kohvikruusi, läks läbi vahekäigu ja keeras ennast ripptoolis kerra. Süda ikka veel raske pärast tüli, mis tal Milesiga eelmisel õhtul oli olnud. Kui ta mõtlikult oma kohvi rüüpas, otsustas ta, et „tüli” pole õige sõna. Milesiga ei tülitseta. Miles lihtsalt võttis oma seisukoha ja jäi sellele kindlaks, formuleeris hoolikalt oma vastuseid ja lihtsalt kordas neid siis oma salliva kannatlikkusega – ja mälestus sellest sundis Flissi isegi veel mitu tundi hiljemgi sõrmi kõvasti kruusisanga ümber pigistama. Ehkki Milesi põhjendused olid tihti täiuslikult ratsionaalsed ja hirmuäratavalt mõistlikud, oli tema vaadete kannatlikus korrutamises kõigest hoolimata midagi, mis Flissi ärritas.
Ainuüksi see, et ma olen viisteist aastat noorem, ei tähenda veel, et mul kunagi õigus olla ei võiks, mõtles Fliss.
Alguses oli niisugune peaaegu isalik suhtumine olnud päris meeldiv. Pärast aastatepikkust muretsemist oma õe ja venna pärast, pärast kõige vanemaks olemist, oli võimaluses lõdvestuda, olla see, kelle eest tuli hoolitseda ja keda kaitsta, olnud midagi lohutavat. See meenutas talle aega, mil ta oli veel väike tüdruk, kui tema isa oli veel elus ja korraldas tema elamist, ning tema suur vend oli see, kes laste eest otsuseid vastu võttis. Nende abielu kaks esimest aastat olid olnud väga õnnelikud. Staabiohvitserina oli Miles paaril korral mõne päeva merel olnud või kursustel viibinud, aga tavaliselt oli ta sõitnud iga päev Devonporti dokki, ning välja arvatud siis, kui ta oli korrapidaja, igal õhtul tagasi koju tulnud.
Flissi jaoks oli olnud väga uudne ärgata hommikuti üles ja avastada, et pole vaja minna tunde andma, ülesandeid ette valmistada ega tunniplaane kooskõlastada. Ehkki ta oleks võinud ühes kohalikus koolis koha leida, oli Miles selle mõtte vastu protesteerinud. Mees ei tahtnud, et ta töötaks, ta tahtis, et naine oleks alati käepärast. Tal ei saa alati olema tööd kaldal, märkis Miles, ning nad peavad selle võimaluse täielikult ära kasutama. Kui mees oli ära dokki läinud, oli kogu päev Flissi päralt, aga kuna Miles võttis auto, pidi Fliss oma käigud tegema jala või mõne muu transpordivahendiga. Vahel sõitis ta praamiga lossi juurde, ronis Sugary Cove’i taga mäest üles ja pidas piknikku, või läks jõelaevaga Totnesi ning kohtus linnas Caroline’iga, et temaga koos tassike kohvi juua. Aeg üheksa ja nelja vahel oli tema päralt ja ta kasutas seda Devoni ümbrusega tutvumiseks. Flissi üllatas, et Miles käis harva Dartmouthist väljas, ehk ainult mõnel ilusal pühapäeval, kui mees pani ette, et nad võiksid jalutada Start Pointi või Torcrossi supelrannale. Need käigud olid väga meeldivad ja lõppesid tavaliselt lõunasöögiga kusagil pubis või teejoomisega, juhul, kui nad olid väljunud pärastlõunal; aga ebameeldiva üllatusena oli tulnud äratundmine, et mees teadis maaelust väga vähe. Siis taipaski Fliss, kui palju ta oli oma lapsepõlve jooksul Kindluses seda kõike endasse imenud. Jalutuskäigud Foxi ja koertega mäel, mängud nõmmel ja rannas koos Caroline’iga, askeldused aias koos vanaemaga – kõik see oli Flissi loodust tundma õpetanud.
„Kas sa käblikut kuuled?” küsis ta näiteks vahel, kui nad jalutasid kesk kanarbikku ja astelhernest kõrgetel kaljudel mere kohal. „Vaata, seal ta ongi. Ta riidleb meiega. Ilmselt on tal kusagil siin lähedal pesa.” Miles pani talle siis käe õrnalt ümber. „Milline tark väike tüdruk mul on,” vastas ta siis. „Mul endal pole aimugi…” Sellest polnud esiotsa midagi, kuid mõne aja pärast hakkas Fliss taipama, et eelistab neid käike, mida ta teeb üksinda, et kuulata, vaadata, ahmida endasse ümbritseva looduse värve ja hääli. Igal juhul oli Miles rohkem linnainimene, rohkem kodus Vicis, pint õlut letil, kui rändaja kaljudel või jalutaja külatänaval, ning Flissil oli ohtralt aega oma uurimisretkede jaoks.
Fliss asetas oma tühja kruusi klaasist kohvilauale, põimis käed rinna alla kokku ja vaatas enda ümber ringi. See tuba oli kõige hubasem kogu majas. Kui ta kaks aastat tagasi sisse kolis, oli seda kasutatud ainult mingi eesruumina. Milesi pidas seda kui kohta, kus maksta töömehele või pakkuda läbiastuvale tuttavale tassike kohvi. Oma sõbrad viis Miles üles võõrastetuppa, kust avanes võrratu vaade jõele ja edasi merele. Fliss oli pakkunud, et päikseline esimese korruse tuba oleks õdus koht, kus süüa hommikueinet ja lugeda värskeid ajalehti. See on nii mugavalt köögi lähedal, märkis ta, ja väikese laua saaks panna otse akna alla… Miles oli kõikelubavalt õlgu kehitanud. Ta ei söönud hommikust, jõi ainult köögis baaripukil istudes kohvi ja laskis pilgu üle suuremate pealkirjade käia, enne kui minema kiirustas. Kui naine eelistab seal süüa, siis on see täielikult tema asi.
Fliss oli tuba uue pilguga vaadanud. Nii nagu köögis, olid ka siin klaasitud uksed, kust avanes vaade kitsale aiaribale maja taga, samas kui eesaken oli vastu hommikupäikest, ning taeva ja jõe peegeldused täitsid ruumi pärlmutterja hõõguva valgusega. Fliss oli oma uuest projektist lausa tuld võtnud ja otsustanud, et peale laua peaks seal olema veel paar mugavat tooli, ehk isegi raamaturiiul ning mõned maalid seintel.
Ta oli arutanud oma ideed Milesiga, öelnud, et ta kavatseb käia vaatamas vanakraamipoodides, lootusega leida midagi soodsat ja sobivat. Kui kähku oli Miles selle mõtte ära keelanud – neil pole vaja teiste inimeste minemavisatud asju ega mingit vana kola, oh ei, kui seda üldse on mõtet teha, siis tuleb seda teha nagu kord ja kohus. Ta laskis endale Habitati kataloogi saata ja hakkas plaani vastu huvi tundma. Milesiga vaidlemine oleks võinud tunduda jämeda käitumisena, aga paari asja juures oli Fliss endale kindlaks jäänud – näiteks velvetist ripptoolide puhul – millega mees viimaks nõusse jäi. Fliss oli soostunud Milesi lõplike valikutega – lõppude lõpuks maksis mees kõige eest ning see oli ju tema maja…
Nimelt sel hetkel oli Fliss taibanud, et täpselt niimoodi ta end siin tundiski. Talle meeldis see maja väga, ta tundis end siin õnneliku ja kindlana, kuid see ei olnud tema maja. Püüdes olla õiglane, tuletas ta meelde – päris alguses pakkus Miles, et nad võiksid maja maha müüa ja osta ühiselt midagi muud. Fliss oli keeldunud, oletades, et mees muretseb tema tunnete pärast, kuna Miles oli koos oma esimese naisega siin elanud. Flissile polnud pähegi tulnud, et sellest peaks hoolima. Pealegi ei meenutanud vaest Belindat siin enam miski.
Nüüd, kus ta toas ringi vaatas, tuli talle meelde eilne vaidlus. Tüli oli tekkinud maja pärast.
„Kas me proovime maja enne Hong Kongi minekut maha müüa?” oli Fliss küsinud. „Või anname üürile ja paneme siis turule, kui oleme tagasi?”
„Maha müüa?!” oli mees arusaamatuses küsinud. „ Misjaoks me peaksime maja maha müüma?”
Fliss vahtis teda üllatunult. „Selles majas saab lapsega hirmus raske olema,” märkis ta. „Kaks treppi. Ma ainult jooksengi siis päev otsa ülesalla.”
„Pole ju hullem kui Kindluses.” Miles naeratas talle. „Näib, et seal ei sega see kedagi.”
„Aga see on ju hoopis teine asi,” kortsutas Fliss kulmu. „Kindluses on igal korrusel palju tube. Kui issi ja onu Peter väiksed olid, siis elasid nad peaaegu kogu aeg lastetubade korrusel. Seda ei saa ma siin kuidagi korraldada.”
Nüüd oli Milesi kord kulm kortsu tõmmata. „Ausalt, kallis, see on juba veidi tüütu. Mulle meeldib siin. Me saame kindlasti hakkama. Vähemalt on siin aed.”
Fliss oli vaadanud aknast välja kitsale siilukesele ja Miles pahvatas naerma. „Su nägu, mu kallis, ütleb kõik. Ega see muidugi Kindluse mõõtu välja anna, sellega olen ma nõus, kuid päris palju lapsi on korterites üles kasvatatud.”
„Aga meie omad ei pea ju kasvama,” oli Fliss vastu vaielnud. „See on armas väike maja, mulle meeldib see väga, aga on siis nii keeruline see maha müüa ja midagi suuremat asemele osta? Ehk isegi kusagil maal.”
„Ma ei sooviks eriti maal elada,” oli Miles ühemõtteliselt öelnud. „Ma arvan, et sa liialdad nende raskustega.”
„Mina küll ei arva,” oli Fliss vastanud, nüüd juba masendunult, kuid üritades rahulikuks jääda. „Sa ju pakkusid, et
