tema vanaema juurde. Mariale meeldis, kui Ellen ja Fox tema ümber sebisid, meeldis, et proua Chadwick ja onu Theo teda lahkelt vastu võtsid, et Caroline teda hellitas. Ta tundis end nagu armastatud laps, kes koolist koju käima tuleb – ning Hal oli oma perekonna suur lemmik. Ehkki Maria pilk oli suunatud otse enese ette, nägi ta vaimusilmas mehe nägu – otsustavat, enesekindlat, kena, avatud nägu. Hal meeldis inimestele, nad elavnesid otsekohe tema sõbraliku muigel suu ja heasüdamliku naeru peale. Halil leidus kõikide jaoks käepigistus ja muhe sõna, kõik armastasid Hali.
Sinna oligi koer maetud. Maria ei tahtnud, et kõik Hali armastaksid. Õieti soovis ta, et mees poleks tollele armastusele nii valimatult vastanud. Oma mõistlikumatel hetkedel teadis Maria, et Hal jagas oma lahkust ühtmoodi nii meestele kui naistele – kuid millal enne on armukadedus mõistlik olnud?! See vajus ta peale eikusagilt, murdis sisse ja õõnestas ta habrast enesekindlust, kõigutas tema usku oma mehe armastusse ta vastu. See muutis ta õelaks ja julmaks, ei lasknud tal öösiti magada, kui mees ära oli, tekitas temas hirmu teiste naiste keelepeksu ees, ta ei võinud kuuldagi, et mehel võiks olla mingil viisil lõbus, kui asjasse puutuvad ka teised naised. Maria teadis, et igal pool, kus laev ankrusse jääb, kutsutakse ohvitsere vastuvõttudele ja õhtusöökidele, neile pakutakse kuninglikku meelelahutust kui nad on „lipunäitamise visiitidel”, neile korraldatakse pidusid, kui nad on välismaa sadamates. Maria ootas kannatamatult mehe kirju, juhuslikke telefonikõnesid – mehe armastuse iga taaskinnitust.
Sel päikesepaistelisel juunikuu hommikul, kui tee nende järel kaugusse kadus, mõtles ta endamisi, kas kõik oleks niisamuti, kui Hal poleks talle kunagi Flissist rääkinud. Kas tema ebakindluse põhjuseks oli Hali „pihtimus” – et tema ja ta nõbu olid olnud romantilistes suhetes? Kõik oli nii ebaõiglane. Mehe kombel oli ta tahtnud selle oma südamelt ära saada, taipamata, kuidas see naisele mõjus. Hal oli kinnitanud, et tegemist oli täiesti süütu noorusekiindumusega, kuid ses asjas oli midagi nii hirmutavalt romeo-julialikku, või vähemalt Mariale näis nõnda, et kui perekond poleks seda ära keelanud, siis oleksid Hal ja Fliss teineteist ilmselt edasi armastanud. Marial polnud kunagi õnnestunud Halilt täit tõtt välja meelitada. Hali hoiak oli: „No midagi ju ei juhtunud, milleks siis kogu see kära? Nüüd olen ma sinuga abielus ja jutul lõpp.”
Siin on ikkagi veel midagi, ma lihtsalt tean seda, mõtles Maria. Ma tunnen seda, kui nad koos on. Ma jään igavesti teiseks, selles on viga. Kuidas ma suudan temaga võistelda? Jumal küll, ma vihkan teda!
Tõeliselt ärritav oli asjaolu, et Fliss oli tema vastu nii kena. Ühe Hali pikema mereloleku kestel oli Maria isegi vastu võtnud kutse olla külaliseks Flissi väikeses majas Dartmouthis. Lühikese selge hetke vältel oli Maria taibanud, et ta võiks Flissiga sõbruneda ja seeläbi kogu loo olematuks muuta, nad võiksid omavahel liidu luua ja nii ei oleks temal Flissi poolt enam midagi karta.
Alustuseks näiski, et selline lahendus võiks toimida. Kui Hali polnud läheduses, olid kaks tüdrukut arendanud välja mõnusa sõbraliku suhte ja veetnud koos toreda nädala. Fliss näitas Mariale supelrandu ja nõmmesid, viis ta väikestesse alevikesse, nad käisid isegi Exeteri katedraalis õhtusel muusikaga jumalateenistusel, pärast seda, kui olid pärastlõunal kesklinnas tublisti oste teinud. Hali nad peaaegu ei maininudki, välja arvatud sellega seoses, kui jube kehvasti Maria end mehe äraolekul tunneb. Hali eemalviibimine andis Mariale võimaluse rääkida temast kui hoopis teistsugusest Halist, sellisest, keda Fliss tunneb vaid põgusalt, kuid keda tema see-eest tunneb väga lähedaselt. Maria oli olnud elutark, suhtunud mehe puudustesse sallivalt, visanud kerget nalja Hali perekondlikkuse vajakajäämise üle. Fliss ei üritanudki näidata, justkui ta omaks Hali, et maininud sõnagagi omaenda teadmisi Halist. Ta oli olnud nii arusaaja, nii kaastundlik, ja nad olid koos naernud raskuste üle, millega meremehe naine peab toime tulema. Nädala lõpuks oli Maria kindel, et on oma painajad minema ajanud.
Tema kindlus oli kestnud seni, kuni ta nägi Hali ja Flissi koos sünnipäevade nädalalõpul Kindluses. Chadwickidel oli vana tava tähistada ühe suure peoga korraga paljusid sünnipäevi. Proua Chadwickil, Halil ja Kitil ning Mutil oli kõigil sünnipäev oktoobri lõpus, ja nagu mingi ime läbi mahtusid need alati koolivaheaja sisse, seetõttu oli tähistamine aastate jooksul niivõrd oluliseks muutunud. Kõik proovisid selleks ajaks kindlasti Kindlusesse jõuda.
Sellel sünnipäevapeol, vahetult pärast nende esimest pulma-aastapäeva, oli Hal merelt kodus ja nad läksid Devonisse peole. Maria oli tundnud end üpris enesekindlana, oli seda sündmust isegi oodanud – seni kuni nägi ilmet Hali silmis, kui too esmakordselt Flissi silmas…
Nad olid olnud koos onu Theo ja Mutiga hallis, olles oodatust palju varem kohale jõudnud, kui sisenes Fliss koos Caroline’iga, aidates viimasel teenõusid kanda. Nad olid enne kahekesi naernud ja seisatasid nüüd ust sulgedes, et lõpetada oma jutt, pead koos ja ilme äkki tõsine, enne kui pöördusid vaatama seltskonda kamina ümber. Maria oli kuulnud ütlust, et näod „löövad särama” ja sel hetkel teadis ta täpselt, mida see tähendab. Flissi väike nägu muutus siledaks, silmad läksid pärani ja suunurgad tõusid naeratuseks. Tahtmatult Hali otsa vaadates nägi Maria, et ka mehe nägu säras armastusest, tundus, nagu nende kahe vahele oleks sirutunud midagi nähtamatut, kuid samas peaaegu kombatavat. Maria süda peksis kiiresti kabuhirmus ja ta tundis vajadust midagi puruks lüüa, kisendada, teha ükskõik mida, et rebida katki side, mis tõmbas tema abikaasat ja tolle nõbu teineteise poole.
Tol korral oli ta käitunud tobedalt, oli pöördunud Muti poole ja küsinud, miks kasutakse ikka veel tema hüüdnime, nüüd, kus ta on juba täiskasvanud, ammugi liiga suur selleks, et vaipade all roomata või end mööbli taha peita. Sam on ju kena nimi, oli Maria talle öelnud, ja nüüdsest hakkab ta teda Samiks kutsuma. Noormees oli vaadanud Mariat hämmastunult, ning Maria teadis, et ta hääl on liiga kõrge, liigutused liialdatud, aga ta teadis ka, et peab midagi tegema, et katkestada pinge Hali ja Flissi vahel. Seejärel oli välja ilmunud Prue, Hali ema, ja elekter õhus oli lahtunud, kahanedes kahe perekonnaliikme tunneteks, kes teineteist täiesti loomuliku sõbralikkusega tervitavad. Maria sulas kergenduse- ja tänutundega oma ämma embusse. Prue oli nii emalik, nii armas, nii õnnelik neid nähes…
„Honiton,” lõikus Hali rõõmus hääl tema mõtetesse, pannes ta võpatama. „Me oleme kenasti graafikus. Kuidas oleks, kui teeksime peatuse ja jooksime tassikese kohvi?”
Neljas peatükk
Kindlus oli ehitatud vana mägikantsi kohale nõmmede ja mere vahel. Kolmekorruseline kindlusetaoline torn seisis tagumise küljega põhja poole ja krunti piirasid kaitsvad kõrged kivimüürid. Siseõu avanes lõunasse ning viljapuudest ümbritsetud aed ulatus kaugele läände. Põhja ja ida pool langes mägi järsult alla, konarlikud rohused veerud laskusid orgu, kus voolas jõgi. Hilisemad põlvkonnad olid lisanud kaks majatiiba, mis taandusid pisut vana torni joonelt, mille karm hall kivi oli kaunistusteta, olgugi et tiibadel ja sisehoovi müüridel ronisid vanamoodsad roosid ja rippoad. West Country tujukatele ilmadele avatud Kindlus näis oma saja kolmekümnest aastast vanem. Paistis, nagu oleks see täiesti loomulikult maapinnast välja kasvanud, olles oma ümbruskonnaga üks tervik.
Sel udusel vihmasel hommikul oli Ellen, kes saabus kööki oma hommikuste toimetustega algust tegema, rõõmus Aga pliidi soojuse üle. Ta ei söandanud kunagi hulljulgelt uskuda, et suvi on tõepoolest käes, või et Aga pliiti pole enam tarvis. Hoolimata uuest elektripliidist nõudepesuruumis, jäi Ellen kindlaks äraproovitud lahendustele. Kus siis veel saaks pesu kuivatada, kui mitte ülevalt laest talidel rippuval puurestil? Mis veel aitaks kööki niisugusel rõskel päeval hubase ja soojana hoida? Nüüd oli see Caroline, kes tuhka välja viis ja sütt sisse kandis, kuid Elleni ja Foxi kergenduseks ei kurtnud ta selle tüütu töö üle ega üritanud kinnitada, et uus elektripliit oleks mugavam. Vaikiva etteheitena oli see oma neitsilikus valevuses kasutult seisma jäänud, tuletades pidevalt meelde proua Chadwicki raha raiskuminekut.
Fox oli end juba sisse seadnud kiiktooli, teetass käes, samal ajal kui Ellen hommikusööki
