ei vabastanud tema kätt. „Kas sa ei võiks mind lihtsalt usaldada, kui ütlen, et see on tähtis?”
„Sa vist ei mõista, kui väga Clary tahab Idrisesse minna,” ütles Simon. „Kui tahad, et ma teda takistaksin, peab sul selleks olema väga hea põhjus.”
Jace hingas aeglaselt, otsekui vastu tahtmist välja ja laskis Simoni käsivarrest lahti. „Sul on ju meeles, mida Clary Valentine’i laeval tegi,” ütles ta vaikselt. „Nägid, kuidas ta joonistas seinale selle ruuni, avamisruuni? Mis juhtus?”
„Ta hävitas laeva,” vastas Simon, „päästis meie kõigi elu.”
„Räägi vaiksemalt.” Jace vaatas närviliselt ringi.
„Kas tahad öelda, et sellest ei tea keegi peale meie?” nõudis Simon, nagu ei suudaks ta seda uskuda.
„Mina tean. Sina tead. Luke ja Magnus teavad ka. Ongi kõik.”
„Mis Klaavi meelest juhtus? Miks laev korraga koost lagunes?”
„Ütlesin, et arvatavasti põhjustas selle Valentine’i muundamisrituaal: midagi läks selle juures viltu.”
„Sa valetasid Klaavile?” Simon ei teadnud, kas tunda imetlust või hirmu.
„Jah, ma valetasin Klaavile. Isabelle ja Alec teavad, et Claryl on võime luua uusi ruune, ning seda mul ilmselt Klaavi ja järgmise inkvisiitori eest varjata ei õnnestu. Aga kui peaks ilmsiks tulema, et ta suudab võimendada tavalisi ruune, nii et need muutuvad uskumatult hävitavaks, siis tahavad nad kasutada teda sõdalasena – relvana. Ja selleks ei ole Clary valmistunud. Teda ei kasvatatud selles vaimus…” Ta jättis lause lõpetamata, nähes, et Simon raputab pead. „Mis on?”
„Sa oled ju ometi nefilim,” lausus Simon aeglaselt. „Kas ei peaks sa silmas pidama Klaavi huvisid? Kui Klaav tahab kasutada Claryt…”
„Kas sina tahad anda ta nende kätte? Tahad, et ta saadetaks eesliinile Valentine’i vastu, võitlema tema sõjaväega, missugune see siis ka ei oleks?”
„Ei,” vastas Simon. „Seda ma ei taha. Aga mina ei kuulu ju ka teie hulka ega pea valima, keda eelistada: kas Claryt või oma perekonda.”
Jace’i näkku valgus pikkamööda tume puna. „Sa saad asjast valesti aru. Kui ma arvaksin, et Klaavil on sellest kasu… Aga sellest ei ole kasu. Clary saab lihtsalt haiget…”
„Isegi kui arvaksid, et Klaavile sellest kasu tõuseb,” ütles Simon, „ei annaks sa ikka Claryt nende kätte.”
„Miks sa seda arvad, vampiir?”
„Sellepärast et sa tahad hoida teda üksnes endale,” vastas Simon.
Värv kadus Jace’i näost. „Niisiis ei soovi sa mind aidata,” ütles ta, nagu oleks tal raske seda uskuda. „Sa ei aita Claryt?”
Simon lõi kõhklema ning enne kui ta oleks jõudnud vastata, kärises nende vahele laskunud vaikus. Kostis kõrge kriiskav heli täis kohutavat meeleheidet, ent veel jubedam oli selle järsk katkemine. Jace pöördus kannapealt ringi. „Mis see oli?”
Esimesele kriiskele järgnesid teised karjatused ja nii vali müra, et Simoni kõrvatrummid ähvardasid lõhkeda. „Teistega on midagi juhtunud…”
Aga Jace oli juba läinud ning jooksis mööda kitsast jalgrada sinnapoole, kuhu olid jäänud teised. Viivu kõhelnud, järgnes Simon talle. Tal kippus ikka meelest minema, kui kiiresti ta suudab nüüd joosta. Kui Jace ümber kiriku nurga pööras, oli Simon tal juba kannul ning koos tormasid nad aeda.
Nende ees avanes kaos. Aed oli mähkunud valgesse uttu ning õhku täitis kummaline vänge hais. Osooni terava lõhna kõrval oli tunda veel midagi – imalat ja ebameeldivat. Valge loori taga sööstsid edasi-tagasi mingid kujud. Simon nägi neid üksnes katkendlikult, sedamööda kuidas need udusse kärisevates aukudes nähtavale ilmusid, et jälle kaduda. Vilksamisi märkas ta Isabelle’i. Tüdruku mustad patsid hüplesid mustade nööridena ümber pea, kui ta piitsa vibutas. See sähvis varjude seas nagu kuldne välk. Isabelle näis tõrjuvat eemale kedagi, kes sööstis tema poole, tohutu suur ja ähvardav. Simon pidanuks ründajat deemoniks, aga päise päeva ajal ei saanud see olla võimalik. Edasi rühkides sai ta aru, et olend, kellega Isabelle võitleb, on välimuse järgi otsustades humanoid, aga iseäralikult küürakas ja väändunud – kuidagi värdjalik. Tal oli käes massiivne plank, millega ta Isabelle’i pooleldi pimesi lahmis.
Ainult natuke maad eemal võis läbi kivimüüris oleva lõhe näha rahulikult kulgemas York Avenue liiklust. Instituudi kohal kummus pilvitu taevas.
„Äraneetud,” sosistas Jace. Näost lõkendades tõmbas ta vöölt ühe mitmest seeravinoast. „Neid on seal kümneid.” Peaaegu jõhkralt lükkas ta Simoni kõrvale. „Jää siia, kas mõistad? Ära liigu paigast.”
Simon tardus korraks paigale ja vaatas Jace’i, kes sööstis edasi ja kadus uttu. Tema käes oleva noa helk pani udu ümberringi hõbedaselt helendama; tumedad kogud kerkisid selles esile ja kadusid taas ning Simonil oli tunne, nagu jälgiks ta toimuvat läbi härmatanud akna ja püüaks meeleheitlikult aru saada, mis toimub teisel pool. Isabelle oli tema vaateväljast kadunud; ta nägi haavatud käsivarrega Alecit löömas tera ühe äraneetu rinda, nii et too maha varises. Tema taga ilmus nähtavale teine, kuid nüüd oli kohal ka Jace, mõlemas käes nuga. Hüpanud kõrgele õhku, tõstis ta noad ja virutas need siis korraga alla – üksainus välkkiire surmatoov liigutus ja äraneetu pea oli nagu kääridega kaela otsast lõigatud. Musta verd purskas kaugele. Simoni magu ähvardas pahupidi pöörduda – veri lõhnas kibedalt ja mürgiselt.
Ta kuulis varjukütte udus üksteist hõikavat, aga äraneetud tegutsesid täielikus vaikuses. Korraga udu hajus ning Simon nägi Magnust. Too seisis Instituudi seina ääres, silmad meeletud, kõrgele tõstetud käte vahel särisemas sinised välgunooled. Seal, kus ta seisis, näis tema selja taga seina sisse kivisse tekkivat must nelinurkne auk. Avausest ei haigutanud vastu tühjus, vaid sillerdas midagi peegelpinna taolist – just nagu klaas, millesse näisid olevat vangistatud tuleleegid. „Portaal on avatud!” karjus ta. „Minge läbi portaali!”
Nüüd juhtus mitu asja korraga. Udust ilmus nähtavale Maryse Lightwood, kandes kätel poissi, Maxi. Ta peatus korraks, et hõigata midagi üle õla, sööstis siis portaali poole, läbis selle ja kadus seina sisse. Talle järgnes Alec, tirides kaasa Isabelle’i, kelle piits lohises järel nagu verine madu. Kui nad portaalile lähenesid, kerkis miski udust nende selja taha, vibutades kahe teraga mõõka.
Simonile tuli ühtäkki elu sisse. Hüüdes Isabelle’i, tormas ta edasi, komistas siis, kukkus ja prantsatas maha, nii et kui ta hinganud oleks, jäänuks tal kindlasti hing kinni. End istukile ajanud, pöördus ta vaatama, mille otsa ta oli komistanud.
Seal lamas surnukeha – naise surnukeha. Tema kõri oli läbi lõigatud ning sinised silmad seisid tardunult pärani. Naise heledad juuksed olid verised. See oli Madeleine.
„Simon, eest ära!” Hüüdja oli Jace, kes tormas udust tema poole, mõlemas käes verest nõretav seeravinuga. Simon tõstis pilgu. Äraneetu, keda ta oli näinud jälitamas Isabelle’i, kõrgus tema kohal, ilge irve armidest moonutatud näol. Nähes kahe teraga mõõka enda poole vihisevat, veeretas Simon ennast kõrvale, aga ehkki tema refleksid olid endisest paremad, jäi ta hiljaks. Teda läbistas lõhestav valu ja siis saabus pimedus.
2
Alicante
