See võib ju olla puhtam ja mugavam, aga mida me küll teeksime ilma Agata säärasel hommikul, ma kohe ei tea. Aga seda tean ma küll, et niisama istumine ja lobisemine ei vii meid kuskile. Ja ma olengi hommikusöögiga hiljaks jäänud!”
Caroline naeratas Flissile, kui see tugitooli libises. „Teed?”
„Palun, jah.” Fliss ohkas rahulolevalt. „Ma pean ütlema, et olen Elleniga ühte meelt. Ma armastan seda kööki. Kui me Keeniast tagasi tulime, oli mul kogu aeg külm ja see oli nii armas hubane kohake, kus olla. See oli tookord mu lemmikkoht.”
„Kas mäletad meie doominomängu?” Fox naeratas talle kiiktoolist. „Ja Elleni Sharpsi iiristekarpi?”
„Muidugi mäletan,” vastas Fliss. „Läbipaistev paber, millel olid erivärvilised mustrid peal. Punased meeldisid mulle ikka kõige rohkem, ehkki ma arvan, et kõik iirised olid sama maitsega.”
„Ja see meie Susanna,” ütles Ellen, oma askeldustega tagasi jõudes, „alati tahtis ta kommi mõlemasse kätte. Õudne laps, sihuke ta oli.”
„Susanna kohta üpris tüüpiline, kas sa ei arva?” pakkus Caroline. „Haarab kahe käega härjal sarvist ja lahti ei lase. Ta pole muutunud.”
„Mul on hea meel, et ta on otsustanud Bristolisse kunstikooli minna,” ütles Fliss, toetades küünarnukid lauale ja hoides teetassi pihkude vahel. „On hea teada, et alguses hakkab ta tädi Prue juures elama. Bristolis ei tunne ta kedagi ja muidu oleks ta jube üksik.”
Järgnes pisuke vaikus.
„Küllap ta jalamaid sõpru leiab, kindel see,” ütles Fox ergutavalt. „Hakkaja piigake, see ta on.”
„Täitsa nõus,” naeratas Caroline. „Mutil, vaesekesel, oli temaga igavene häda rongis kooli sõita. Ta rääkis seal kõigiga.”
„Sellepärast ongi mul hea meel, et ta tädi Pruega hakkab olema,” ütles Fliss. „Sooz-kullake mingit vahetegemist ei tunnista. Kõik on sõbrad. Jumal teab, kellega ta end lõpuks ühest toast leiaks. Niimoodi on tal väheke hingamisruumi. Aega, et end sisse seada ja inimesi tundma õppida.”
„Muidugi,” ütles Caroline mõtlikult, „see on mereväe hea külg, eks ole? Ükskõik, kuhu sa ka ei läheks, on võrgustik juba ees ootamas. Tuttavad inimesed, vanad sõbrad, kellega uuesti kokku saada.”
„See on täitsa tõsi,” ütles Fliss kähku. „On lausa üllatav, kui paljud Milesi semud on Hong Kongis. Saab sellest vast taasühinemine – juttude järgi otsustades. Naised viivad mind kõigega kurssi. Pean ütlema, et see mõte annab tublisti tuge.”
„Sinust saab kojusõiduajaks juba vana kala,” vastas Fox reipalt. „Küll sul on siis meile palju rääkida! Vaata et sa kõvasti pilte teed, piiga! Me tahame kõike näha.”
„Kindlasti teen,” kinnitas Fliss talle. Ta neelatas, surus huuled kokku ja üritas naeratada. „Ma tahaksin ainult, et võiksin teid kõiki endaga kaasa võtta.”
„Ja see on tõesti tore mõte, seda ma pean küll ütlema,” vastas Ellen, minnes Flissi selja tagant läbi ja peatudes hetkeks, et tolle õlga pigistada. „Tassida kamp vanureid Hong Kongi. Huvitav, mis järgmiseks tuleb?! Aga me oleme siin ja ootame sind, kui sa tagasi tuled, selles ole kindel. Nüüd joo oma tee lõpuni, siis saad putru.”
Viies peatükk
Freddy kõndis pikkamisi mööda rada sisehoovi müüri all, lõigates närbunud roosiõisi põõsastelt, mis ronisid ja õilmitsesid rippubade ja elulõngade vahel. Tema tihedad juuksed olid nüüd hõbedaseks muutunud, kuid ta kandis neid ikka veel paksus krunnis kuklas. Vana linane müts oli laubale tõmmatud, et varjata silmi päikese eest. Käsivarred olid katmata ja tunnid aias olid jätnud neile tumepruuni päevituse, vana tviidseelik oli aastatepikkusest armastatud lillede ja taimede vahel küürutamisest ja põlvitamisest tokerdunud ja vormist välja veninud. Kuid tema juures oli siiski veel graatsiat ja elegantsi, mida rõhutas tema pikk ja sale figuur. Punarind pakkus talle seltsi, trillerdades oma meloodiat okstelt ta kohal, kallutades peakest, et näha, kas Freddy tema laulu ka naudib. Vahetevahel sööstis linnuke alla, et otsida midagi puujuurte vahelt või lendas üles müüriharjale, et oma sulgi sättida. Freddy rääkis temaga vaiksel häälel, rõõmus, et lind on kohal.
Lapsed olid läinud igaüks oma koju ja Kindlus näis ilma nendeta tavalisest vaiksem. Kui mõnigi laps kohal oli, tekitas see erilise tunde, mõtles ta näpistades, ja siiski lõi igaüks neist isesorti õhkkonna. Ta peatus hetkeks, vaagides mõttes, et ehk on see vaid ettekujutus, aga otsustas siis, et see on tõsi. Näiteks Hal hoidis sind pidevalt valvel ja tegutsemisvalmis. Su omaetteolemine võidi iga hetk katkestada: väravavahimaja kaare alt võis sisse veereda autotäis noori, hommikusöögilauas võis istuda mõni võhivõõras, kes oli pärast lõbusat õhtut pubis kaasa kutsutud. Niipea, kui ta kippus seda mõnevõrra isekat suhtumist hukka mõistma, tuletas Freddy endale meelde, et Hal saab kunagi tulevikus – nüüd enam ehk mitte nii väga kauges – siin peremeheks. Hal oli tema testamendi täitja ja usaldusisik, sest lõpuks oli Freddyt sunnitud minema korralikule juriidilisele konsultatsioonile ja moodustama kogu varast sihtasutuse, ning Freddy oli teinud Halile täisvolituse. Freddyt kurvastas küll, et ta oli pidanud oma sõna tagasi võtma, kuna Hal ei olnud enam tema pärija – tal polnudki pärijat kui niisugust – kuid kogu perekond mõistis ja kiitis heaks, et Freddy lapselastest sobiks Hal kõige paremini elama Kindluses nagu oma kodus ning saama palka selle eest, et aitab seda üleval pidada. Oli hea, et ta end siin nii koduselt tundis, hea, et tänu tema suuremeelsele külalislahkusele oleksid Kindluse uksed valla. Väga pikkade aastate jooksul oli see olnud rohkem pelgupaigaks: pelgupaigaks talle endale ja tema isata kaksikutele, pelgupaigaks kolmele orvuks jäänud lapsele, kes Keeniast naasid, pelgupaigaks ka Theole, kui too otsustas oma Southsea korterist loobuda ja viimaks koju tulla. Nüüd olid kõik lapsed läinud – või peaaegu läinud. Susanna, kõige viimane, kes lahkumas oli, läheb sügisel Bristolisse, kuigi pühadeks tuleb ta koju. Aga kui Mutt ükskord Dartmouthist edasi liigub ja Susanna on oma kursused lõpetanud, muutub Kindlus lihtsalt peavarjuks vanadele inimestele, kes elavad ta müüride vahel.
Freddy poetas oma aiakäärid korvi ja vaatas enda ümber ringi. See oli veidi masendav mõte ja rumal pealekauba. Lõppude lõpuks polnud Caroline ju vana ja lapsed tulid alati nädalavahetusteks ja vaheaegadeks koju või astusid lihtsalt läbi. See ei lõpe ainuüksi põhjusel, et ükski neist Kindluses päriselt ei ela. Siiski näis, et perekond hakkab jõudma ühe suure elujärgu lõppu.
Punarind hüppas lähedalasuvale oksale ja tõi kuuldavale paar trillerdust, ning tema särav silm julgustas Freddyt. Too noogutas ja naeratas justkui vastuseks – ta lihtsalt ei tohi endale masendusse langemist lubada – ning soovides oma mõtteid mujale viia, jätkas varasema huvitava idee väljaarendamist, mis puudutas eri õhkkonda. Olles Halil juba peatunud, siirdus ta tolle kaksikõe Kiti juurde. Oh, Kit-kullake oli oma olemuselt ekstsentrik, selles polnud kahtlustki. Ta meenutas Freddyle üht vanaldast tädi, keda ta lapsena oli jumaldanud, üsna jaburat, aga nii armsalt ettearvamatut. Kit oli just samasugune. Ta oli veel noor, kuid kõik märgid olid juba olemas: komme end koos koertega koerakorvis kerra kerida, tõmme ebatavaliste inimeste poole – Sin ja vahva Jacques, keda ta kutsus Eluvend Jake’iks, ning truuksjäämine oma vanale Morrisele, hüüdnimega Eppyjay, numbrimärgi tõttu, mis oli EPJ 43. Kit oli ebatäpne, laisk ja hajameelne, aga kui Kit libistas käe talle kaela ümber ja sosistas kõrva: „Tere, kullake…”, tulvas südamesse soojus, mõtles Freddy. Ükski teine tema lastest ei kutsunud teda kunagi „kullakeseks”…
Fliss oli loomulikult väga eriline, paljuski sellepärast, et meenutas Freddyle tema enda noorust. Ta peitis oma ebakindluse samasuguse lõuatõste ja selja sirguajamise taha, hoolis kogu
