ja tõmbas ohates käsipiduri peale. „Mine siis,” ütles ta. „Näita neile, et oled kohal. Ma toon su kohvri järele.”
Clary noogutas ja sirutas käe ukselingi poole, aga lõi siis kõhklema. Ta tundis kõhus rasket ärevustompu ja soovis – ei tea mitmendat korda –, et Luke võiks temaga kaasa tulla. „Ma mõtlesin ikka, et esimest korda välismaale minnes on mul vähemalt pass kaasas.”
Luke ei naeratanud. „Ma tean, et oled närvis,” ütles ta, „aga kõik läheb hästi. Lightwoodid kannavad sinu eest hoolt.”
Ma olen seda sulle öelnud ainult miljon korda, mõtles Clary. Enne kui autost välja hüppas, laksas ta Luke’ile õlale: „Varsti näeme.”
Clary kõndis mööda pragunenud kiviteed edasi. Sedamööda kuidas ta kiriku uksele lähenes, jäi liiklusmüra vaiksemaks. Sedapuhku kulus tal natuke aega, et koorida Instituudilt silmamoonduse varjavat kesta. Tundus, nagu oleks katedraalile lisatud veel üks kaitsev lummusesoomus nagu kiht värsket värvi. Seda vaimus maha kraapida oli raske, koguni valus. Kõrged puidust uksed kiiskasid, nagu oleks neid äsja poleeritud.
Õhus hõljus veider lõhn, osooni ja kõrbehaisu segu. Kulm kortsus, asetas Clary käe ukselingile. Mina, nefilim Clary Morgenstern, palun luba astuda Instituuti…
Uks avanes pikkamööda ja Clary astus sisse. Ta vaatas aeglaselt ringi, pilgutades silmi, et mõista, mis katedraalis nii võõrastav tundub.
See jõudis talle pärale, kui uks tema taga tasakesi sulgus, jättes ta pimedusse, mida hajutas üksnes kõrgel pea kohal olevast roosaknast sisseimmitsev kasin valguskuma. Veel kordagi polnud ta astunud sisse Instituudi uksest, ilma et teda oleks tervitanud pingiridade vahel olevates kümnetes peenelt töödeldud kandelaabrites süüdatud küünlad.
Clary võttis taskust nõiavalguse ruunikivi ja tõstis kõrgele. Sellest paiskus valgusvihk, mis voogas säravate kiirtena tema sõrmede vahelt välja ning tõstis esile katedraali sisemuse tolmused sopid. Nõnda kõndis tüdruk tühja altari läheduses oleva lifti juurde ja vajutas kannatamatult nupule.
Midagi ei juhtunud. Pool minutit oodanud, vajutas ta uuesti… siis veel ühe korra. Kõrv vastu liftiust, jäi ta kuulatama. Ei ainsatki heli. Instituut oli pime ja vaikne nagu üleskeeratav nukk, mille vedru on maha käinud.
Südame kloppides kiirustas Clary mööda vahekäiku tagasi ja lükkas rasked uksepooled lahti. Pea kohal oli taevas hakanud tõmbuma koobaltsiniseks ning kõrbehais oli tugevnenud. Kas siin oli olnud tulekahju? Kas varjukütid olid viidud kuhugi mujale? Aga mingit hävingut polnud märgata…
„See ei olnud tulekahju.” Hääl oli vaikne, sametine ja tuttav. Varjude keskelt astus esile kõrge kogu, juuksed korratute okastena püsti. Läikleva smaragdrohelise särgi peal kandis ta musta siidülikonda ja tema saledad sõrmed olid täis sädelevate kividega sõrmuseid. Saapadki olid edevad ning kehal oli ohtralt sädelevat puudrit.
„Magnus?” sosistas Clary.
„Ma tean, mida sa mõtlesid,” ütles Magnus, „aga tulekahju siin polnud. See lehk on põrguudu – deemonisuits, mis suudab maagilise kaitse mingil määral alla suruda.”
„Deemonisuits? Siin oli siis…”
„Jah, Instituuti rünnati. See juhtus õhtupoolikul. Ründajad olid äraneetud, neid võis olla mitukümmend.”
„Mis sai Jace’ist? Lightwoodidest?”
„Põrgusuits ei lasknud mul äraneetuid kahjutuks teha. See halvas ka varjukütte. Pidin saatma nad läbi portaali Idrisesse.”
„Aga nad kõik on ikka elus, eks?”
„Kõik peale Madeleine’i,” vastas Magnus. „Madeleine sai surma. Mul on väga kahju, Clary.”
Clary vajus trepile istuma. Ta ei olnud naisega õieti tuttavgi, aga ometi oli Madeleine olnud otsekui ühenduslüli, mis sidus teda emaga – tema tõelise emaga, vapra varjukütisõdalasega, keda Clary polnud kunagi tundnud.
„Clary.” Luke tuli läbi tiheneva hämaruse mööda teerada tema poole, kohver käes. „Mis siin toimub?”
Clary kössitas trepil, käed ümber põlvede põimitud, samal ajal kui Magnus selgitas, mis oli juhtunud. Ehkki tüdrukul oli Madeleine’ist kahju, varjas end valu taga süüsegune kergendustunne. Jace on elus. Lightwoodidega on kõik korras. Ta kordas seda endale vaikides ikka ja jälle. Jace on elus.
„Mis sai äraneetutest?” küsis Luke. „Kas nad kõik tapeti?”
„Mitte kõik.” Magnus raputas pead. „Kui olin Lightwoodid läbi portaali saatnud, läksid äraneetud minema. Minu vastu ei paistnud nad huvi tundvat. Selleks ajaks kui sain portaali suletud, olid nad kõik kadunud.”
Clary tõstis pea. „Portaal on suletud? Aga… sa saad mu ju ikka Idrisesse saata, eks?” küsis ta. „Ma saan samuti minna läbi portaali ja ühineda Lightwoodidega, on ju?”
Luke ja Magnus vahetasid pilke. Luke asetas kohvri oma jalge ette maha.
„Magnus?” Clary hääl valjenes ja tundus isegi tema enda kõrvadele kriiskav. „Ma pean sinna pääsema.”
„Portaal on suletud, Clary…”
„Eks ava siis uus!”
„See ei ole nii lihtne,” vastas sorts. „Klaav jälgib väga hoolikalt, kes Alicantesse maagiavõtete abil siseneb. Pealinn on varjuküttidele püha paik – see on nende Vatikan või Keelatud Linn. Loata ei tohi sinna astuda ükski allilmlane ega maapealne.”
„Aga ma olen ju varjukütt!”
„Oled ja ei ole ka,” vastas Magnus. „Pealegi takistavad otsest portaalimist tornid. Kui tahaksin avada Alicantesse viiva portaali, peaksin kandma hoolt, et keegi sind teisel pool vastu võtab. Sind omal käel sinna saates rikuksin otseselt Seadust ja seda riski ei taha ma sinu pärast võtta, musirull – nii sümpaatne kui sa mulle ka ei oleks.”
Clary pilk liikus kahetseva näoga Magnuselt Luke’ile, kes paistis kõhklevat. „Aga ma pean Idrisesse pääsema,” kordas ta. „Mul on tarvis aidata oma ema. Kindlasti saab sinna ka muud moodi, ilma et oleks vaja kasutada portaali.”
„Lähim lennujaam on teises riigis,” lausus Luke. „Kui pääseksimegi üle piiri – ja see pole sugugi kindel –, ootaks meid pärast seda ees pikk ja ohtlik teekond, mis kulgeb läbi igat sorti allilmlaste territooriumi. Alicantesse jõudmiseks kuluks mitu päeva.”
Clary silmad kipitasid. Ma ei hakka nutma, sisendas ta endale. Ma ei tohi nutta.
„Clary.” Luke’i hääl kõlas leebelt. „Me võtame Lightwoodidega ühendust ja kanname hoolt, et nad saaksid kätte kõik andmed, mida läheb vaja Jocelynile vastumürgi hankimiseks. Nad võivad pöörduda Felli poole…”
Aga Clary oli juba jalule karanud ja raputas pead. „Seda pean tegema mina,” katkestas ta Luke’i. „Madeleine ütles, et kedagi teist Fell jutule ei võta.”
„Kas sa ütlesid Fell? Ragnor Fell?” kordas Magnus. „Ma proovin saata talle teate – valmistada teda ette, et tuleb hoopis Jace.”
Luke’i nägu selgines pisut. „Clary, kas kuulsid? Magnuse abiga…”
Aga
