näiliselt täiesti juhuslikes kohtades taeva poole tornid, mille teravad tipud olid kaetud mingi valgust peegeldava hõbevalge materjaliga. Need paistsid lõhestavat taevast otsekui sädelevad pistodad ja Simon taipas, kus ta seda materjali näinud on: sellest olid valmistatud varjuküttide klaasitaolised, ent väga tugevad relvad, mida nad kutsusid seeravinugadeks.
„Need on deemonitornid,” vastas Jace küsimusele, mida Simon polnud jõudnud esitada. „Need kontrollivad linna kaitsvaid piiritõkkeid. Tänu nendele ei pääse Alicantesse ükski deemon.”
Aknast sisse voogav õhk oli jahe ja puhas. New Yorgis ei hinganud sa iial õhku, millel ei olnud ühtki kõrvalist hõngu – ei saasta ega suitsu, ei metalli ega teiste inimeste lõhna. Siin oli lihtsalt õhk. Simon hingas seda veel kord sügavalt, tarbetult sügavalt sisse, enne kui pöördus uuesti Jace’i poole – mõned harjumused ei tahtnud kuidagi kaduda. „Ütle mulle, et minu siiavedamine oli juhus. Ütle, et sellel pole mingit pistmist plaaniga takistada Claryt sinuga kaasa tulemast.”
Jace ei vaadanud tema poole, aga tema rind kerkis ja vajus korra kiiresti, kui ta varjatult õhku ahmis. „Täpselt nõnda: ma manasin esile trobikonna äraneetuid, lasksin neil tappa Madeleine’i ja vaat et meid kõiki ainult selleks, et Clary jääks koju. Ja ennäe imet, mu saatanlik plaan läkski õnneks.”
„Eks läinud ju?” sõnas Simon vaikselt.
„Kuula, vampiir,” ütles Jace „Takistada Claryt Idrisesse tulemast kuulus minu plaani. Tuua sind siia ei kuulunud. Tassisin sind läbi portaali sellepärast, et kui oleksin jätnud su teadvusetuna ja haavatuna sinna, oleksid äraneetud su tapnud.”
„Oleksid võinud koos minuga sinna jääda…”
„Siis oleksid nad tapnud meid mõlemaid. Põrguudu oli nii paks, et polnud näha sedagi, kui palju neid on. Isegi mina ei suuda hakkama saada saja äraneetuga.”
„Seda on valus tunnistada, eks?” torkas Simon.
„Sa oled loll,” ütles Jace vähimagi tunderõhuta. „Isegi allilmlase kohta oled sa loll. Ma päästsin su elu ja rikkusin seejuures Seadust. Kõrvalepõikena võiksin lisada, et see polnud esimest korda. Võiksid olla kas või natukegi tänulik.”
„Tänulik?” Simoni käsi tõmbus tahtmatult rusikasse. „Kui sa ei oleks mind Instituuti kutsunud, poleks ma praegu siin. Ma ei ole selleks oma nõusolekut andnud.”
„Andsid küll,” vaidles Jace vastu. „Sa ütlesid, et teeksid Clary heaks kõike. Praegu sa teedki midagi.”
Enne kui Simon oleks jõudnud talle midagi nähvata, koputati uksele. „Hei,” hõikas Isabelle teiselt poolt. „Simon, kas oled pirtsutamise lõpetanud? Mul on vaja Jace’iga rääkida.”
„Tule sisse, Izzy,” Jace ei pööranud Simonilt pilku, milles särises viha. Tema silmad olid nii väljakutsuvad, et Simon tahtnuks virutada talle millegi raskega – näiteks pakiautoga.
Mustade juuste ja mitmekihilise hõbedakarva seeliku lehvides tuhises Isabelle tuppa. Vandlikarva korsett jättis paljaks käed ja õlad, millel looklesid mustade madudena ruunid. Simon arvas, et küllap tüdrukule meeldib viibida vahelduseks kohas, kus võib uhkeldada oma märkidega, ilma et keegi neid kohatuks peaks.
„Alec läheb Gardi,” kuulutas Isabelle pikema sissejuhatuseta. „Enne lahkumist tahab ta rääkida sinuga Simonist. Kas saad alla tulla?”
„Muidugi.” Jace hakkas minema ukse poole, kuid märkas siis, et Simon tuleb talle järele, ja pöördus, kulm kortsus. „Sina jääd siia.”
„Ei,” vastas Simon. „Kui hakkate rääkima minust, tahan olla selle jutuajamise juures.”
Jace lahvatas näost punaseks ja tema silmad välkusid – tundus, et tema kannatus on katkenud. Ta avas suu, et midagi öelda, aga näis end siis tahtepingutusega talitsevat. Vihahoog vaibus sama kiiresti, kui oli puhkenud. Jace surus hambad kokku ja naeratas. „Kena,” lausus ta. „Tule siis alla, vampiir, ja kohtu kogu õnneliku perekonnaga.”
Esimest korda portaali läbides oli Clary tundnud end lendavat, kaalutuna läbi õhu kukkuvat. Sedapuhku oleks ta otsekui rebitud tornaado keskmesse. Ulguvad tuuled räsisid teda igast küljest, lahutasid ta Luke’ist ja kiskusid tema huulilt karjatuse. Pööreldes langes tüdruk läbi kuldmusta keerise südame.
Claryle hakkas vastu kerkima midagi kõva ja hõbedast, mis meenutas peeglit. Karjudes sööstis ta selle poole, olles tõstnud käed kaitseks näo ette. Nõnda paiskus ta vastu peegelpinda ja tungis sellest läbi kuhugi, kus oli jõhkralt külm ja lämmatav. Ta vajus paksu sinisesse pimedusse, püüdes hingata, ent ahmis õhu asemel kopsudesse üksnes tarretavat külmust…
Ühtäkki haarati Claryl mantliseljast ja ta tundis end tõstetavat. Ta rabeles ja viskles meeletult, aga ei suutnud ennast vabastada. Üha ülespoole ja ülespoole tõmmati teda, indigosinine pimedus hõrenes kahvatusiniseks ja siis kuldseks; ta kerkis veepinnale – see oligi vesi – ning ahmis õhku. Õigupoolest püüdis tüdruk seda teha, aga hingata tal ei õnnestunud. Kurk krampis, tundis Clary end lämbuvat, tema silme ees hüplesid mustad täpikesed. Teda tiriti läbi vee, nii kiiresti, et vetikad takerdusid kätesse ja jalgadesse. Tüdruk viskles, et end vabastada, aga haare ei lõdvenenud. Vilksamisi nägi ta hirmuäratavat olendit, kes polnud ei hunt ega inimene. Tolle kõrvad olid pistodadena püsti ja huuled teravate valgete hammaste kohal irevil. Clary proovis karjuda, aga sülitas ainult vett.
Hetke hiljem oli ta veest väljas ning heideti niiskele kõvale pinnasele. Keegi hoidis tal õlgadest kinni ja surus teda näoli maha. Talle koputati kõvasti seljale, ikka ja jälle, kuni tema rindkere tõmbus krampi ja suust paiskus välja kibeda vee juga.
Clary läkastas ikka veel, kui ta selili keerati. Musta varjuna sinise taeva ja valgete pilvede taustal nägi ta enda kohale kummardumas Luke’i. Leebus, mida ta oli harjunud mehe ilmes nägema, oli kadunud; Luke oli küll minetanud hundiliku välimuse, kuid paistis sellegipoolest hirmuäratav. Vinnanud Clary poolpüstakile, raputas Luke teda kõvasti – muudkui raputas ja raputas, kuni Clary lõpuks õhku ahmis ja talle jõuetult käega äigas. „Luke! Jäta järele! Mul on valus…”
Mees laskis kätel tema õlgadelt langeda, haaras Claryl ühe käega lõuast ja sundis teda pead tõstma, puurides tema nägu hirmunud pilguga. „Vesi,” lausus ta. „Kas sa köhisid ikka kõik välja?”
„Vist küll,” sosistas Clary. Kõri oli tursunud ja hääl tuli vaevaliselt.
„Kus su stele on?” nõudis Luke ja kui tüdruk ei vastanud, kordas ta teravamalt. „Clary. Kus on su stele? Otsi see üles.”
Clary tõmbus pisut eemale ja sobras oma märgades taskutes. Sõrmede alla jäi ainult vettinud riie ja tema süda vajus saapasäärde. Tüdruk pööras õnnetu näo Luke’i poole. „See on vist järve kukkunud.” Ta tõmbas nutuselt ninaga. „Mu… mu ema stele…”
„Jumal hoidku, Clary.” Luke ajas end püsti ja haaras nõutult peast kinni. Temagi oli üleni märg, ta teksadest ja paksust flanelljakist sorises ojadena vett. Prillid, mida Luke tavaliselt kandis peaaegu ninaotsal, olid kadunud. Nägu sünge, vaatas ta maas lamavat Claryt. „Sinuga on kõik korras,” lausus ta. See polnud küsimus, vaid pigem sedastus. „Kuidas sa ennast tunned? Ma mõtlen praegu. Kas tunned ennast hästi?”
Clary noogutas. „Luke, mis on? Miks meil minu stelet vaja läheb?”
Luke ei vastanud. Ta vaatas ringi, nagu aitaks ümbruse uurimine tal milleski selgusele jõuda. Clary järgis tema
