ideaalsed omanikud. Hali elavus oleks mahendanud Flissi tõsidust ning Flissi terve mõistus oleks asetanud talitseva käe Hali perule loomusele.
Punarind sööstis kõrgemale, lendas üle müüri ning Freddy istus puupingile ja vaatas ohates üle sisehoovi. Noh, kõik oli tehtud ja otsustatud, ning selle üle mõtisklemisest polnud enam mingit tolku. Halil oli Maria – ilus laps, kes vajas veel natuke küpsemist. Temas puudus enesekindlus, mida Freddy sugugi mõista ei suutnud, viimase külaskäigu ajal oli olnud isegi hetki, mil Maria teda peaaegu närvi ajas. Aeg-ajalt oli ta ilme olnud peaaegu morn, ning kui Fliss teatas neile, et ootab last, käitus Maria kõige veidramal kombel.
Ma arvan, et ta oli armukade, mõtles Freddy. Missugune rumalus! Kindlasti on tema ja Hal võimelised lapsi saama! Siin peab olema midagi muud.
Ta tõstis oma näo päikese poole ja sulges silmad. Kuhu ta siis omadega jõudnud oligi? Ah jaa, Mutt. Nüüd oli Mutt jälle teistsugune. Tõeline Chadwick, nii Theo moodi: tumedapäine, pruunisilmne, vaikne, vähenõudlik, seltsiv, nutikas, kuid siiski – erinevalt Theost – oli tema seltskonnas tunda mingit pinget. Muidugi, seda tähendasid kõik need mureaastad. Esmalt oli ta jäänud tummaks, ja kui ta oma hääle kord tagasi sai, algasid õudusunenäod ja uneskõndimine, hirm üksijäämise ees, pelgus, et tema perekonnaliikmed võiksid kaduda niisamuti nagu tema vanemad ja vend. Vaene Mutt. Tuhandendat korda mõtles ta, milliseid õudseid üksikasju võis Mutt olla kuulnud tol kohutaval päeval, kui ta köögilaua all mängis ja politseinik rutuga sisse tuli, kuulutades kokale traagilist uudist mõrvadest. Aastaid oli see olnud tema isiklik, salajane piin. Ametliku versiooni kohaselt oli autot rünnatud ja selles viibinud inimesed Mau Mau liikmete poolt maha lastud, aga sellest ajast saadik oli läbi imbunud mitmesuguseid lugusid julmustest ja Freddy kartis, et nende lõpp polnud nii kerge.
Freddy rebis oma mõtted noist õudustest lahti ja mõtles Susannale. Õnnelik, sõbralik, tasakaalukas – Susannaga oli kõigist lastest kõige lihtsam. Kuna ta oli olnud liiga väike, et oma vanemaid ja venda mäletada, oli ta rahulikult Kindluses kodunenud ja nüüd polnud tal mingeid muid mälestusi. See oli tema kodu ja need olid tema omaksed. Ta kuulus siia – nagu nad kõik, ühel või teisel moel –, ning see oli põhjus, miks Freddy soovis, et Kindlust hoitaks kui varjupaika nende kõikide jaoks. Hal oleks loomulik kandidaat, et ohje üle võtta, säilitada seda varandust tervikuna nii oma laste kui ka nende nõbude jaoks – see oli tingimus, mis oli seotud tema „pärimisega”. Lõppude lõppuks ei tulnud arvesse võtta mitte ainult lapsi.
Me oleme ilmselt üks kummaline seltskond, mõtles Freddy. Kulla Ellen ja Fox, kes on minuga eluaeg koos olnud. Caroline. Mida me küll ilma Caroline’ita peale oleksime hakanud? Ja Theo…
Istudes seal päikesepaistel, korv pingil enda kõrval, naeratas Freddy nukralt. Ta oli kõigi nende aastate jooksul meest armastanud, ometi polnud Theo ealeski midagi aimanud. Kui kohutav oli olnud minna mehele, keda arvasid end armastavat, ja armuda otsekohe tema noorimasse venda. Oli olnud raske elada oma erilisele armastusele mingit vastuarmastust leidmata… Vähemalt polnud Theo kunagi abiellunud. Kahtlemata mängis selles oma osa vaimulikuseisus, ehkki mereväekaplanina oleks ta võinud seda teha. Isegi nüüd, kus kirg oleks pidanud jahtunud olema, tundis Freddy väikest armukadedusekõdi mõtte juures, et Theol võiks mõne teise naisega romantiline suhe olla. Kui õnnelik ta oli olnud, kui Theo otsustas lõpuks koju tulla, kui hinnaline oli mehe selts tema jaoks viimase seitsme aasta jooksul olnud. Ta oli mehe peale oma raevu välja valanud, tõrjunud uhkelt tema usku, toetunud temale ja armastanud teda üle viiekümne aasta. Elu ilma Theota oleks kujuteldamatu.
Punarind lendas alla, nokkis midagi sillutisekivide pragudest Freddy kinga kõrval, kiikas teda oma särava, kõiketeadja silmaga.
„Täitsa tõsi,” ütles Freddy linnule. „Ma hakkan ära vajuma,” ning ta ajas end jalule, võttis korvi kätte ja naases oma rooside juurde.
Mutt, kes ronis mäest üles kitsa maja juurde Above Townis, mõtles, kui väga tal oli vedanud, et tema kahe esimese kolledžiaasta jooksul Fliss Dartmouthis elas. Ta armastas seda kitsaste tänavate ja armsate vanade majadega linna, kus elu oli koondunud jõe äärde, millel nüüd kurseerisid lõbusõiduaurikud Dartmouthi ja Totnesi vahet või viisid külalisi merereisile piki rannikut. Kindlus valvas jõesuud ja Gallants Boweriks kutsutud metsase mäekülje varjus seisis St Petroxi väike kivikirik.
Ma tunnen, et kuulun siia, mõtles Mutt. Ühel ilusal päeval ostan ehk jõe äärde maja ja tulen siia elama.
Viimase aasta vältel oli ta lõppude lõpuks hakanud vabanema oma perekonna hukkumise õudusunenäost – mitte lihtsalt oma hirmu alla suruma, nii et see mistahes hetkel teda uuesti saaks tabada, vaid sellest ka tõepoolest lahku kasvama. Ta oli juba hakanud arvama, et see ei osutu kunagi võimalikuks, aga tema uus elu – Dartmouth, merevägi, tõelise kokkukuuluvuse tunne – kõik see kokku näis tema koorma mingitesse piiridesse asetavat. Aastatepikku oli see tema mõttemaailma täitnud, söövitades nagu rooste kõike muud, millega see kokku puutus; kuuldud sõnad ja nähtud pildid kurdistasid ja lämmatasid teda. Mitte keegi peale tema polnud kuulnud politseiniku ettekannet, mille too kokale tol kuumal pärastlõunal välja purskas: „…Oo mu jumal! Kõik oli verd täis! Neil olid matšeeted, kirved, kaikad… Poisi särk oli verest läbiimbunud… Nad olid ta pea sodiks löönud ja peaaegu otsast rebinud…” Säraval päikselisel päeval oli ootamatu surm välguna sisse löönud. Tema kallis suur vend oli surnud – ja veel niimoodi! Kogu perekonnast oli ainult tema, Mutt, kandnud jubeda tõe rasket koormat, oli tasapisi õppinud sellega elama, sellega leppima, ja nüüd näis, et on tekkinud võimalus sellest ka üle saada. Ta oli uskunud, et kui ta ainult suudaks vastu pidada, mitte lasta neil õudsetel nägemustel end oma võimusesse saada ja musta augu põhja vedada, siis suudaks ta viimaks ka oma hirmu kontrollida; aga ta polnud kunagi lootnudki sellest täielikult vabaneda. Siiski oli ta piisavalt tark, et end mitte liialt proovile panna ega hakata liiga suuri lootusi hellitama. Hirm oli olnud tema kaaslaseks viieteistkümne aasta jooksul ja ta kahtlustas, et oma haaret see niisama lihtsalt ei lõdvenda.
Endamisi tasakesi vilistades ronis ta mööda Crowders Hilli üles ja pööras Above Towni sisse. Uks oli lahti ja ta trummeldas sõrmedega rütmi, astus kitsasse halli ja hõikas tervituse. Fliss tuli köögist talle vastu ja nad kaelustasid teineteist. Õde kandis üht oma seotavatest India seelikutest ja lühikeste käistega batistpluusi, mille hõlmad olid ümber talje sõlme seotud. Mutile läks naiste riietus vägagi korda ja üldiselt eelistas ta traditsioonilisemaid rõivaid, aga leidis, et Fliss on üsna armas oma pikas voogavas seelikus ja oma heledate paksude juustega, mis olid suvaliselt sõlme keeratud. Raske oli teda ilma tunneteta vaadata. Fliss oli ta õde, sõber, usaldusisik, aga ta vaatas Flissi kriitilisel pilgul, nähes varje ta silmade all ja pinges jooni tema suu juures.
„Kas sinuga on kõik hästi?” küsis Mutt, järgnedes talle köögist läbi halli elutuppa. „Kas kodus on kõik korras? Kuidas olid Hal ja Maria?”
„Kõik on parimas korras,” kinnitas Fliss talle. „Hong Kongi ja lapse suhtes on mul küll üsnagi segased tunded.”
„See on mõistetav, arvan ma.” Ta laskis pilgul enda ümber toas ringi käia ja istus Habitati tooli, mis kujutas endast võrkkiigetaolist rohelist velvetriiet roostevabast terasest toruraamil. Mutile meeldis see tuba kõige rohkem. „Kas Maria lapse pärast kadedaks ka läks?”
Fliss heitis Mutile terava pilgu. Teda üllatas ikka veel, et Mutt võis olla nii tähelepanelik, nii kärme tajuma teiste mõtteid ja tundeid.
„On kummaline, et sina seda ütled,” lausus ta aeglaselt, end teise samasugusesse tooli kerra tõmmates. „Ta käitus selle juures tõesti imelikult. Ta jäi väga vaikseks ja ilmetuks…”
„Justkui jäätuksid ta näojooned üleni,” aitas Mutt, kui näis, et Fliss ei leia sõnu. „Ma tean. Aga silmad on elavad, nagu oleksid kõik ta tunded silmadesse kogunenud.”
