidas sind kindlalt puuris hoida, oli hääl öelnud.
Naeruväärne oli see, et nad ei olnud siin vaeva näinud üksnes põhjusel, et ta on vampiir, vaid ka sellepärast, et ta on juut. Pool päeva olid nad higistanud, et uuristada uksenupule Saalomoni pitserit, mis pidi teda põletama, kui ta käe sellele asetab. Nii kaua läks neil aega, et pöörata Simoni usu elemente tema vastu.
Millegipärast röövis see tõdemus Simonilt viimse enesekindluse. Ta vajus voodile istuma ja langetas pea käte vahele.
Kui Alec Gardist tagasi jõudis, oli Princewater Street mattunud pimedusse. Akendel olid luugid suletud ja pimenduskardinad alla lastud, ainult siin-seal heitis nõiavalgust kiirgav tänavalatern munakivisillutisele valgussõõri. Penhallow’de maja oli selles kvartalis kõige eredamalt valgustatud: akendel vilkusid küünlad ning poikvel välisuksest voolas jalgrajale kollast kuma.
Jace oli end sisse seadnud Penhallow’de eesaeda ümbritseval madalal kivimüüril, tema juuksed sädelesid lähima tänavalaterna valguses eredalt. Kuuldes Alecit lähenemas, tõstis ta pilgu. Alec märkas, et tal on seljas ainult õhuke jakk, ehkki päikese loojudes oli väljas läinud külmaks. Jahedas õhus hõljus hiliste rooside lõhn nagu peen parfüüm.
Alec potsatas Jace’i kõrvale müürile istuma. „Kas sa oled kogu aja siin konutanud ja mind oodanud?”
„Kes ütles, et ma sind ootan?”
„Kõik läks hästi, kui peaksid selle pärast muretsema. Andsin Simoni inkvisiitorile üle.”
„Andsid üle? Sa ei jäänudki sinna veendumaks, et kõik läheb nii, nagu vaja?”
„Kõik on korras,” kordas Alec. „Inkvisiitor lubas viia ta ise sisse ja saata tagasi…”
„Inkvisiitor lubas, inkvisiitor lubas,” katkestas Jace teda. „Eelmine inkvisiitor, kellega me kokku puutusime, ületas räigelt oma volituste piire. Kui ta poleks hukkunud, oleks Klaav ta ametist tagandanud ja võib-olla koguni vande alla pannud. Kust me teame, et seegi inkvisiitor põmmpea ei ole?”
„Ei
