iseseisvust ohvriks meeleheitlikule uhkusenäitamisele. Ta oli katsunud seda Freddyle niisuguses valguses näidata, ta oli proovinud seda isegi Flissi endaga jutuks võtta, kuid ta oli lubanud endale olla häiritud ja isegi veendunud, ega tahtnud rohkem tüli teha. Tema ja Freddy olid peaaegu hätta sattunud, olles avastanud, et Flissi ja Hali vahel on armastus.
Tema enese armastus Freddy vastu oli veel üks ta alandustest. Oma vennanaisesse armumine oli häbiväärne ning ta tänas jumalat, et ta polnud kunagi ei pilgu ega sõnaga seda naisele reetnud, et talle oli antud jõudu eemale hoiduda. Oleks olnud nii ahvatlev naise kiindumust temasse ära kasutada, teha end naisele vajalikuks. Hoolimata Freddy enesekindlusest, oli ette tulnud hetki, kus ta oli valmis allutama oma tahte mehe omale. See oli olnud Freddy, kes oli kindlalt nõudnud, et Theo Kindlusse elama asuks, aga Theo tuli tagasi alles siis, kui oli kindel, et naise enda jõud oli piisavalt tugevalt välja arenenud, et tema mõju taluda. Siis polnud ei liiga vara ega ka liiga hilja, ning nad olid nautinud seitset aastat vaikset õnne. Seda õnne ei tahtnudki ta rikkuda, kui väljendas oma kahtlusi, miks Fliss ootamatult on otsustanud Milesiga abielluda.
Noh, nüüd oli juba liiga hilja. Fliss läheb Hong Kongi ja sünnitab oma lapse Briti sõjaväehospidalis Kowloonis, tuhandete miilide kaugusel oma kodukohast Devonist.
Aga kui ta oleks Haliga abiellunud, oleks võinud ju sama asi juhtuda. Ka Hali oleks võidud välismaale teenima saata, mõtles Theo.
Kuid siiski oli tal miskitmoodi teadmine, et sel juhul oleks kõik olnud teisiti, Fliss poleks kurvastanud, kui ta oleks olnud koos Haliga…
Seitsmes peatükk
„Neil pole enam nägusid,” leinas Susanna, põlvitades aknaalusel istmel. „Nad on kõigest puud. Ma ei märganudki, millal nad muutusid.”
Mutt läks ja seisis ta kõrvale, ning vaatas üle aia ja viljapuude kolme kõrget nulgu. Nii kaua kui nad mäletasid, olid need puud paistnud vahimeestena, kes vaatasid põhja, lõunasse ja itta, valvasid aedu ja Kindlust. Läbi üksteise peale langevate okste paistis taevalapikesi, mis nägid välja nagu silmad ja hambad, ning Susanna oli neile inimlikud omadused juurde mõtelnud ja vaadanud neid nagu oma sõpru.
„Ma saan aru, mida sa mõtled,” ütles Mutt. „Nad on välja kasvanud nagu juuksed. Pole midagi. Küllap nad jälle rohkem inimeste nägu lähevad, kui tuul puhub. Siis näed okste vahelt taevast ja neile tekivad uued, senisest erinevad näod.”
„Täitsa võimalik,” vastas Susanna, end istmelt maha libistades. „Jessas, küll on tore kodus olla.”
Ta lonkis voodi juurde, kus istus padjal terve rida palavalt armastatud ja üsna räsitud mänguasju. Nad olid osa võtnud paljudest mängudest ja seiklustest ning olid selle tagajärjel üpris palju kannatanud. Mutt kadestas Susanna enesekindlust, mis lubas tal oma lelud avalikult välja jätta. Kui ta oli vastumeelselt otsutanud, et mänguasjade hoidmine voodil on tulevase mereväekadeti jaoks väheke lapsik, paigutati tema vana kaisukaru ja Elleni heegeldatud tore neegrinukk riidekapi otsa. Mingil põhjusel – ta teadis küll, et see on ääretult naeruväärne – ei suutnud ta taluda mõtet, et tema kaks ustavat kaaslast oleksid suletud kuhugi kasti. „Nad ei saaks seal h-hingata,” oli ta Caroline’ile öelnud, ja kuum piinlikkuselaine oli üle ta näo valgunud. Caroline ei lasknud end Muti tobedusest loksutada, tema silmad rändasid piki poisi magamistuba. „Tead sa mis,” ütles ta. „Nad võivad seal üleval istuda.” Ta asetas nad mõlemad kapi otsa. „Mis sa sellest arvad?” Mutile meeldis oma tuppa sisenedes näha neid kahte seal teineteisele toetumas. Paistis, et neegrinuku erkpunane jakk pole aastate jooksul sugugi tuhmunud ja kaisukarul oli talla all ikka veel hele paelake kirjaga „S. CHADWICK” – mälestus Muti algkoolipäevist.
Susanna lükkas riidekuhja voodi otsale ja viskus sinna pikali, pea keset mänguasju. „Kool on läbi,” ütles ta rõõmsalt. „Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda.” Teda vaadates ei suutnud ka Mutt seda uskuda. Võimatu oli mõista, et tema väike õde hakkab lõpuks suureks saama. Juba lapsena oli teda küllalt raske kontrolli all hoida, aga mis juhtub temaga siis, kui ta Muti kontrolli alt välja libiseb, nii sõbralik nagu ta on, ja nüüd veel kena ja ihaldatav pealekauba? Vähemalt kahe viimase aasta jooksul oli Mutil olnud võimalus sellega pikkamööda harjuda. Peale kõige muu nõudis merevägi talt palju energiat ega lasknud sellele kuigi palju mõtelda, ning tema enda kasvanud enesekindlus lubas tal olla oma sissejuurdunud hirmus armastatud lähedaste pärast pisut tasakaalustatum.
„Ma arvan, et sinu jaoks ei kujutanud see suurt muudatust,” ütles Susanna, „sa läksid ühest õppeasutusest teise. Ikka samasugused magalad ja inimesed, kes sulle käsklusi jagasid. Sa oled siiski õnnelik, eks?”
„See pole tegelikult kooli moodi,” ütles Mutt. „See on vahva ja vabadust on palju rohkem kui meil koolis oli, aga ma olen rõõmus, et hakkan spetsialiseeruma, lähen laevale ja merele.”
Susanna naeratas talle. „Ikka allveelaevad, eks ole?”
„Jah, muidugi. Ikka allveelaevad.”
Susanna vaatas õnnelikult enda ümber ringi. Nagu ikka, valitses tema toas kaos, riided tolknesid kummutisahtlitest välja, raamatud olid põrandal, kuhi asju väikesel laual.
„Kaks kuud,” ütles ta. „Mõnus kahekuuline puhkus. Mida me sellega peale hakkame?”
Ta küsimus kõlas ikka veel nagu väikese õe oma, kes oli seda palju kordi varemgi esitanud. Nüüd olid nad liiga vanad, et mängida puuviljaaias asuvas väikeses kivist varjualuses oma mänge või sõita jalgrattaga Dartingtoni maiustusi ostma.
„Alustuseks,” vastas Mutt, „arvan, et võiksime Perksi jalutama viia. Vana Fox, vaeseke, ei saa sellega enam hästi hakkama ja Caroline’il on täna õhtupoolikul palju tegemist. Saame nii kõik uudised ära rääkida. Fliss ja laps ja puha.”
„Kujutle vaid.” Susanna vaatas talle hämmeldunult otsa. „Kujutle vaid, et meist saavad onu ja tädi.”
Mutt raputas pead. „Ma ei oskagi seda tegelikult ette kujutada,” möönis ta. „See on kummaline.”
„Sain Kitilt kirja,” ütles Susanna, tõusis istukile ja sirutas käe kingade järele. „Ta ütleb, et tahab ristiemaks saada. Nalja pärast saatis ta mulle ka nimede loetelu. See oli tõesti naljakas. Ma hoidsin selle alles, et sulle näidata. No kuhu ma selle küll panin?”
Ta lõpetas kingapaela sidumise ja vaatas enda ümber ringi.
„Las olla,” ütles Mutt rutakalt, teades juba ette, et nad võivad kulutada vähemalt tunni, otsides seda kogu tolle pahna hulgast. „Võid ka hiljem näidata, kui oled asjad korralikult lahti pakkinud. Küllap on see su kirjutustarvete hulgas. Tule nüüd.” Ta ajas end reipalt aknapingilt püsti ja suundus ukse juurde. „See koht siin mingit inspekteerimist ei kannata, seda võin sulle küll öelda. Teeksid sust hakkliha, need meie ohvitserid.”
„Ma julgen öelda,” vastas Susanna, tõugates voodi all vedelevat särki jalaga ja haarates oma kampsuni, „et sellepärast tahangi tädi Prue juurde minna. Ta on sama paha nagu minagi.”
„Missugune hirmutav mõte,” pomises Mutt. „Kes teil mõlemal küll silma peal hoidma hakkab?”
„Kit,” vastas Susanna pikemalt mõtlemata, magamistoa ust nende taga kinni lüües. „Ta hakkab korrapäraselt kohal käima ja meid kontrollima. Ta ei usalda meid, nii ta ütleb. Tädi Prue on juba igasuguseid asju plaani võtnud.”
„Seda ma usun,” ütles Mutt süngelt. „Ja ma kujutan ette, kuidas Kit sinu järele vaatama hakkab. Ta on veel hullem kui sina ja tädi Prue kahepeale kokku.”
