kena ja puha. Aga ta muudkui mõtleb Halist ega suuda lõdvestuda. Ja kulla Hal on nii sõbralik tüüp, et Maria elu on ilmselt põrgu. Maria armukadetseb sind, sest Hal on sinusse niivõrd kiindunud. Ja nüüd veel ka laps.”
„Miks peaks laps talle korda minema?” küsis Fliss kähku, põigates kõrvale Hali kiindumuse teemast temasse. „Miski ei takista ju temal ja Halil last saamast.”
Mutt jälgis teda mõtlikult, nägi, kuidas ta ilme pilvineb, märgates karmi nooti tema hääles.
„Tõsi,” sõnas ta, „aga Maria pole esimene, eks ju? Ma arvan, et ta oleks soovinud uue põlvkonna esimese lapse ilmale tuua.”
„Tal on kaks aastat aega olnud,” märkis Fliss. „Keegi pole teda takistanud. Nad ütlesid, et loovad kohe perekonna.”
„Hal on olnud palju merel,” ütles Mutt. „Ehk pole tal õnne olnud, sellepärast on ta nii endast väljas.”
„Me ei puudutanud seda teemat.” Fliss sirutas end ja raputas pead. „Mis sellest. Kõik saatsid terviseid. Ellen küpsetas mulle suurepärase šokolaadikoogi, mida me kohe sööma hakkame. Caroline rääkis midagi palmikkampsunist, mida sa palusid tal pesta. Vanaema ja onu Theo sõdivad ikka veel Ühisturuga ühinemise vastu. Vanaema ei tunne end, nii ta mulle teatas, eurooplasena. „Me oleme saarerass…” ja nõnda edasi. Vaest Foxi piinavad endiselt valuhood, aga ta on väga vapper. Kindluses ei muutu miski, jumal tänatud.”
„Jumal tänatud,” kordas Mutt nagu kaja. „Ma unustasin Caroline’ile kampsuni jätta. Ma tõin selle oma märsis kaasa. Pole miskit. Muide, ma sain eile Soozilt kirja. Ta on nüüd oma eksamite lävel ja pabistab metsikult.”
„Ta igatseb Bristoli järele,” ütles Fliss. „Kit on rääkinud talle igasugu lugusid tudengipidudest ja Old Vicis käimisest.”
„Õnneks hakkab ta tädi Pruega koos elama,” ütles Mutt, ning vana hirmu võbin puudutas ta südant. „Mõte Soozist, kes on omapäi Bristolis üliõpilaselu keskel, ei kannata üldse kaalumist.”
Fliss naeratas talle, aimates toda hirmu, teades, mida Mutt oma lähedaste turvalisuse pärast tunneb.
„Mul on hoopis üliõpilastest kahju,” vastas ta. „Neil vaesekestel pole aimugi, kes nende hulka varsti lahti lastakse. Tule ja aita mul teed teha ja siis hakkame Elleni kooki pugima.”
Kuues peatükk
„Ma tean, et korter Compton Roadil pole nii kena,” ütles Hal, „aga meil on õudselt vedanud, et vana Mike ja Sarah lähevad Singapuri ja oma majakese meile rendile annavad. Väga tore on olnud maal elada, aga ega me saa oodata, et alati niimoodi veab. Kui me kord juba Devonis oleme, siis vaatame ringi ja otsime endale mõne pinna või väikse maja, mida üürile võtta. Sa oleksid võinud ju sellega varemgi tegeleda, mu kallis, kui ma merel olin, või kuidas? Praegu pole kurtmisest enam mingit kasu.”
Õhkkond tillukeses köögis särises väljaütlemata ärritusest, mis oli teravas kontrastis õhtupooliku varasema rahuga. Uks seisis lahti, sealt paistis väike murulapike, mida ääristasid maa-aia lilled – käoorvikud, rukkililled, lavendel ja lõhnav neitsikummel. Ukse kõrval õitses jasmiinipõõsas, selle õrnade okste alla oli lükatud vana kiviküna, millele lisas eredust saialillepuhmas. Kõrge räsitud fuksiahekk varjas seda päikesepaistelist nurka kitsa külatänava eest ja puuvärava juurde viivate kõnniteeplaatide vahel kasvas teekummel. Räästapääsukesed olid ametis poegade toitmisega, kes olid kogunenud pesa servale, rüseledes oma koha pärast ja säutsudes toidu järele, ning musträstas laulis saarepuu otsas vana kuuri kõrval, mis käis ka garaaži eest.
Maria seisis, selg Hali poole, ja ootas, kuni kartulid pehmeks keevad. Maria kuulis ärritusenooti Hali hääles, kuid ei suutnud end oma meeleolust välja rebida. Naine ei sallinud, kui mees teda arvustas, isegi kaudselt. Mees pidi ju taipama, kui ilmvõimatu oli tal üksinda Devonisse minna ja seal üüripindu otsida? Ta askeldas kastruliga, teades, et tema ees seisab tavaline valik. Ta võiks mehe poole pöörduda, naeratada, nõustuda, et neil oli vedanud väikese majakesega Boarhuntis, et korter sobib küll, ja et hiljem võivad nad midagi muud otsida. Ta võiks lasta end kaasa tõmmata mehe suhtumisest – elu on tore, probleemid on olemas selleks, et neid lahendada ja nõnda edasi – kuid see oleks tähendanud oma nurinatest loobumist, mehel ilma peapesuta minna laskmist. Tähtis oli, et mees mõistaks kõiki ohvreid, mida ta oli pidanud tooma, seda et mereväelase naise elu on muudki kui ainult kohvihommikud ja Daamide õhtud.
„Mismoodi ma oleksin saanud seal käia?” küsis ta. „Mismoodi ma oleksin ringi liikunud? Kuidas sa endale ette kujutad, et ma ühiskondliku transpordiga üüripindu vaatan?!”
Maria selja taga sulges Hal hetkeks silmad. Tammetala all pead kummardades haaras ta klaasi pihku ja võttis ühe õllelonksu, oodates, millal tema kannatlikkus taastub.
„Sa võiksid autojuhtimise ära õppida,” ütles Hal mõistlikult. „Auto on olemas, seisab nädalate kaupa garaažis, kui ma ära olen. Ma tean küll, et sa pabistad, kuna see on sportauto, aga, jumala pärast, see on kõigest Sprite, mitte Lamborghini. Ma olen ju pakkunud, et õpetan sind, aga sa oled alati keeldunud.”
Maria võttis väikese terava noa pihku, tõstis kastrulikaane, torkis värskeid kartuleid. Need keesid koos vastkorjatud mündiga, mis kasvas nagu teisedki ürdid tillukese aedviljalapikese serval, seal, kus lõhnavad lillherned ja punaste õitega õisoad üheskoos mööda bambusritvu üles ronisid.
„Isa ütleb ikka, et pole kiiremat teed lahutuseni, kui see, et mees oma naisele autojuhtimist hakkab õpetama,” vastas Maria.
Hal hammustas huulde, et mitte vastu sähvata – kui asi niimoodi jätkub, pole neil selleni jõudmiseks õppesõitu tarviski – teades, et Maria võtaks isegi kergelt öeldud märkust südamesse ja puhkeks tõenäoliselt nutma.
„Tal võib õigus olla,” vastas Hal, „aga sa pead ka möönma, et tobe on vanamoodi jätkata. Igatahes oleks ka Caroline võinud sind ringi vedada. Ta oleks võinud sulle rongi vastu tulla ja viia sind ükskõik kuhu soovid. Talle oleks see isegi meeldinud. See võinuks talle väikeseks vahelduseks olla. Talle meeldivad igasugused väljakutsed.”
„Ehk oleks siis tema pidanud mereväelasele mehele minema,” lausus Maria tusaselt, tõstis kastruli pliidilt ja viis kraanikausi juurde. „Selles elus on palju väljakutseid.”
Hal vaikis, mõtiskledes endamisi, kuidas küll teised mehed sääraste probleemidega toime tulevad. Selge oli see, et Maria muutus morniks iga kord, kui ta merele läks – aga mida oli naine siis lootnud? Teine mure seisnes selles, et viimase kahe aasta jooksul polnud ta peaaegu mitte kellegagi sõbrunenud, kui kõrvale jätta paar kaasohvitseride abikaasat. Ja siis kogu see sekeldamine Flissi lapseootuse ümber… Hal katsus olla õiglane. Raske oli, et Maria polnud suutnud rasedaks jääda, et tema lühikesed kodusviibimised olid olnud valedel kuupäevadel või siis oli naine olnud liiga pinges.
„Kuule,” lausus ta õrnalt, „ärme teeme sellest suurt numbrit. Kasutame seda perekorterit pinnana, kust hakkame otsima midagi paremat, ja organiseerime sulle sõidutunnid. Kui ma lähen Falmouthile, saan arvatavasti rohkem aega maal olla. Mul on kurb meel, et sa pole rasedaks jäänud, aga ära sa Flissi lapse pärast kadesta. Vaene Fliss. Kui sa arvad, et sinul on olnud raske, siis mõtle vaid, mis tunne temal võib olla, teades et peab kaugele Hong Kongi kolima. Muidugi teeb ta vaprat nägu, aga see olukord võtab kindlasti kõhedaks, ta ootab ju samal ajal last.”
Miski poleks suutnud Mariat rohkem vihaseks ajada. Kui ta kartulid koos võiga kaussi pani, haaras teda Flissi suhtes raevukas kadedus.
„Tal
