mis kõigile kasuks tuli. Ellen oli alati muretsenud mehe füüsilise heaolu pärast, nüüd nägi ta, et oli ka sisemine mees, oluline osa Foxist, mis ikka veel valulikult edasi arenes.
„Pole mingit vajadust selle teega kiirustada,” ütles ta järsult Caroline’ile. „Ma teen selle glasuuri ära, enne kui need mehed kööki troppi kogunevad. Aega on küllaga.”
Kaheksas peatükk
„Mul on igav,” kuulutas Kit. „Kõrini. Mul on vaheldust tarvis. Saad sa aru, ma olen olnud samal töökohal juba seitse aastat. Isegi natuke kauem, kui loed hulka ka mu ülikooliaegse seal töötamise aja. Mul on uusi jahimaid vaja.”
„Tule mulle naiseks,” pakkus Jake, lamades täies pikkuses välja sirutununa oma sügaval patjadega sohval kesk pühapäevaseid lehti. „Anna alla. Tunnista, et me oleme teineteise jaoks loodud. Me oleme ju ka seitse aastat käinud. Ma loodan, et minust pole sa ära tüdinenud.”
Kit lõpetas Jake’i suures elutoas edasi-tagasi marssimise ja vaatas teda mõtlikult. „See on harjumus,” pakkus ta ettevaatlikult. „Me oleme teineteisega harjunud, juba nagu mingi vana abielupaar.”
„Ei midagi sinnapoole,” vastas Jake põlglikult. „Kas meie kirglik armuöö sulle siis midagi ei tähendanudki, sa tänamatu lehtsaba? Ma armastan sind. Jumal ise teab, et ma olen seda sulle piisavalt sageli öelnud.”
„Seda ma just silmas peangi,” kinnitas Kit. „See on meil harjumuseks muutunud.”
Jake ohkas sügavalt. „Kuidas ma suudaksin sind veenda?” küsis ta. „Kindlasti näitavad mu pidevad ettepanekud mu kavatsuste tõsidust. Ma ei käi ringi ega palu kõiki kenasid näitsikuid endale naiseks, kas tead. Ma olen suutnud isegi Sinile vastu seista. See polegi nii lihtne, võin sulle kinnitada.”
„Ükski mees pole Sini eest kaitstud,” porises Kit. „Ma ei saa aru, miks ta mulle nii väga meeldib. Tal on uus meesterahvas. Kaks korda vanem kui tema ja kohutavalt rikas. See on natuke kahtlane, kui tahad minu arvamust kuulda…”
„Ära muuda teemat,” vastas Jake rahulikult. „Tõin Sini mängu ainult selleks, et toetada oma väidet. Me räägime sinust ja minust. Ma meeldin su emale. Ma meeldin su vanaemale ja vanaonule. Ma meeldin isegi Halile…”
„Miks isegi Halile?” katkestas Kit huvitatult.
„Ma olen ju prantslane,” vastas Jake lihtsalt. „Jacques Villon – isegi mu nimi räägib minu vastu. Hal on ju nii inglaslik, mis? Reeglina konnad talle ei meeldi. Inglismaa traditsiooniline vaenlane ja nii edasi. Aga mind ta sallib, oma ettevaatlikul ja pisut vastumeelsel moel.”
„Aga sa oled inglane,” vaidles Kit vastu. „Su ema on inglanna. Sa said hariduse Ampleforthis…”
„Ahh,” ütles Jake nukralt pead raputades, „ja on veel üks asi. Ma olen rooma-katoliku usku. Vale kirik ja nii edasi.”
„Sa oled oma usust taganenud,” ütles Kit karmilt. „Nii et sel teemal ära proovigi kaastunnet võita.”
„Ega ma otsinudki kaastunnet,” lausus Jake. „Tahan lihtsalt vastust oma ettepanekule. Kas sa tuled mulle naiseks? Mul on kommertspangas hea töökoht. See tore korter on minu oma. Ma saan laste ja loomadega hästi läbi. Ma ei jää ooperis tukkuma… Juba näen, et ütled jälle „ei”. Mul on napsi vaja. Kas me oleme lõunat söönud? – Mis siis! Mul on ikkagi napsi vaja.”
Kit jälgis teda kiindunud pilgul, kui mees end sohvalt maha veeretas, ajalehtede hunnikus oma sarvraamidega prillide järele kobas ja köögi poole lonkis.
Ma ju armastan teda, aga kas see on suur kirg, mõtles Kit? Oletame, et abiellun temaga ja kohtan siis kedagi teist, kes võtab mu tõepoolest põlvist nõrgaks? Häda on selles, et ma tunnen teda liiga hästi. Ta on peaaegu nagu vend – välja arvatud seks…
Kit tundis tuttavlikku rambet vajumist kõhus, sügavat sooja hõõgust, meenutades eelnenud armuööd. Jake oli parim kallim, kes tal kunagi oli olnud – ja parim sõber – aga kas sellest on küllalt? Sin arvas, et on. Sini meelest oli ta rumal, et Jake’i jätkuvalt tagasi tõrjus. „Ühel päeval jääd sa temast ilma,” oli Sin hoiatanud, „ja sa ei anna seda endale mitte kunagi andeks. Kes seda suurt kirge ikka nii väga igatseb? Seitse aastat on ta sulle truu olnud.”
Kit oli siis naernud. „Selles ma küll nii kindel pole,” oli ta öelnud. „Jake armastab naisi selleks liiga palju, et olla ainult ühele truu. Mis sa arvad, miks ma siis talle Eluvend Jake hüüdnimeks panin?”
„See on ainult seks,” oli Sin vastanud. „Jutt pole sellest. Ta pole ju abiellunud, või kuidas?”
Kit vaatas toas ringi. Jake’i selja taga oli suur perekonnaraha, ja see avar korter suures George IV aegses majas Bayswater Roadil pargi vastas oli väga kena. Tubadest avanes vaade kõrgete puude latvadele ja õhtupäike paistis kogu oma toreduses siia sisse. Jake kogus vähemtuntud kunstnike maale: August Macke, Eugène Delacroix, Paul Klee, ja armastas eriti töid, mis olid mõjutusi saanud Maroko ja Tuneesia säravatest värvidest ja mauri arhitektuurist. Tema maitset iseloomustas üldiselt kummaline segu moodsast mugavusest ja kadunud aegade elegantsist, mis sobis üllatavalt hästi kokku. See oli peaaegu nagu Jake’i enese peegeldus…
„Tule koos minuga Devonisse,” ütles Kit hetke ajel, kui Jake tagasi tuli, kandes kaht jahutatud valge veini pokaali, mille välisküljed olid külmast uduseks tõmmanud. „Meil tuleb seal perekondlik nädalavahetus. Kõik on kohal. Mis sa arvad? Seal on tore.”
Jake vaatas teda mõtlikult, imestades endamisi, kas see oli nüüd mingi vastus, kas see kutse võiks tähendada omamoodi nõusolekut.
„Äkki olen ma tüliks?” küsis Jake. „Kui see on perekondlik nädalalõpp – ?” Ta kõhkles, süda tagus ekslikult uues lootuses. Kui tal ainult jätkuks vaprust endalt huumorimask maha heita, olla Kitiga niimoodi siiralt tõsine, nagu ta vahetevahel igatses temaga olla – aga mis siis, kui ta naise sellega eemale peletab? Kit oli nii tabamatu, nii… nii ettearvamatu. „Ma armastan sind tõesti, Kit,” ütles Jake, „nii väga.”
„Oh, Jake,” ütles Kit klaasi lauale pannes. „Mina ka. Armastan sind, see tähendab. Lihtsalt… Tead küll… Oh pagan, ma lähen omadega täitsa rappa…”
Jake asetas oma klaasi ilusale intarsiakaunistusega lauakesele Kiti klaasi kõrvale ja põimis käed naise ümber, kiigutas teda, lohutas teda. „Ma tean,” pomises ta ohates. „Ma tean täpselt, kuidas see on. Olgu pealegi…”
Fliss lamas ärkvel ja jälgis, kuidas jahe aovalgus tuppa tungis. Kui ta kord voodis oli, siin Above Towni majas ülemisel korrusel, ei näinud ta muud kui taevast. See hommik oli pärlikarva, säravpehme ja helkis õrnalt nagu austrikarp. Aeg-ajalt libises aknast mööda kajakatiiva vari, ning kähe, kummituslik karje, mis tõi eredalt meelde ranniku ja mereäärsed puhkusepäevad, kuulutas uue päeva algust. Fliss tõmbas käe ettevaatlikult lina alt ja heitis pilgu käekellale: alles natuke viis läbi. Ta ohkas. Näis, nagu oleks ta juba tunde üleval olnud. Lamanud veel paar sekundit vaikselt, et veenduda Milesi korrapärases hingamises, libistas ta end ettevaatlikult voodiservale. Ta lihtsalt ei suutnud seal enam hetkegi lebada. Fliss võttis aknaaluselt toolilt oma hommikumantli, libises käratult toast välja ja laskus kaks trepikäiku allapoole kööki.
Köögiaknast ja toast teisel pool vahekäiku nägi ta jõge, kus sel aastaajal toimus eriti tihe liiklus. Väikesed paadid õõtsusid tasakesi oma kinnitustrosside küljes, nende peegeldused veepinnal helklesid vastu, murdusid ja kogunesid taas, kui
