muu saatjaskonnata, kes Freddy päevil mereväeohvitseride perekondadega kaasas käis. Mees oli talle kinnitanud, et Flissi eest hoolitsetakse Briti sõjaväehaiglas hästi, et tal saab olema amah, kes aitab lapse eest hoolitseda, ning üks kaasohvitser, kes on juba Hong Kongis kohal, korraldab majutust. Naisel tuleb teda ainult usaldada. Freddy teadis, et ta pabistab ülemäära, on kanaemalik, aga Fliss oli talle väga kallis. Nad kõik hakkavad teda hirmsasti igatsema…
Theo Chadwick jälgis oma vennanaist üle laua, mõistes, et too ei märkagi sel pärastlõunal pakutavaid hõrgutisi. Ehkki Freddy pea oli pööratud avatud ukse poole, oli Theo veendunud, et ta ei kuule ei linnulaulu ega tunne roosilõhna. Isegi taldrikutäis Elleni värskeltküpsetatud kuklikesi ja purgitäis kodutehtud põldmarjamoosi ei suutnud tema tähelepanu köita. Theo püüdis leida midagi, millega naise muret hajutada, teades, et Freddy mõtted on Flissi juures, kuid ta pea jäi abitult tühjaks. Vaikus venis veelgi pikemaks ja viimaks lausus ta sõnad, millest lootis, et need võiksid pakkuda natukenegi lohutust.
„Tema eest hoolitsetakse hästi, usu,” ütles ta õrnalt. „Seal saab olema uus kodu. Väike Inglismaa. Lõppude lõpuks on Hong Kong ju kuningriigi koloonia.”
Freddy ei teinud katsetki oma hirme varjata või eitada. „Aga see on ju nii kaugel,” lausus ta meeleheites.
Theo vaikis. Ehkki Chadwickid olid kogunud oma varanduse portselanisaviäris, oli perekonna traditsioon teenida mereväes juba rohkem kui sada aastat vana. Theo isa oli olnud admiral, tema vanem vend Bertie – Freddy abikaasa – oli tapetud Esimeses maailmasõjas Jüütimaal ja tema ise oli olnud mereväekaplan. Keegi ei teadnud paremini kui tema, et lahusolek ja kaotus polnud Freddy jaoks võõrad. Jäänud kaksikutest pisipoiste, Peteri ja Johniga, leseks, oli ta Elleni ja Foxi abiga toime tulnud – Ellen oli saabunud Kindlusse üle viiekümne aasta tagasi koos Freddyga kui tema koduabiline ja Fox oli 1916. aastal teeninud Bertie sihturina. Pärast sõda oli Fox võtnud ette tee Kindlusesse, et jutustada leitnant Chadwicki perekonnale mehe vaprusest viimases lahingus, ning oli jäänudki siia, et kanda hoolt Kindluse eest ja kaitsta noort leske ja lapsi. Kaksikud olid saanud suureks just selleks ajaks, kui tuli minna teenima Teise maailmasõtta. Ajalugu kordas end võika järjekindlusega. John sai surma, kui tema laeva konvoeerimisülesande täitmisel tabas torpeedo, ja jättis oma noore lese, Prue, üles kasvatama nende kaksikuid; ning ehkki Peter tuli sõjast eluga tagasi, hukkus ta hiljem Keenias koos naise ja vanima pojaga…
Theo ohkas, vaikselt sisemiselt. Ei, Freddyle polnud kurbus kaugeltki võõras – ja juba alustas järgmine põlvkond eluvõitlust. Hal, Johni poeg, oli mereväeleitnant ja Mutt, Peteri noorim poiss, tahtis saada allveelaevnikuks… ning nüüd valmistus Fliss oma asju pakkima ja mehele järgnema.
„Sa olid ju üsna rahul sellega, kui Hali laev kaheks aastaks Kaug-Itta läks,” proovis ta viimaks lohutada. „See on ju midagi sarnast, kas pole?”
„See pole üldsegi seesama,” vastas Freddy järsult. „Hal on mees. Ja tema ei olnud rase.”
Jällegi oli Theo sunnitud vaikima. Ta kuulis Freddy sõnu, kuid tundis, et seal on midagi palju enamat, midagi sügavamat kui loomulik mure oma pojatütre pärast. Freddy heitis talle peaaegu trotsliku pilgu, lõug kerkis nagu vanastigi, ning Theo südant raputas suur armastus Freddy vastu ja teadmine oma võimetusest süvenes veelgi.
„Ütle ometi midagi,” hüüatas Freddy. „Ära istu lihtsalt niimoodi.”
„Aga mida ma saan öelda?” küsis Theo abitult. „Hong Kong on tõesti kaugel. Hal on tõepoolest mees ja loomulikult ei olnud ta rase, kui ta Singapuri läks.”
Oma ehmatuseks nägi Theo Freddy silmis läiklemas pisaraid. „Ma võin enne Flissi tagasitulekut ära surra,” pomises naine. „Võib-olla ei näe ma tema last mitte iialgi.”
„Mu kallis Freddy,” vastas Theo, üritades oma häälele kergemat tooni anda, „see võib juhtuda ükskõik kellega meist, isegi Susanna või Mutiga – ükskõik kellega meist võib ükskõik millal õnnetus juhtuda. Aga miks me peaksime leinaliseks muutuma? Sa oled heas vormis ja täie tervise juures ning pärined pikaealiste suguvõsast…”
„Ma olen seitsekümmend seitse aastat vana,” katkestas Freddy teda pahaselt, justkui põlastaks ta Theo positiivset suhtumist. „Kõike võib juhtuda.”
„Jällegi üks vaieldamatu tõde,” nõustus Theo, sirutades käe teekannu järele. „Maavärisemine, üleujutus, näljahäda. Paar pisukest katku…”
Freddy vahtis talle otsa, aga nagu tavaliselt, oli Theo tema tuju natuke parandanud, keeldudes koos temaga paanitsemast. Kui ta võiks ainult kindel olla, et Fliss on ikka tõepoolest õnnelik, et ta oli Milesiga abielludes õigesti teinud.
Freddy võttis Theo käest oma tee vastu ja tal õnnestus mehe muigele vastata just sel hetkel, kui avanes maja tagaossa viiv uks ja sisse astus Fliss. Ta naeratas kahele vanainimesele, kes teda ootasid.
„Andke andeks, et ma hilinesin,” ütles ta. „Väljas on nii ilus, et ma suutsin sealt vaevalt lahkuda. Ma kõndisin just ümber salu.”
Tuttav vaatepilt, mis tema pilgule avanes, oli ühtaegu nii lohutav kui ka südantliigutav. Sellest ajast saadik, kui ta oli oma lapseootusest teadlikuks saanud, olid tema tunded olnud heitlikud, kõikunud ebakindlalt pisarate ja naeru vahel, enesekindluse ja hirmu piiril. Pilt vanaemast ja vanaonust istumas vastamisi teelaua ääres sisendas turvatunnet, esindas järjepidevust ja helget rahu, aga seda õõnestas ikkagi kartus, et neid pole enam kohal, kui tema Hong Kongist tagasi jõuab. Fliss pingutas kõvasti, et neid tundeid vaos hoida, naerda enese üle oma lapsikuse pärast, öelda endale, et on liialdatult halemeelne, kuid soovis siiski, et ei peaks tegelema uude teenistuskohta kolimise ja lapsesaamisega ühtaegu.
Onu Theo valas talle teed ja vanaema hakkas tasakesi rääkima rooside lehetäide teemal. Fliss võttis ühe kukli ja sirutas käe põldmarjamoosi järele.
„Kodule nii lähedal elades olen ma täitsa ära hellitatud,” lausus ta reipalt. „Ma pean mõned Elleni retseptid kirja panema, et sinna kaasa võtta. Loodetavasti õnnestub mul osta seal õigeid koostisaineid. Kas pole imelik mõtelda, et kolme kuu pärast käin ma poes juba Hong Kongis?!”
Teine peatükk
Hiljem, oma toa üksinduses, soovis Fliss, et ta poleks öelnud „Ma kõndisin just ümber salu.” Tal oli tunne, et nende sõnade tähendus polnud vanaema ja vanaonu jaoks kaduma läinud. Hoolimata sellest, et kogu teejoomise aja oli ta lobisenud, kui põnev on Hong Kongi minna, oli ikkagi õhus tunda midagi – aga mida? Fliss pööras aknast avanevale vaatele selja ja aknaalusel pingil istudes uuris üksikasjalikult väikest tuba, mis viimase viieteistkümne aasta jooksul oli olnud tema jagu. Peale mõne väärtusliku asja, mis oli viidud Dartmouthi majja, oli tuba jäänud oma põhiolemuses samasuguseks nagu siis, kui tema selle omanikuks oli saanud.
„Mõnikord tahad sa ehk tulla ja siin olla,” oli Caroline öelnud, „kui Miles on ära merel. Teine kodu. Jäta siia mõned asjad…”
Fliss oli tema nõuannet kuulda võtnud. Nii või teisiti polnud tema kraam kuigi hästi sobinud Above Towni kitsukesse majja, mille Miles oli ostnud, kui ta noore ohvitserina esimest korda abiellus. Tema habras naine oli surnud kõigest mõne abieluaasta järel, kuid majast Miles ei loobunud ning tema isiksuse pitser oli kindlakäeliselt sellele vajutatud. Flissi viktoriaanlikud lillepildid poleks passinud mehe ehtsate akvarellide ja sõjasadamaid kujutavate vanade graafiliste lehtede kõrvale, väike maalitud kirst oleks tundunud kohatuna hinnalise, ajaloolist stiili jäljendava mööbli hulgas. Mees oli kogu sisustuse hoolikalt välja valinud, ning selle juures oli tunda teatavat rangust koos praktilisusega, mis kokkuvõttes oli pisut heidutav.
