jaoks oleks kõik täiuslik.”
„Ainult siis?” oli Fliss kergel toonil küsinud. „Praegu enam mitte?”
„Endastmõistetavalt praegu ka,” oli mees ärritunult vastanud. „Aga kuna sa oled siin viimase kahe aasta jooksul nii õnnelik olnud, siis ma ei arva, et siin üldse mingit küsimust tekib.”
„See küsimus tekib lapsega seoses.” Flissil oli korda läinud oma tundeid vaos hoida. „Sa pead sellest aru saama. Enamik paare kolib suuremasse, kui nad perekonna soetavad.”
„Aga mina ei tahtnud perekonda,” oli Miles vastanud. „Ma tahtsin ainult sind. Ja see on olnud erakordselt tore. Taevas teab, et laps muudab kõik. Ma ei saa aru, miks ma peaksin lisaks kõigele veel kolima.”
Fliss vahtis talle šokeerituna otsa. „Kas sa tõepoolest last ei taha?”
Miles oli jahedal ilmel, otsekui kaitsepositsioonilt vastu vahtinud. „Tõele au andes: ei. Me ei rääkinud kunagi perekonnast, pealegi ma ju ütlesin, et sa peaksid tablette võtma, kui sa mäletad.”
„Aga miks siis mitte?” Fliss polnud päriselt võimeline seda taipama. „Ma nägin küll, et sa polnud just rõõmust elevil, aga ma ei teadnud, et sa seda üleüldse ei taha.”
„Kuule,” sõnas mees kannatamatult, „ma pole laps. Ma olen neljakümne ühe aastane. Ma olen juba kuuskümmend täis, enne kui ta isegi kooli on lõpetanud. Ma tahtsin sind, ja kogu lugu, ning ma arvasin, et sina tunned sedasama. Me olime õnnelikud, meil oli lõbus, me olime vabad. Mismoodi nüüd hakkab olema, kui mähkmed kuivavad üle kogu maja laiali ja röökiv titt hoiab meid öö läbi üleval?”
Maad võttis vaikus.
„Sind ei saa küll süüdistada liiga romantilises suhtumises isadusse,” märkis Fliss mõne hetke möödudes kuivalt.
Miles laskis kuuldavale lühikese naeru. „Ma olen seda kõike juba varem näinud,” ütles ta. „Kõik mu semud on varem või hiljem õnge läinud. Saad aru, vingumisest pole mingit kasu, võtan vastu selle, mis on juba juhtunud. Aga ma ei taha maja maha müüa, kui me just ei ole sunnitud seda tegema. Ootame ja vaatame, mis saab siis, kui me Hong Kongist tagasi jõuame, eks ole? Üürileandmise suhtes – ma mõtlen selle üle järele. Ma ei taha, et kriimustatakse mööblit ja põletatakse vaiba sisse auke.” Ta heitis pilgu kellale. „Lähen ülemisele korrusele uudiseid vaatama. Ma tahan teada, mis saab sellest dokitööliste streigist. Tee natuke kohvi, eks ole, kallis?”
Ja sellega oli see jäänud. Miles ei paistnud märkavatki Flissi vaikimist või rusutud olekut ning Fliss oli läinud varakult voodisse, ehkki magama ta seal ei jäänud…
Nüüd põimis Fliss oma jalad lahti, tõusis püsti ja läks akna juurde. Raskus südames, mis oli teda ärkvel hoidnud, ei kadunud kuskile. Nüüd tuleb tal minna kaheks aastaks Hong Kongi, teades, et mees last ei taha, et tal tuleb üksi hakkama saada. Ta neelas oma pisarad alla, kergitas lõuga ja hammustas huulde, vaadates, kuidas päike mäe tagant tõuseb, täites maailma oma säraga.
Üheksas peatükk
Bristolist väljunud rongi akna all istus Prue Chadwick ja mõtles oma mõtteid. Varasem telefonikõne poja Haliga oli teinud ta pisut ärevaks ja ta üritas nüüd otsusele jõuda, kas on midagi nii tõsist, mille pärast peaks muretsema või on põhjus lihtsalt Hali praeguses ülitundlikkuses. Mitte et ta poeg oleks liigsele tundlikkusele kaldunud, kuid alates abiellumisest oli ta muutunud küpsemaks ja teadlikumaks teiste inimeste tunnetest, eriti oma naise omadest.
Poeg oli üsna pikalt jutustanud oma naise muredest ja hirmudest. Prue oli nõustunud – valmistab kindlasti pettumust, et Maria-kullake pole veel lapseootele jäänud, aga aega on ju veel piisavalt? Nad olid vaevalt kaks aastat abielus olnud ja Hal oli sellest küllalt palju merel olnud. Ilmselt tundis Maria end väga üksildasena, ning seetõttu oli loomulik, et kui Hal ära oli, tahtis ta koju oma vanemate juurde sõita – mida ta väga sageli tegigi – kuid mitmel korral oli Prue olnud väga meelitatud, kui Maria palus, et ta tuleks ja veedaks koos temaga Bristolis aega. Neil oli kahekesi väga lõbus. Maria kamandas oma väga võluval moel Prued, justkui ei oskaks Prue enda eest küllalt hoolt kanda, hellitas oma ämma ja Pruele meeldis see väga. Kit ja Hal käitusid paljuski samamoodi ning Prue oli väga rahul ja laskis sel sündida. Lõppude lõpuks oli ta rohkem kui kakskümmend viis aastat enam-vähem üksinda hakkama saanud, sellest saadik, kui kallis Johnny surma sai, aga kui see tekitas lastes tunde, et nad on täiskasvanud ja vastutusvõimelised, siis ta oli üsna õnnelik seda mängu kaasa mängima.
Prue naeratas kaastundlikult enda vastas istuvale noorele emale, kes oli oma lastega hädas, ja meenutas, kui palju reise tema oma kaksikutega möödanikus ette oli võtnud. Igal suvel olid nad sõitnud Kindlusesse pikka puhkust veetma ja lapsed olid ootusärevusest pöörased. Ta mäletas ka, millist aukartust ta oma ämma ees oli tundnud, täiesti teadlik sellest, et ta polnud päriselt selline asjalik minia, nagu Freddy ise oleks oma toredale ja targale pojale välja valinud.
Prue lasi kuuldavale vaikse kergendusohke. Kui rõõmus ta oli, et tema ja Maria nii hästi läbi said. Ta oli hakanud päris muretsema, kui kuulis, et Freddy oli otsustanud oma testamendi üle vaadata, ja juurdles endamisi, kuivõrd oli mõte Kindluse pärimisest mõjutanud Maria otsust Hali abieluettepanek vastu võtta. Hal oli väga hästi suhtunud vanaema selgitustesse, et tal oli soovitatud teha Kindlusest sihtasutus, nii et see jääks vanaema lapselapselastele. Kõik oli väga keeruline ja raskestiseletatav, kuid üldarusaadavalt oli Halist saanud Freddy testamenditäitja, Freddy oli teinud temast oma volitatu, ning endiselt eeldati, et just tema on see, kes pärast vanaema surma siia elama jääb. Freddy oli muretsenud, kartes, et Hal võib end riivatuna või omandist ilma jäetuna tunda, nõudis, et Hal peaks tema juristiga kohtuma, nii et ta mõistaks täielikult oma positsiooni, kuid Hal suhtus olukorda täiesti mõistlikult ja oli uut korraldust omaks võttes üpris rahul. Ta oli hõivatud oma uue abielu ja karjääriga, nii et selle üle peamurdmiseks aega ei jäänudki; ja lõppude lõpuks, nii palju kui Hal taipas, ei toimunud tegelikult mingit olulist muudatust – ta polnud ju iialgi kavatsenud Kindlust maha müüa. Prue juurdles siiski, kui palju oli Hal Mariale rääkinud ja kas viimane ikka kõigist peensustest aru sai. Prue kahtlustas, et Hal polnud oma naisega siiski täiesti avameelne olnud, teades Maria ebakindlust ja muretsemisvalmidust.
„Palun tule meile, mamps,” oli Hal telefonis palunud. „Järgmisel nädalalõpul plaanitakse Kindluses perekonnakokkutulekut korraldada ja ma kardan, et Marial on seal ilma sinuta raske… Ma tean, ma tean. Aga ta on väheke üles keeratud, kuna Fliss on rase. Tead küll, kui väga ta last igatseb, ja Kit kaldub teda torkima. Kõik käib muidugi naljaga, aga Maria on just praegu väheke tundlik… Jah, vanaema on väga kena. Nad saavad üldiselt hirmus hästi läbi, aga ta on natuke – natuke karm, kui sa saad aru, mida ma mõtlen…?”
Prue teadis täpselt, mida poeg mõtles. Kui tihti ta ise oli olnud Freddy kriitilise pilgu objektiks, teades, et teda arvustatakse… Aga Maria oli ju Freddy suur lemmik? Muidugi, Freddy jääb vanaks – ta on ilmselt juba kaheksakümne ligi – ja võib olla jahmatavalt otsekohene. Kui Peter ja Alison olid Keenias, ning Johnnyt polnud enam moraalset tuge pakkumas, oli Prue tundnud endal kogu Freddy ootuste raskust. Kergendusena tuli aeg, kui Kindlus oli jälle lapsi täis ja kullakallis Caroline oma õigel kohal. Caroline’i leidmine oli Prue mõttesähvatus ja see – ning Peteri laste armastus tädi Prue vastu – oli pehmendanud Freddy suhtumist temasse. Õnneks oli Theo olnud alati tema poolel.
Mida, mõtles Prue, oleks ta küll teinud ilma kalli Theota? Kuidas ta oleks hakkama saanud ilma tema armastuse ja toetuseta, eriti ilma tema rahalise toetuseta? Kui sageli oli Theo teda kitsikusest päästnud. Mõis oli maksnud talle dividende, mis oleksid kuulunud Johnnyle, ning lisaks sellele oli Freddy näidanud üles ääretut
