keskkonda, kus sa mitte kedagi ei tunne, miilide kaugusele oma perekonnast, ja abikaasa on kuude kaupa merel. Sul on ju kerge, sinu ümber on puha sõbrad, sa elad oma maailmas!”
„Sa oled seda juba mitu korda öelnud,” vastas Hal vaikselt. „Ma pakkusin, et ehk oleksid rohkem rahul, kui elaksid peremajutuses, kus on teisigi sinuvanuseid naisi, seni kuni oludega harjud. Sina olid ju see, kes tahtis end matta väiksesse külakesse, miilide kaugusele baasist, ja ilma igasuguse transpordita.”
„Need olid jubedad majad,” karjus Maria. „Ja ma ei taha käia nõmedatel Tupperware’i pidudel ega seda, et teised naised kogu päeva sisse-välja vooriksid, ei, aitäh! Mind ei huvita tundide kaupa klatši kuulamine!”
„Minu meelest oleks parem natuke klatši kuulata, kui nädalate viisi üksinda nurgas nutta,” vastas Hal kannatamatult. „No mida sa ometi tahad, Maria?”
Naine vaikis, pea norus, pisarate lävel. Miks ei võiks mees teda mõista ja talle kaasa tunda? Pärast seda, kui nad olid üle vaadanud Portsmouthi piirkonnas saadaolevad majutuskorterid, oli see väike majake nagu taeva kingitus. Siis polnud lugenud see, et ta eraldatusse jäi. Madalate taladega laed ja oma aed, Sarah’ valitud võluv sisustus ja mööbel oli lausa õnnistuseks pärast mereväemajutuse kujuteldamatut ühetaolisust. Halil polnud lihtsalt aimugi hirmust, mida Maria oli tundnud, kui ta oma mugavast vanematekodust peremajutuse kõledusse üle toodi. Selles tillukeses muinasjutumajakeses oli ta tundnud end turvaliselt. Mõte siit ärakolimisest, uude kohta minekust, elamisest ridamajas Compton Roadil täitis ta ärevusega. Kuidas ta saaks seda Halile öelda – eriti nüüd, kus Fliss näis võtvat mõtet Hong Kongist säärase meelerahuga? Ta lõpetas oma ettevalmistused ilma vastamata, astus mehest mööda, justkui polekski teda olemas, segaduses ja õnnetu.
Hal jälgis teda ja ta viha haihtus. Naise pikad tumedad juuksed lehvisid vabalt, varjates tema allapoole pööratud nägu, ning tema paljad käsivarred ja jalad olid tundidepikkusest päevitamisest pruuniks põlenud. Mariale ei meeldinud pikad India riided, mille Fliss oli omaks võtnud, ja ta kandis jätkuvalt miniseelikuid või teksaseid. Sel õhtul oli tal seljas üks mehele kuuluv puuvillane särk, mis oli lahtiselt bikiinide peale visatud, aga praegu ei mõjunud see mehe jaoks erutavalt. Hal oli liiga väsinud. Maria ütles talle, et ta igatseb nende koosolemist, ütles, et iga lahusoldud hetk on raisatud aeg, aga need nääklused puhkesid ikkagi ülimalt tihti. Hal teadis, et üks viis probleemi lahendamiseks oleks naine oma käte vahele haarata ja temaga armatseda. Maria teeskleks vastuhakku, kuid tunneks kergendust, lastes nende vastastikusel kirel viha ja pisarad minema pühkida.
Aga ma ei taha seda, mõtles Hal. Mul on kõrini sellest meelitamisest ja palumisest. Pealegi olen ma paganama näljane.
Valjusti ütles ta: „Ole nüüd. Võta midagi juua ja unustame kogu loo. Õnneks olen ma kolimise ajal kodus. Vähemalt nii palju meil veab. Oh, kui hea see välja näeb! Milline tark naine mul on.”
Ta libistas käe naise ümber, hõõrus ninaga naise juukseid, kuid tegi seda kergelt ja vabalt. Eneseõigustuse ja üksildustunde vahel pooleks rebituna lubas Maria endale mehe vastas lõdvestuda ja võttis vastu klaasi veini. Ta igatses mehepoolset heakskiitu, igatses olla imetletud ja ihaldatud.
„See on ju kõigest lõhe,” ütles ta, „ja värsked kartulid salatiga. Ei midagi erilist.”
Maria naeratas tõrksalt mehe poole ja mees kummardus teda suudlema, pannes sellesse niipalju mõõdetud kirge, et naist mitte õhtusöögi juurest eemale meelitada. Paaril korral oli ta pidanud naise varakult voodisse viima ja toit oli raisku läinud. Täna õhtul asjad nii hullud polnud. Hiljem on aega naisele taas kord kinnitada – sel ainsamal moel, mis näis talle tõesti mõju avaldavat –, hiljem on aega näidata talle, et ta armastab vaid Mariat, tahab ainult teda. Ehk sel korral jääb ta rasedaks…
Sel ennelõunasel tunnil oli Kindluses kõik vaikne. Theo sammus läbi varjulise jaheda halli, valis ukse kõrvalt messingnõust jalutuskepi ning astus välja siseõue. Josh oli just niitnud murunelinurka õue keskel, ning õhus hõljus veel värske heina lõhna, tuues meelde kõik ammumöödunud aastate suved. Ta läks läbi väravamaja katuse alt, läbi kõrgete puuväravate, mida suleti nüüd harva, sest polnud enam väikesi lapsi, keda oleks pidanud hoidma välja minemast, ja suundus sissesõiduteele, mis viis külatänavale.
Mõlemal pool laiusid põllud ja aeg-ajalt Theo peatus, et uurida tibatillukeste taimede ilu, mis kasvasid vanadel müüridel. Ta ei lakanud imestamast, kuidas selline kuiv, isegi vaenulik pinnas suutis kasvatada niisugust imet. Ta kummardas, et lähemalt uurida inglise kukeharja, mille valgeid õisi toonis kergelt roosakas jume, kuid vartel ja lehtedel oli punast värvi, ning eelistas seda õrna kivirikku lõikavale sinepikollasele, mida pakkus harilik kukehari, eelmise lähedane sugulane. Kõrge sõrmkübar, lillakate kellukate sale sammas, kasvas ohtlikult kaldu kahe kivi vahelises praos, ja Theo imestas jälle, kuidas üks juur leiab toitu sealt, kus on ainult paari kübekese jagu mulda. Müüri ääres kasvasid vahemaade järel tihedad punaste kannuslillede puhmad ning kuiv samblik moodustas auklikule kiviseinale kuldkollase rooste laigukesi. Ämblik laskus oma võrgu juurest, sibas haisva kurereha varte vahel, mis müüri peal laiutas, ja kadus siis pimedasse õõnsusse.
Theo kõndis edasi, pannes tähele üle rohelise murukamara ulatuvaid pikki puudevarje ja läänetaeva kirkust. Ta pööras sissesõiduteelt sügavale, kitsale külatänavale, sisenedes äkki valgusest pimedusse. Nõlvad olid kõrged, muutsid taeva kitsamaks, moodustasid sügavaid varje. Kevade erksad ja värsked värvid olid ammu läinud, kuid tihe kreemikas angervaks ja kollane ristirohi lisasid rõõmsat tooni suliste kõrstaimede kuivanud pruunikaskollasele, ning helendavalt valge kuslapuu väänles üle segataimedest piirdeheki – sarapuud, kibuvitsad, tammed, pöögid –, mis kasvasid kaldapealsel.
Jalutades mõtiskles Theo oma perekonnast. Tema sisemist rahu rikkus pidevalt teadmine omaenese puudustest. Preestrina tundis ta, et on teinud vähe, et oma armastatud inimeste vaimset heaolu parandada. Tema loomulik vastumeelsus uskupööramise suhtes oli takistanud tal tegemast enamat kui andmast nõu juhul kui seda väga sooviti, või julgustamast ja lohutamast kõiki, kes temalt tuge vajasid. Vanemaks saades muutus tema usk lihtsamaks, kontsentreeritumaks. Pidev salajane jumala lähedalolu võimaldas olla kanaliks või vahemeheks, ja selle armastuse andis ta edasi neile, kes teda hetkel ümbritsesid. See on maksimum, nii oli ta otsustanud, mille saavutamisest võis selles elus unistada.
Raskelt oma kepile toetudes peatus ta, et silmitseda hõõguvalt sügavsinist hiirehernepuhmast, mis mööda nõlva üles ronis ja oma niitidega harakputke ja tiheputke külge kinnituma küünitas. Kui uus ja imeline oli iga aastaaegade vahetus! Sellest, kui ta esmakordselt sel rajal oli jalutanud, oli möödas juba üle seitsmekümne aasta, kuid alati leidis ta siit midagi uut ja vaimustavat, midagi, mille üle imestleda. Samal ajal valitses siin rahulik igikestvuse kinnitus ning lohutav kokkukuuluvustunne.
See vajadus kuhugi kuuluda teebki lahkumise Flissi jaoks nii raskeks, mõtles Theo. Ta on siia sügavamalt juurdunud kui ükski teine lastest.
Theo meenutas, kui sageli ta oli siin lastele vastu jalutanud, kui need külakoolist koju tulid. Susanna jooksis talle harilikult vastu, hõikas valjult oma uudiseid, luges ette oma saavutuste üksikasju, haaras tal põlvede ümbert kinni ja naeris talle vastu. Mutt vaikis tavaliselt kergendatult – järjekordne päev oli edukalt läbitud, tema armastatud inimesed on varsti jälle turvaliselt ühe katuse all koos –, ta hoidis Theo kätt oma väikeste õlgade ümber, pigistas Theo rannet, kui ta Susanna jutuvada kuulates mehe kõrval edasi astus, kulm kipras, püüdes sammu pidada. Fliss oli teda ikka siira rõõmuga tervitanud, särades talle vastu, kui võttis ta käe ja proovis seada oma samme onu omadega samas rütmis. Ta rääkis harva oma koolipäevast, rohkem oli huvitatud kõigest, mis tema äraolekul Kindluses oli juhtunud. Ükski detail polnud liiga väike, ükski jutuajamine liiga tühine, et seda mitte korrata. Kodu on seal, kus su süda on. Theo kartis, et Flissi süda
