e ja Nicolale
TÄNUSÕNAD
TEISED PEATEGELASED
George FOX (1892–) oli sihtur Bertie Chadwicki alluvuses Jüütimaa lahingus. Pärast sõda sai temast Kindluse aednik ja töömees, ning ta elab ühes väravavahimajakestest.
ELLEN Makepeace (1897–) oli Freddy teenija ja temast sai Kindluse majapidajanna.
CAROLINE James (1928–) oli Prue Clarke’i sõbratar (Caroline’i vanem õde oli Prue koolikaaslane). Temast sai Chadwicki orbude lapsehoidja. Cynthia Janice Tulliver – tuntud üldiselt SINi nime all – on Kiti korterikaaslane.
ESIMENE RAAMAT
1972. aasta suvi
Esimene peatükk
Lõoke oli kusagil kõrgel tema kohal ja täitis sinava õhu oma lõõritusega. Fliss vaatas ainiti üles, varjates kätega silmi, pimestatud säravast, kuldsest valgusest. Päikesepaiste ujutas maa üle, imbus viljakasse punasesse mulda, sukeldus jõe selgetesse külmadesse voogudesse ja kümbles erksavärvilisena puudel. Ligiduses joonistusid välja pikad rohulibled – eredad, selgepiirilised, igaühel terav peenike must vari; kaugemal kerkisid mäed, indigosinised ja violetsed, ja nende päid oli riivanud kullane puudutus. Teispool jõge sõid nurmel uidates laisalt lambad, talled ikka veel tihedalt kannul; lehmad, kes lamasid pöetud pajude vilus vee piiril, ei teinud neist väljagi.
Fliss sisenes uuesti salu pimedusse. Siin-seal tungis päikesepaiste paksust haljast katusest läbi, pillutades kuldseid münte alla maapõrandale ning lastes oma sulavatel sõrmedel mööda karuseid tüvesid ja siledaid halle puusääri alla valguda. Nüüd, kus siniliiliad olid ära õitsenud, oli siin hämaras süles vähe õisi. Võimsa pöökpuu juurte vahel sirutusid heleroosad käokannid oma peenikestel vartel lootusrikkalt kauge valguse poole ja põldmarjad väändusid vargsi ümber mahakukkunud oksa.
Sedamööda, kuidas Flissi silmad varjudega harjusid, võitles ta nüüd juba omaseks saanud hirmusööstuga. Tal näis olevat võimatu uskuda, et kolme kuu pärast on ta Hong Kongis, emaks saamas, valmistumas kaheaastaseks mereväelähetuseks. Ta lihtsalt ei suutnud kumbagi sündmust endale ette kujutada. Emakssaamine on ilmselt kogemus, mis pöörab ta maailma pea peale juba selletagi, et leiab aset tuhandete miilide kaugusel kõigest, mida ta tunneb ja armastab. Fliss vaatas enda ümber ringi, puudutas õrnalt allarippuvat lehevanikut, tundis pöögilehte sõrmede vahel rullides selle mahlakat vetruvust. Minevikus – tema minevikus – oli salu kujutanud endast sümbolit, tähist maastikus, väljakutset. Tema noorem vend ja õde, Mutt ja Susanna, olid sellele alguse pannud. Ümber salu lippamine oli alanud lihtsalt võidujooksuna, mille aega võttis Fox, vanaema aednik ja töömees. Kell käes, seisis ta mäekünkal Kindluse müüride taga, kui nemad ümber puudesalu jooksid. Siis oli see olnud lihtsalt mäng. Hiljem oli see Muti jaoks tähtsamaks muutunud – saavutuse sümboliks: joosta ümber salu üksinda, ületada punkt, kus Kindluse müürid enam ei paista – see oli nõudnud temalt täit julgust.
Isegi nüüd ei teadnud Fliss, miks Mutt oli olnud nii hingepõhjani vapustatud, kui kuulis viisteist aastat tagasi Keenias uudist, et Mau Mau liikmed on nende vanematele ja suurele vennale kallale tunginud ning nad mõrvanud. Tema enese lein oli olnud täiesti südantlõhestav, kuid Mutt, kes oli tollal nelja-aastane, oli jäänud pikkadeks kuudeks tummaks, ning isegi praegu ei suutnud ta mõnikord kontrollida oma kogelemist, mis oli kaasas käinud tema kõnevõime taastumisega. Poiss oli kannatanud painavate õudusunenägude all ja peljanud hirmsasti üksijäämist. Aga Kindluses, vanaema Frederica Chadwicki hoole all, oli ta tasapisi õppinud oma hirme vaos hoidma. Nüüd oli ta Admiraliteedi Värbamiskomisjonist läbi saanud ja asunud teenistusse Kuninglikus Mereväes, nii nagu põlvkonnad Chadwicke enne teda.
Fliss nõjatus vastu pöökpuud ja sulges silmad. Kuid kaugele olid nad jõudnud sellest lohutamatu kurbuse päevast Keenias! Mutist oli saanud mereväekadett, Susanna oli lõpetamas kooli, et õppida graafiliseks disaineriks ja tema, Fliss, oli abielus mereväeohvitseriga, ootas oma esimest last ning pidi varsti maha jätma oma turvalise keskkonna, et sõita Hong Kongi. Tema abikaasal Milesil polnud aimugi, kui sügav oli ta hirm. Mehe jaoks näis olevat täiesti loomulik, et Fliss peab asjad kokku pakkima ja järgnema talle ükskõik kuhu Merevägi mehe saadab, ning Fliss ei suutnud oma änge temaga jagada. Viisteist aastat naisest vanem Miles oli nii täiskasvanud, nii palju kogenum, nii otsusekindel…
Milesil pole perekonda, mõtles Fliss, tal pole juuri ja ta on nii vankumatu, endas nii kindel…
Ta ohkas vaikselt ja surus oma hirmu alla, meenutades, kuidas ta oli üle saanud oma vanemate ja armastatud suure venna Jamie surmaga kaasnenud ahastusvalust. Salu varjust vaatas ta üle põldude mägede poole, tõmbas sügavalt hinge, kuni julguseraasuke tagasi tuli. Kui Mutt suudab oma nõrkuse ja hirmu tagasi lüüa, siis suudab tema ka. Ta vaatas üksisilmi puude latvu, mille pikad varjud ulatusid Kindluseni, meenutades, kuidas ta oli Muti pärast muretsenud, kui hirmul ta oli poisi pärast olnud. Nüüd polnud nende kummagi pärast enam muretseda tarvis. Mutt oli end Dartmouthi ankrusse seadnud ja Susannal oli endiselt see kaasasündinud õnnelik enesekindlus, ning polnud põhjust, miks tema, Fliss, ei võiks üsna muretult Hong Kongi minna.
Kuid on ju veel vanaema ja onu Theo, mõtles Fliss. Ja Fox ja Ellen. Nad jäävad vanaks…
Kaks esimest abieluaastat olid olnud toredad, Miles oli staabitööl Devonportis, ning nende väike maja Dartmouthis jäi Kindlusest vähem kui tunnise autosõidu kaugusele, aga Hong Kong oli teises maailma otsas ning tema laps oleks juba peaaegu kaheaastane, kui ta koju naaseb. Kaheaastane – sama vana kui Susanna, kui nad Keeniast tagasi tulid. Tal oli ikka veel meeles, kui üksi ja hirmul ta oli, kuni vanaema raudteejaama vastu tuli, nad autosse toppis ja koju Kindlusse sõidutas – koju majapidaja Elleni ja Foxi ja koerte juurde… Ta lihtsalt ei tohi neile näidata, et on närviline, nad hakkaksid väga muretsema. Ei, ta peab neile paista laskma, et tema jaoks on see kõik väga tore, suur seiklus.
Selga sirgeks lüües astus Fliss välja päikesepaistesse ning metsasalu poole tagasi vaatamata hakkas rühkima mööda rada, mis viis rohelise ukse juurde kõrges kivimüüris.
Vanaema ootas teda suures jahedas hallis. Traditsiooniliselt joodi teed alati siin. Talvel leegitses tohutus graniidist kaminas halutuli, aga täna oli eesuks laialt siseõue poole lahti, lastes sisse hoovata ronirooside lõhna ja linnulaulu. Kummalgi pool kaminat, teineteise vastas, olid kõrge seljatoega sohvad, mille vahel asetses pikk madal laud. Kolmas tool oli pandud laua otsa, nii moodustus avaras hallis justkui tilluke tuba. Läikimalöönud ja pleekinud satiinriie, paksud padjad ning kulunud šotiruudulised vaibad andsid ruumile õdusa, mugava õhkkonna, ning tee, mille lapsehoidja Caroline oli mõne minuti eest sisse toonud ja lauale pannud, muutis pildi täiuslikuks.
Frederica Chadwick mõtles Flissist. Oli olnud tõeline rõõm, et ta kahe viimase aasta jooksul nii lähedal elas. Fliss oli olnud Kindluse korrapärane külaline ning oli selgesti näha, et talle meeldib uus elu koos Milesiga, et ta naudib oma abieluseisust. Kui uhke ta oli olnud neid kõiki Dartmouthi majas vastu võttes ja võõrustades, neile oma uut kodu näidates. Mõnikord viis ta Milesi dokki ja veetis kogu päeva koos nendega Kindluses, ning pühade ajal olid Susanna ja Mutt veetnud terveid päevi koos Flissiga Dartmouthis – ehkki mitte mõlemad korraga, sest majake polnud piisavalt ruumikas, siin polnud kahte lisamagamistuba ja Milesile poleks külalistetoa põrandal magamiskottides puhkavad inimesed meeltmööda olnud. Mees pidas jäigalt kinni korrast ja headest kommetest, ning Freddy kiitis selle täielikult heaks, kuid tihti tekkis tal tunne, et mees kuulub pigem tema põlvkonda kui ta lapselaste omasse. Tõde oli muidugi selles, et ta kuulus vahepealsesse põlvkonda ning tuli tunnistada, et tihtilugu oli Miles Flissile ja ta õele-vennale rohkem isa kui abikaasa ja õemehe eest.
Freddy
