hüvastijätuks lehvitas.
„Jah,” vastas Mutt mõtlikult. „Tema meeldib mulle ka. Ta on väga kena.”
„Ma võiksin ta uuesti kutsuda, hiljem vaheajaks,” pakkus Susanna möödaminnes. „Oleks tore.”
„Jah,” sõnas Mutt jälle, mõeldes mitte Janiest, vaid Sini vapustavast kutsest.
„Kit läheb koos Jake’iga Prantsusmaale,” oli Sin talle otsa vaadates öelnud, silmad säramas, huultel mänglemas rauge naeratus. „Septembri esimesel nädalal. Kas sa oled siis veel siin? Või oled juba Dartmouthi läinud?”
„Ei ole,” oli Mutt vastanud kähku, liigagi kähku. „Ma ei lähe arvatavasti enne üheteistkümnendat.”
„Nii,” sõnas Sin ikka veel naeratades. „Kuidas siis oleks paari päevaga Londonis? Sul on kindlasti mingeid asju vaja. Või on mõned vanad sõbrad, keda tahaksid üles otsida. Kas see oleks probleem?”
Mutt taipas täiesti, mida Sin küsis. Kas ta tunneks mingeid süümekaid? Pärast seda nädalavahetust arvas ta, et vanaema näeks tema Sini juurde mineku läbi ja suhtuks sellesse, kui just Kiti kodus pole, teatava ettevaatusega. Muidugi on tal paar sõpra, kes oleksid valmis talle alibi andma. Igatahes näis, et tal tuleb ses asjas valetada. Tal oli mõtlemisaega tarvis.
„Ma tegelen sellega,” sõnas ta lühidalt ja Sin heitis talle üllatunud ja meelitatud pilgu.
„Küllap sa tegeled,” soostus ta. „Nii et meil on kohtamine kokku lepitud?”
„Ma lähen ilmselt mõne aja pärast Londonisse,” lausus ta nüüd Susannale, astudes viimase kannul perroonilt alla. „Leiame Janie jaoks mõned sobivad kuupäevad.”
„Olgu,” lausus Susanna reipalt. „Kuhu me selle ostunimekirja nüüd panimegi?”
Mutt, kes oma vanaema Anglia universaalautoga ettevaatlikult linna poole sõitis, mõtles korraks igatsevalt oma nõo väiksele sportautole. Võib-olla siis, kui ta Dartmouthist läbi saab, teeb vanaema tallegi sellise kingituse.
„See ei tähendanud midagi,” lausus Hal väsinult juba sajandat korda. „Ausalt, mitte midagi. Palun, kallis, kas me võiksime lihtsalt lõpetada? Fliss hoidis kandikut ja pakkusin, et võtan selle enda kätte. Head kombed ja nii edasi. Ei midagi enamat.”
„Sa ei näinud oma nägu,” sisistas Maria oma meest ühtaegu vihates ja armastades, äärmiselt õnnetuna.
Hal kiristas tasakesi hambaid, tülpinud Maria järelejätmatust armukadedusest. Ta teadis, et naisel on osalt õigus. Tol kummalisel hetkel Flissiga hallis oli tema vana armastus ja igatsus ootamatult tagasi tulnud. Seletamatul kombel oli tekkinud tunne, et Fliss on osa temast, väga kallis ja vajalik osa. Ka Fliss oli seda tundnud, Hal teadis seda. Hiljem ründasid teda süümekad. See oli ebaaus mõlema, nii Flissi kui ka Maria suhtes, ning ta oli end neednud, eriti siis, kui sai teada, et Maria oli neid märganud.
„Ma olin võtnud.” Ta oli seda juba mitu korda öelnud. „Fliss on mu nõbu. Ma olen temasse väga kiindunud, ta läheb nii kaugele ära ja saab seal oma esimese lapse. Ma muutusin tema vastu äkki väga tundeliseks. Mõistagi pole selles midagi halba, kui sa oma nõbu kalliks pead. Ma tunneksin sedasama ka Susanna vastu. Või Muti vastu.”
Oma südames teadis ta, et see polnud päris tõsi. Fliss oli eriline, neetult eriline. Oli ebaõiglane eitada Maria vaistu või lasta tema armukadedusel jaburana paista. Oleks lihtne olnud süüteravik naise poole pöörata, armatseda temaga, sundida teda ja jõuda ihaldusväärsesse olukorda, kus Maria vabandaks, et oli käitunud nagu mingi rumal lehm ja paluks mehelt andestust, et ei usu küllalt tema armastusse. Maria üritas oma armukadedusest üle saada, ning Hal teadis, et naise ebakindluse taga on ainult suur armastus tema vastu, hirm meest kaotada. Inetu oli panna Maria olukorda, kus talle õigust ei jää. Tihtilugu, siis kui naise reaktsioonid olid päris mõistusevastased ja tema süüdistused haavavad, oli Hal valmis oma positsiooni kaitsma, oma käitumist õigustama, aga nüüd…
„Kuule,” ütles ta õrnalt, „mina ei tea, mismoodi see välja paistis, aga võtan omaks, et olen siin süüdlane. Ma jõin päris palju ja olin sellises tobedas sentimentaalses meeleolus. Sinu jaoks on see küll väga raske, aga sa pead mind lihtsalt uskuma, et ma armastan sind. Meil on ainult üks nädal puhkust jäänud, siis lähen ma pooleteiseks kuuks merele. Palun, ärme raiskame enam rohkem aega. Kena, et mamps tuli, aga veelgi parem on kahekesi olla. Järgmisel nädalal samal ajal olen ma juba läinud ja me mõlemad oleme jube kurvad. Kas me ei võiks siis neid järelejäänud päevi nautida?”
Maria tundis, kuidas nukrus temasse koguneb, tundis tohutut raskust rinnus. Ta teadis, et see, mida Hal räägib, on tõsi: nädala pärast nutab ta silmad peast, igatseb meest meeleheitlikult, soovib, et nad poleks raisanud aega tülitsemisele. Aga siiski polnud niisama lihtne unustada seda üsna ebasugulaslikku pilku Hali silmis, kui ta võõrastetoast välja astus. Maria istus tugitooli käetoele, käed rinnal tihedalt risti, pea maas.
„Palun?” Hal puudutas teda õlast. Seekord ei raputanud Maria end lahti ja mees võttis julguse kokku. „Ausalt,” sõnas ta, põlvitas istmele naise kõrval ja pani käe talle ümber. „Ma tahan ainult sind, Maria. Palun usu mind. Kui ma tõesti Flissi oleksin tahtnud, siis oleksin praegu temaga, eks? Aga ma olen siin koos sinuga, sest ma tahan olla. Siin läheb kergemaks, luban sulle. Ma tunnen siin paljusid inimesi ja küllap sa leiad omavanuste naiste hulgas sõpru. Leiame kenama elukoha ja perekond on ka siin lähedal, kui ma ära olen. Kindlasti saame me varsti lapse. Ja Flissi pärast ei tule sul üldse muretseda. Teda pole kaks aastat silmapiirilgi. Palun, Maria, ma ei salli, et me niimoodi oleme. Ka mina vajan sind, tead…”
Siis pöördus Maria ettevaatlikult tooli käsitoel tasakaalu hoides Hali poole, kes põlvitas istmel, ning naist suudlema hakates sulges mees silmad, et Maria ei näeks tema silmi ootamatult täitvaid seletamatuid pisaraid, mida ta tagasi hoida ei suutnud.
Üheteistkümnes peatükk
Ilm oli kuum, peaaegu liiga kuum selleks, et mängida. Võõrastetoa jaheduses laskis Freddy klaveri taga istudes oma sõrmedel hajameelselt üle Bechsteini klahvide libiseda, püüdes otsusele jõuda, milline muusika tema meeleoluga sobiks: kas Beethoveni tormilised sonaadid või Bachi fuugade kõlavad keerdkäigud. Häda oli selles, et tal puudus selge arusaamine oma hetkemeeleolust. Ta proovis seda analüüsida ja leidis, et tunneb end rahutu, kergelt ärritunu ja riiakana. Freddy naeratas endamisi ja mängis ühe Chopini etüüdi mõned avanoodid. Polnud mingi ime, et Theo oli pärast lõunasööki nii kähku kadunud. Theo oli hinnanud tema tuju eksimatu vaistuga, mis oli välja arenenud aastatepikkuse kogemuse najal, ning läks aegsasti pakku. Nad kõik olid pisut närvis. Enne Hong Kongi lendamist oli Fliss viimast korda siin. Ta oli mõned asjad siia hoiule toonud, kuna Miles oli soostunud maja Above Townis välja üürima oma ohvitserist kolleegile, kes tuli kaheks aastaks kolledžisse.
„Ta on abielus,” oli Fliss öelnud. „Nad on üle kolmekümne, aga lapsi ei ole. Milesi meelest täiuslik paar.”
Tema hääles oli kostnud midagi, mis oli Freddy tähelepanu tõmmanud, noot, mis oli olnud peaaegu… peaaegu kibe, otsustas Freddy. Kui otse küsiti, hakkas Fliss põiklema ja viis jutu sujuvalt üle Hong Kongile – kaheksateisttunnine lend vahemaandumisega Dubais; korter, mis nende jaoks oli võetud Mount Austin Mansionsis Peakil, vaatega Victoria sadamale.
„Milesil on kõik planeeritud,” oli ta öelnud. Sel korral oli ta hääl olnud hoopis rõõmsam, aga Freddyt see ei petnud. „Üks ta vana sõber on varustusohvitser HMS Tamaril. See on kaldateenistus. Tal on meie jaoks juba kõik organiseeritud. Miles on kindel, et kõik
