üle jõu.
Vankuval sammul astus ta trepist alla ja lükkas eemale Luke’i käe, mille too talle ulatas. „Ma tahan olla natuke aega üksi.”
„Clary…” Tüdruk kuulis Luke’i hõiget, aga põrkus temast eemale ja hakkas piki katedraali seinaäärt kaugemale jooksma. Jõudnud kohani, kus kivist tee kaheks hargnes, võttis ta suuna Instituudi idaküljel asuvale väikesele aiale. Sealt hoovas talle vastu tahma ja tuha hõngu, millesse segunes midagi vänget ja teravat. Deemonite tegevuse lehk. Aial lasus ikka veel vine. Udupilvi tolknes räbalatena siin-seal roosipõõsaste küljes ja kivide ümber. Maakamar oli hiljutisest lahingust poriseks tambitud ning ühe kivist pingi juures oli tumepunane laik, mille poole ta ei tahtnud vaadata.
Clary pööras pea ära. Ta tardus. Katedraali seinal nägi ta ilmselgeid ruunimaagia jälgi. Juba veidi jahtuma hakanud, kerkisid need hallil kivimüüril ometi hõõguvsiniselt esile ning nendest moodustuv enamvähem ruudukujuline piirjoon nägi välja, nagu immitseks irvakile jäetud ukse vahelt valgust…
Portaal.
Clary sisemuses näis miski end liigatavat. Talle meenusid teised sümbolid, mis olid ähvardavalt loidelnud laeva siledal metallseinal. Tüdruk otsekui tundis laevakeret vappuvat, kui see koost kärises, lastes East Riveri mustaval veel sisse pahiseda. Need on pelgalt ruunid, mõtles ta. Mitte midagi enamat kui sümbolid. Ma oskan neid joonistada. Kui mu ema suudab kätkeda surmakarika olemuse paberisse, siis pean mina suutma avada portaali.
Jalad viisid teda otsekui iseenesest katedraali seina juurde, käsi läks taskusse, kus oli stele. Andnud käele käsu püsida kindel, lähendas ta steleotsa kivile.
Clary pigistas silmad kinni ja hakkas mõttes järgima laugude taga olevas pimeduses moodustuvaid kaarduvaid jooni – jooni, mis tõid tema kujutlusse uksed, läbi õhu tuhisemise, reisimise ja kauged paigad. Nendest moodustunud kujund oli graatsiline nagu lendav lind. Ta ei teadnud, kas ruun oli iidne või lõi selle tema, aga nüüd oli see igatahes olemas, nagu oleks eksisteerinud igavesti.
Portaal.
Clary hakkas joonistama. Märgid voolasid steleotsa alt välja süsimustade joontena. Kivi särises, tüdruku ninna tõusis kirbet kõrbelõhna. Suletud laugude all kerkis tema ette kuum sinine valgus. Näkku õhkus kuumust, nagu seisaks ta lõkke juures. Sügavalt sisse hingates laskis Clary käel langeda ja avas silmad.
Ruun, mille ta oli joonistanud, õitses kivist seinal musta lillena. Otse tema silme all hakkasid selle piirjooned ähmastuma ja muutuma, valgusid laiali, avanesid, võtsid uue kuju. Mõne hetkega oli ruun teisenenud millekski muuks. Nüüd seisis selle asemel hõõguv ukse kujutis, Claryst mitu jalga kõrgem.
Tüdruk ei suutnud kiskuda pilku ukseavalt. Sellest kiirgas samasugust tumedat valgust kui madam Dorothea eesriide taga olnud portaalist. Ta küünitas end selle poole…
…ja tõmbus tagasi. Tema süda vajus saapasäärde. Et portaali kasutada, pidid suutma kujutleda sihtkohta – teadma, kuhu soovid minna, meenus talle. Aga tema polnud ju kunagi Idrises käinud. Mõistagi oli seda talle kirjeldatud kui paika, kus on rohelised aasad, tumedad metsad ja sädelevad veesilmad. Ning muidugi asus seal Alicante, linn, kus kõrguvad klaasist tornid. Ta võis kujutleda, kuidas seal välja näeb, aga sellest ei piisanud – igatahes mitte seda sorti maagias. Oleks tal ainult…
Clary ahmis õhku. Aga ta ju oli näinud Idrist. See oli ilmunud talle unes ning ta oli juba toona – teadmata küll, kuidas – olnud kindel, et unenägu peegeldab tõelisust. Lõppude lõpuks: mida oli Jace öelnud talle Simonit puudutavas unenäos? Et poiss ei saa jääda, sest see maailm on mõeldud elavatele. Ja kas polnud Simon varsti surnud?
Clary püüdis unenäo endale taas vaimusilma ette manada. Ta oli viibinud Alicante ballisaalis ja tantsinud. Seinad olid olnud kuldsed ja valged, üleval oli kummunud läbipaistev teemandina sädelev katus. Talle meenus purskkaev, hõbedane vaagen, mille keskel oli seisnud merineitsi kuju. Akende taga olid puudel säranud lambid ja Claryl oli nagu nüüdki seljas rohelisest sametist rüü.
Otsekui viibiks ta praegugi unes, sirutas tüdruk käe portaali poole. Tema sõrmede alt hakkas kiirgama heledat valgust, uks avanes kirkusesse. Clary nägi enda ees tuhisemas kuldset keerist, milles hakkasid pikkamööda välja joonistuma mingid piirjooned – ta arvas end eristavat mägede siluetti, tükikest taevast…
„Clary!” Mööda teerada tormas tema poole Luke, näol pahameel ja kohkumus. Tema järel jooksis Magnus, kelle kassisilmades heiastus portaali kuumas hõõguses kümbleva aia vastuhelk. „Clary, ära mine! Sealsed kaitsetõkked on ohtlikud! Sa saad surma!”
Aga Claryt ei suutnud enam miski peatada. Portaali tagant paistev kuldne valgus tugevnes. Ta mõtles oma unenäo ballisaali kuldsetele seintele, kullakarva valgusele, mis peegeldus vastu kristallnõudelt ja – lühtritelt. Luke’il polnud õigus. Ta ei teadnud, milleks Clary suuteline on, ei mõistnud tema annet. Mida tähendavad Claryle tõkked, kui ta suudab joonistades luua omaenda reaalsuse. „Ma pean minema,” hüüdis ta, astudes edasi, sõrmed välja sirutatud. „Luke, anna mulle andeks…”
Clary astus edasi, ent Luke oli jõudnud kiire hüppega tema kõrvale ja haaranud tal randmest just hetkel, kui portaal näis nende ümber plahvatavat. Nagu tornaado rebib puid juurtega maast, nõnda rabas mingi võimas jõud nad jalust. Clary nägi Manhattanit; selle autod ja hooned vajusid allapoole ja eemaldusid pööreldes. Piitsalöögina tugev hoovus haaras tüdruku kaasa ja ta kisti, Luke ikka tema randme külge klammerdumas, pöörlevasse kuldsesse kaosesse.
Simon ärkas vee rütmilise loksumise peale. Ta viskus istukile, südames jäine hirm: viimati, kui lainete laksumine teda äratas, oli ta olnud Valentine’i laeval vangis. See heli äratas toonased hirmsad sündmused taas ellu ja tal oli tunne, nagu oleks talle ämbritäis külma vett näkku läigatatud.
Aga ei. Heitnud kiire pilgu enda ümber, veendus Simon, et viibib sootuks kusagil mujal. Ta lamas väikeses puhtas kahvatusiniseks värvitud seintega toas mugavas puitvoodis pehmetel tekkidel. Akende ette olid tõmmatud tumedad kardinad, aga nende äärest sisseimmitsev valgus võimaldas tal ümbrust oma vampiirisilmadega selgelt näha. Põrandal oli kirju vaip ja ühe seina ääres seisis peegliga kapp.
Voodi kõrvale oli tõmmatud tugitool. Simon ajas end üles, tekk langes kõrvale ja poiss täheldas kahte asja: esiteks kandis ta neidsamu teksasid ja T-särki, millega oli läinud Instituuti Jace’iga kokku saama; teiseks oli tugitoolis istuv inimene uinunud, naise pea toetus käele ja pikad mustad juuksed varjasid tema nägu nagu narmastega sall.
„Isabelle?” sõnas Simon küsivalt.
Isabelle’i pea kerkis ehmunult justkui kuradike karbist ja tema silmad kargasid pärani. „Oi, sa oled ärkvel!” Tüdruk ajas end sirgu ja lükkas juuksed silmilt. „Jace’il langeb kivi südamelt. Olime peaaegu kindlad, et sa sured.”
„Suren?” Simonil käis pea ringi ja süda oli natuke paha. „Mille kätte ma pidin surema?” Ta vaatas silmi pilgutades toas ringi. „Kas ma olen Instituudis?” küsis ta, aga mõistis kohe, kui need sõnad olid tal üle huulte tulnud, et see on võimatu. „Tahtsin küsida, kus me viibime.”
Korraks näis Isabelle kimbatusse sattuvat. „Me… Kas tahad öelda, et ei mäleta midagi sellest, mis toimus Instituudi aias?” Ta sõrmitses närviliselt tugitooli polstri narmastega äärt. „Meid ründasid äraneetud. Neid oli palju ja põrguudu muutis nendega võitlemise raskeks. Magnus avas portaali ning me tormasime kõik sinnapoole, kui märkasin sind lähemale jooksmas. Sa komistasid… Madeleine’i surnukehale. Otse su selja taga oli äraneetu; sina vist ei näinud teda, aga Jace nägi. Ta tahtis sulle appi tulla, kuid jäi hiljaks: äraneetu
