oli üritanud väljendada oma tänu, et sai olla proua Chadwicki pensionär, vabandanud oma suutmatuse pärast, ning proua oli teda mõtlikult kuulanud.
Proua Chadwicki sõnad liigutasid ja soojendasid ikka veel tema südant, ning lubasid tal viimaks väärikusega võtta elu pisut kergemalt: „…sa oled osa minu perekonnast. Nüüd pead sa olema nii armuline ja võtma vastu meie hoolitsuse sinu eest, nii nagu meie varem võtsime vastu sinu kaitsva tiiva ja sinu teenistuse. Seda ei ole rohkem, kui sa väärid… Sa oled algusest saadik minuga koos olnud, Fox, ja me oleme lõpuni koos, sina ja mina.”
Freddy oli talle tema väärikuse tagasi andnud, nii et ta ei pidanud ära minema, Kindlusest lahkuma, et üksi, ilma sõprade või perekonnata, eluvõitlust pidada.
„Ma ei suuda sellega leppida,” ütles Ellen äkki ja pani marmelaadipurgi kompsatusega lauale. „Sellest ei tule midagi head. Ma pean välja ütlema, mida mõtlen, või lähen lõhki! Ma olen murest haige ja nii ongi. Minna teise maailma otsa last saama. Huvitav, mis järgmiseks tuleb?! Säherdune kliima pole talle üldse hea. Ta ei ole tugev, see Fliss. Mida see komandör küll mõtleb, et laseb sel niiviisi minna?”
Fox painutas valulikult oma sõlmilisi sõrmi ja patsutas Elleni ainsamat kohta, mis ta käeulatuses oli. Ellen võpatas põlglikult, nagu hobune, kes kärbest peletab, ja noogutas siis ruttu Foxi lohutusürituse peale.
„Nõnda see käibki,” ütles mees talle. „See on ju meie oma, Hong Kong, tähendab. Sääl on haiglad ja puha. Pole põhjust erutuda. Komandör ei saa teda kaheks aastaks maha jätta, vähemasti ta ei taha. Ta on ju seal koos Flissiga.”
„Sellest on küll jube palju kasu!” hüüatas Ellen. „Sellistel puhkudel on vaja su oma perekonda!”
„Mees ongi ta perekond,” tuletas Fox leebelt meelde. „Miles on tema abikaasa.”
„Sa saad väga hästi aru, mida ma mõtlen,” nähvas Ellen. „Mehed võivad olla täitsa omal kohal, aga nende koht pole raseda tüdrukuga tuhandete miilide kaugusel kodust! Nagu poleks ta niikuinii ära merel, ja Fliss on ihuüksi. Oh, ma olen nii mures, et ei suuda selgelt mõteldagi.”
„Fliss on nüüd meremehe naine,” ütles Fox tasakesi. „Tema kohus on olla komandöri kõrval. Meie keegi ei saa sinna mitte kui midagist ega kedagist parata, piiga. Tuleb lihtsalt tänulik olla, et tänapäeva arstiteadus on palju rohkem arenen’d.”
„Ta on hirmul,” ütles Ellen järsku õnnetult maha istudes. „Ma saan sellest aru, hoolimata tema rõõmsast jutuvadast. Mind ta juba ei peta.”
Sellest avaldusest jahmunud Fox jäi talle otsa vahtima. Foxile oli Flissi rõõmsameelsus üsna meeltmööda olnud, kuid nüüd, nähes Elleni ebatavaliselt kühmus õlgu, tundis ta, kuidas naise ängistus tedagi nakatab.
„See tuletab mulle meelde, kuidas nad Keeniast tagasi tulid,” ütles Ellen. „Mäletad? Ta surus kogu aeg oma leina alla, sest Mutt oli ehmatusest tummaks jäänud. Ma näen teda praegu sellesama laua ääres, paaniliselt kartes, et Mutt ei hakka enam iialgi rääkima; ja kuidas poiss neelatas ja neelatas, proovides sõnu suust saada. Aga ta ei lasknud vennal kunagi aru saada. Alati rõõmus ja lõbus, üritades poisi mõtteid mujale viia, peites omaenese hirmu. Nüüd teeb ta seda jälle, aga mind ta juba ei peta.”
Fox ei teadnud, mida selle peale kosta. Ta tundis end abitu ja kohatuna, mõeldes, et mida ta ka ei pakuks, tõrjub Ellen selle oma praeguses meeleseisundis tagasi. Ta ohkas kergendatult, kui Caroline koos Perksiga kööki tuli.
„Ma ei väsi iial imestamast, kui kiiresti ilm võib muutuda,” ütles Caroline ust enda järel kinni tõmmates, kui Perks oma korvi poole suundus. „Ühel päeval suvi, järgmisel juba sügis…”
Ta vakatas, tajudes õhkkonda, pilk rändamas ühelt teisele. Fox raputas kergelt pead, nõksates sellega Elleni poole ja vedas hoiatuse märgiks suunurgad alla. Caroline tõstis küsivalt kulmud ja asetas möödudes käe kergelt Elleni õlale.
„Ma tahaksin tassikest teed,” ütles ta. „Pole küll just külm, aga õhus on tunda mingit rõskust. Jumal tänatud, et köök on nii armas ja soe! Tahad ka tassikest, Ellen? Näha on, et Fox on enda oma juba kätte saanud.”
„Ma arvan küll, et võtan,” ütles Ellen liikumatult. „Tuju on mul täna vilets, ja ongi kogu lugu.”
„Vaene vana Ellen,” Caroline tõstis suure pruuni teekannu Agalt ja pani lauale. „On selleks ka mõni otsene põhjus, või on see Muti vana „musta koera”-sugune masendus?”
„Asi on Flissis,” halises Ellen, sõrmi kokku põimides ja käsi ringutades. „Ta pole õnnelik, Caroline. Siin pole teist võimalust.”
„Ei,” ütles Caroline hetke pärast. „Ei ole, ma saan sellest aru. Ole lahke.” Ta valas Ellenile teed ja lükkas tassi talle lähemale. „Ka mina olen sellest mõelnud. Ta üritab olla vapper, kuid ta süda on raske. Laps, Hong Kongi minek, kaheaastane eemalolek meist kõigist. Häda on selles, et me ei saa sinna midagi parata. Kui ta jääb maha, et laps kodus sünniks, ja jääb siis ootama, kuniks titt on küllalt vana, et temaga reisida, on Milesil juba pool aega läbi, enne kui Fliss pärale jõuab.”
„Kui mina veel noor olin,” ütles Ellen mornilt, laskmata end sellest väitest kõigutada, „ei läinud mereväelaste noorikud koos oma meestega mööda maailma ringi kolama. Nad jäid kenasti koju lapsi kasvatama. Mul on meeles, et isad ei näinudki oma lapsi, enne kui nood olid kaheaastased ja kõndisid omal jalal ringi.”
„Poln’d lennukeid noil aegadel,” pistis Fox vahele. „Aitas merereisist kuskile Hiina baasi või mõnda sihukesse kohta, et suuremat osa noorikutest ära ehmatada.”
„Aga siin pole midagi enneolematut,” ütles Caroline tasakesi. „Mõelge kas või brittidele kaugel Indias. Ja sa ju ei taha, et Miles oma last alles siis näeb, kui see kahene on, ega ju, Ellen?”
„See pole komandör, kes mulle korda läheb,” lausus Ellen ikka kangekaelselt. „See on Fliss. Noor ema peaks olema rahul ja õnnelik, mitte hirmul ja üksik ja igatsema omaste järele.”
„Kowloonis on Briti sõjaväehaigla. Seal on kindlasti teisigi noorikuid nagu Fliss, kes lapsi sünnitavad. Küllap saab ta seal palju sõpru. Merevägi hoolitseb oma inimeste eest, Ellen. Mereväebaasi kutsutakse jõe järgi HMS Tamar. See on ju vana tuttav Devonshire’i nimi, kas pole?”
„Ja kui ongi, ei mõista ma, mis on baasi nimel pistmist sellega, kas Fliss on õnnelik või mitte?!”
Caroline ja Fox vahetasid isekeskis pilke, kui Ellen vihaselt teed rüüpas ja tassi kolinaga alustassile asetas.
„Asi on selles,” ütles Caroline, kes oli pärit sõjaväelaste suguvõsast ja suutis samastuda mõlema vaatenurgaga, „et meie ei saa sinna midagi teha. Kui Fliss tunnetab, et me tema pärast pabistame, satub ta veel suuremasse stressi. Minu meelest – mida vähem ta sellest mõtlema peab, seda parem. Muidugi on ta rahutu, et peab meist lahkuma ja nii kaugele ära minema, rääkimata murest, et peab oma esimese lapse võõraste keskel saama, aga valikuid pole. Ta usub, et vale oleks maha jääda, ja ma olen temaga nõus. Me saame vähemalt kaasa minna tema vapra suhtumisega, et see kõik on üks suur seiklus, või muidu lööme ta julguse kõikuma…”
Uks avanes ja kööki astus Fliss. Vaikus, mis otsekohe tekkis, oli tunnetest nii laetud, et ta seisatas hetkeks ja vaatas igaühele neist järgemööda otsa. Nad vastasid tema vaatele, jahmunud ja liikumatud, justkui mängiksid nad kõik mängu, mida tuntakse keerukuju nime all.
„Andestust,”
