tõusis ja astus pesukausi juurde. Ta oli ära viinud väikese portselankannu, mis oli kuulunud temaa emale, samuti alabasterkarbi, milles isa oli kunagi hoidnud oma mansetinööpe, ja võtnud need endaga Dartmouthi kaasa; kuid oli maha jätnud vanadusest plekilise peegli päevinäinud mahagonraamis. Selle raami vahele olid torgatud mõned fotod. Alguses oli ta need lihtsalt unustanud, ehkki oli kaasa võtnud hõberaamis ateljeefoto, millel oli näha isa, kelle kõrval seisis Jamie, ja ema Susannaga põlvel; Mutt, kes toetus ema vastu, ja Fliss, kes istus ema kõrval. See oli armas foto õnnelikust, tavalisest väikesest perekonnast ja nüüd seisis see mahagonkummutil tema magamistoas Dartmouthis. See ei tundunud seal sobimatuna. Siiski oli ta mingil põhjusel jätnud need teised fotod – omased, lohutavad, olulised, siinsesse raami. Siin oli Jamie, käed taskus, talle vastu naeratamas; Susanna kaksiratsi Flissi vana jalgratta seljas, uhkusest säramas; nende nõbu Kit põlvitamas nüüdseks ammu surnud koera proua Pooteri kõrval, käsi ümber looma karvase kaela; Mutt tema poole silmi kissitamas, ja udune Fox tema taga.
Fliss kummardus, et vaadata oma vanemate fotot, mis oli võetud Nairobi Ngongi hipodroomil: isa – pikk, enesekindel, kena välimusega, ja ema – ilmega, mis oli peaaegu kriitiline. Fliss kummardus lähemale. Kas ta sarnanes oma emaga? Too ilme ema näol oli pannud teda ja Jamiet kikivarvukil käima. Alison oli oma lastele suuri lootusi pannud, ja tema lootustele vastamine oli olnud paras pingutus. Fliss oli kindel, et ema ei tunneks tema praegustele hirmudele kaasa. Kas ta ise polnud mitte läinud Keeniasse, kui Fliss oli kõigest seitse ja Mutt vaevalt aasta vana? Susanna oli sündinudki Aafrikas. Alison oli olnud töökas, rahulik ja asjalik – kas ta oli kunagi ka kartnud?
Veel üks foto tõmbas endale ta tähelepanu. See oli tema oma pulmadest, kuid tegijaks polnud mitte ametlik fotograaf – noid hoidis ta peenes albumis, mille Miles oli talle kinkinud. See päevapilt oli lihtsalt koos teistega raami sisse torgatud. Fliss võttis foto mahagonraamist välja ja uuris lähedalt. Pildistatud oli sisehoovis, keskmisel neljakandilisel murulapil. Ta hoidis Mutti käsivarrest ja nad naersid koos. Nende kõrval oli kummargil Susanna, kes õiendas oma kingaga, kimp lillherneid tema kõrvale rohule maha heidetud. Miles oli tagaplaanil, elegantne oma mundris, üks käsi tõstetud, sõrm osutamas nähtamatu kaaslase poole. Seda nimetas tema nõbu Kit mehe „…ja enamgi veel”-poosiks.
Lühikeseks hetkeks kandus Fliss tollesse kahe aasta tagusesse juunipäeva, ta peaaegu tundis päikest oma seljal, tajus rooside lõhna. Terve perekond oli sellise sündmuse puhul abiks olnud, andnud oma parima, olles otsustanud teha sellest tema kõige õnnelikuma päeva, näidata mitmesugusel erilisel moel oma uhkust ja armastust. Kuna Miles oli lesk, oli Fliss otsustanud pidada lihtsad ja vaiksed pulmad – ainult perekonna ja lähedaste sõprade ringis, ning see oli väga hästi välja kukkunud. Susanna nägi välja väga kena oma kummaliselt tumedas vanaroosas kleidis, õnnelik peenelt sepistatud ja korallidega ehitud hõbedast käevõru üle, mille Miles oli talle kinkinud. Flissi enda kleit oli tehtud paksust kreemikast puuvillasest pitsist, ulatus pahkluudeni, oli taljes ja pisut viktoriaanlikku stiili meenutav. Talle meeldis kleit väga ja ta kandis seda tihti Daamide õhtutel ja ametlikel pidudel. Oma parimas pühapäevaülikonnas Mutt oli ta peigmehele üle andnud ning hiljem, kui šampanja poisile pähe lõi, pidas ta erakordselt toreda ja liigutava kõne, kus polnud vähimat märkigi kogelusest. Fliss oli tema üle nii uhke…
Ta pöördus pesukausi juurest ära ja istus kitsa raudvoodi servale, sõrmed silitasid hajameelselt lapitekki – veel üht tema talismanidest, mis polnud kuigi hästi Dartmouthi majja sobinud. Lapitekk oli osa perekonna ajaloost, tema perekonna ajaloost. Oh, kuidas ta küll suudab nad maha jätta ja nii kaugele ära minna? Kuidas ta küll kannatab välja selle, et tema ja ta laps jäävad ilma tollest eluliselt vajalikust sidemest? Ei ole vanaema, kes naerataks talle salamisi heakskiitvalt, ei ole onu Theod oma ammendamatu sisemise jõuga, ei ole Ellenit, kes loksuks heameelest ja uhkusest; ei ole Foxi, kes ütleks, et laps on õige Chadwick, ei ole Caroline’i oma terve talupojamõistusega; ega Kiti, kes mõtleks välja fantastilisi nimesid perekonna uusimale liikmele. Ei ole tädi Prued oma emaliku soojusega, ei ole Susannat ega Mutti – lapse tädi ja onu. Ei ole Hali…
Ta tõusis kärmesti, kui koputuse järel ilmus uksele Caroline. Nüüd oli juba aastaid möödas sellest, kui Caroline oli lakanud olemast lapsehoidja ja saanud Flissi sõbraks, kuid Fliss naeratas talle automaatselt, tõmmates ette reipa lõbususe maski, millele ta oli kindlaks jäänud alates Kindlusse jõudmisest eelmisel õhtul.
„Tule alla kööki ja puhume natuke juttu, kui ma õhtusöögiks aedvilju ette valmistan,” kutsus Caroline. „Me kõik igatseme Hong Kongist kuulda. Uudis lapsest on ju imetore, eks? Kas sa oled tõesti nii õnnelik, nagu sa välja näitad või teed lihtsalt vaprat nägu? Mind küll hirmutaks mõte, et pean oma esimese lapse Hong Kongis saama.”
Fliss heitis talle kiire pilgu. Kui rumal temast oli olnud mõelda, et ta suudab Caroline’i eest midagi varjata.
„Kas teised on aru saanud?” küsis ta rahutult. „Ma ei taha, et keegi minu pärast muretsema hakkaks.”
Caroline sirutas käe ning pigistas õrnalt ja armastavalt Flissi käsivart.
„Sa pingutad ilmselt üle,” märkis ta hellalt. „Õige pisut. Me ei suuda siiski päriselt uskuda, et sulle lausa meeldib meist nõnda kaugele jääda. Ka meil on oma uhkus, tead sa. Meile meeldiks uskuda, et sa hakkad meid taga igatsema. Kas või natukene.”
„Muidugi hakkan ma teid taga igatsema,” vastas Fliss haledalt. „Muidugi on mul hirm – aga mida ma teha saan? Ma ei taha, et vanaema südant valutaks. Asi pole mitte niivõrd Hong Kongi minekus – see on üsna põnev –, vaid selles, et mu laps sünnib nii kaugel kodust. Ja mis siis saab, kui kellegagi teist peaks midagi juhtuma, sellal kui mina ära olen…”
Ta pöördus ringi, vahtis aknast välja, soovimata, et Caroline tema silmis pisaraid näeks.
Caroline vaatas teda kaastundlikult. Ta oli tulnud Kindlusse varsti pärast laste saabumist, kui otsustati, et tarvis on abi. Proua Chadwick oli tollal kuuskümmend kaks, Ellen kuuskümmend, Fox kuuskümmend viis – üsna vanad kodakondsed nii väikeste laste jaoks. Nõnda oli Caroline tulnud lapsi hoidma ja kogu oma lapsehoidjatöö kestel polnud ta kuskil mujal õnnelikum olnud kui Kindluses. Oli olnud ühine otsus, et kui lapsed enam tema hoolt ei vajanud, jäi ta paigale, võttes järk-järgult enda õlgadele ülesanded, mis viiekümne aasta vältel olid kuulunud Ellenile ja Foxile. Ellen oli veel üsna tegus, kuid näriv artriit takistas Foxi täitmast enamikku tema endistest kohustustest. Polnud kahtlustki, et ta tuli saata pensionile. Fox jäi elama oma ruumidesse väravavahimajas, nokitses pisemate tööde kallal, rahul sellega, et sai anda vastutuse edasi Caroline’ile ja noorele Joshile, kes tuli külast kohale, et teha krundil raskemaid töid.
Nemad kolm – Fox, Ellen ja Caroline – olid moodustanud laste elule raamistuse, ja Caroline teadis, kui sügavalt olid Flissi juured mullas, millest oli võrsunud kogu tema sugupuu, kuidas tema õrnad tundlad olid põimunud sellesse raamistusse. Kõigist lastest just tema oli kõige sügavamalt Kindluse ja perekonna koesse lõimitud. Vapralt oli ta läinud ära kooli ja ülikooli ning hiljem oma töökohale Gloucestershire’is, kuid ta kuulus siia, siin armastas ta kõige rohkem olla.
Tal oleks lihtsam Hong Kongi minna, kui ta rase poleks, mõtles Caroline. Fliss ei salli mõtet, et ta laps sünnib meist kõigist nii kaugel.
Valjusti ütles ta: „Tule alla ja räägime sellest. Sa ei saa takistada teisi muretsemast. Kõige parem on neid asju avameelselt arutada. Kokkusurutud huuled on väga head, aga tubli peatäis nuttu on vahel sama kasulik. Ära kogu neid tundeid endasse, Flissy kallis.”
Fliss naeratas talle tänulikult. „Ma olen sellest kõigest natuke närvis,” tunnistas ta. „Tobe, mis? Midagi pole ju tegelikult lahti. Miles ütleb, et selleks peavadki mereväelaste naised valmis olema. Neil on selline ütlemine, tead: „Kui sa nalja ei
