style="font-size:15px;"> „Ole ettevaatlik,” pomises ta. „Palun, hoia ennast.”
Mutt seisis veel ühe silmapilgu, segaduses kuid liiga ülevas meeleolus, et tõsiselt muretseda.
„Muidugi hoian,” ütles Mutt talle. „Ja tänan sind, vanaema.”
Freddy oli üksinda, teda raputas see tundmatu hirm. Kui ta ainult saaks köita oma lapsed enda ligi, klammerduda selle külge, mis on veel järele jäänud – tema, kes ta on kaotanud nii palju…
Kellegi käsi surus ta õlga, ta pööras end kähku ringi ja nägi Theod, kes tema kohale kummardus.
„Ma olin terrassil,” ütles Theo nagu küsimusele vastates. „Ole vapper. Pea vastu vähemalt niikaua, kuni Fliss on läinud.”
Freddy noogutas, pannes oma põse hetkeks mehe käe vastu. „Ma suudan seda, kui sa siin oled.”
„Ma olen siin,” vastas Theo. „Praegu enam mitte pikalt. Varsti on teeaeg. Poole tunni pärast tuleb Fliss oma jalutuskäigult tagasi teed jooma. Mängi mulle, Freddy.”
Kindluse taga mäel seisis Fliss ja jälgis, kuidas hanede rivi kindlas korras üle tema pea lendab. Oru kohal lennates hakkasid nad kõrgust kaotama, tiirutasid, et laskuda vesisele jõeluhale. Kare prääksumine, mis oli ta tähelepanu köitnud, vaibus, haihtus kuumusesse ja vaikusesse, ning ta vaatas enda ümber ringi, jäädvustades tuttavliku pildi endale mällu. Oli olnud hüvastijättude päev. See jumalagajätmise komme oli tal sellest saadik, kui ta esimest korda kaugele kooli läks, mitte kunagi aga nii intensiivselt nagu täna. Siin, kõrge kivimüüri varjus, oli jahe, kuid kaugemal virvendas maastik kuumuses. Kari seisis põlvini jões, peletades sabaga tüütuid kärbseid, ning kõrgematel mäenõlvadel olid lambad juba ammu otsinud nappi varju, mida pakkusid graniitrahnud ja üksikud kaljueendid.
Perks tuli saba liputades üles, oodates kannatamatult käsklusi, igatsedes oma jalutuskäiku. Fliss kummardas, et silitada roostekarva pead ja tiris teda õrnalt lontis kõrvast.
„No tule,” ütles ta. „Lähme alla.”
Perks tõi kuuldavale lühikese heakskiitva haugatuse ja hakkas piki rada alla minema. Silmitsedes tema toimekat tagapoolt, muigas Fliss pisut. Kui tundsid end õnnetuna, pakkusid koerad suurt lohutust. Nad ei esitanud küsimusi ega tundnud kaasa ega käskinud end kokku võtta – nad olid lihtsalt kohal, vähenõudlikud ja seltsivad. Miles oli keelanud koerapidamise Above Towni majas.
„Täiesti ebapraktiline, mu kallis,” oli ta lahkelt öelnud. „Mina igatahes ei kiida koerapidamist linnas heaks, isegi kui maja oleks selleks sobiv – mida ta pole. Peale selle, nad panevad hirmsasti kinni.”
See oli olnud enne, kui ta Milesile lapsest rääkis. Võib-olla, kui nad juba lapsega kinni on, nõustuks Miles ka koeraga. Fliss naeris selliste rumalate lootuste peale. Ta teadis, et mees ei nõustuks. Miles oli tundnud nii suurt kergendust, kui sai maja sobivale paarile välja üürida, inimestele, kes ei kustuta mööblil sigaretikonisid ega aja jooke vaipadele.
Fliss mõtles: Ma olen nõme. Ega minulegi meeldiks see, kui keegi meie armsa majakese kallal koledusi toime paneks.
Ta sundis oma mõtted positiivsematele radadele. Saab olema väga põnev näha Hong Kongi ja ringi reisida, nagu Miles oli lubanud. Kindlasti on tore kohtuda teiste mereväelaste naistega, olla „kapteni proua”. Fliss tundis õrnusepuhangut, mõeldes Milesi rõõmule uue suunamise ja edutamise üle. Mees andis oma parima, arvestades, et ta tegelikult ei tahtnud seda last, üritas organiseerida esimese korruse korterit, rääkis talle, et oktoober ja november on kohalesaabumiseks ja aklimatiseerumiseks parimad kuud, julgustas teda ja sisendas talle enesekindlust. Asi oli selles, et ta lihtsalt ei tahtnud minna.
Astelherne põõsas, mis teeraja kohal rippus, oli säravais värvierksais õites, ning viirpuu okstel küpsesid marjad. Suvi oli peaaegu läbi, aga sellel aastal ta Inglise sügist ei näe. Fliss komistas pisut kuival kiltjal teel ja asetas käed vaistlikult kõhule, kaitstes elu enda sees. See väike šokk hakkas juba omaseks saama: ehmatus, mis tuli mõttest lapsele, keda ta kannab. Erutus ja hirm võitlesid ta sees võrdsetena.
„Minust saab kauge ristiema,” ütles Kit kindlameelselt, „aga järgmise ajal oleme juba kõik koos, Flissy.”
Ta silmad täitusid pisaratega. Kui Miles oma tahtmise saab, siis rohkem lapsi ei tule.
„Üks on rohkem kui küll,” oli mees kindlalt öelnud. „Ühele saame me palju rohkem anda. Igatahes, rohkemate jaoks ruumi ei jätku.”
Miles oli kõnelenud esmaklassiliste koolide eelistest ja ülikoolist, aga Fliss oli mõtelnud kõigest sellest, millest see laps ilma jääb. Muidugi, õed-vennad vaidlesid ja kaklesid, kuid selle all oli sügav side, mis oli asendamatu…
Perks tuli pulgaga tagasi ja poetas selle kutsuvalt Flissi jalgade ette. Pea püsti, silmad säramas, vaatas ta tasakesi saba liputades pulgalt Flissile ja jälle tagasi.
Naeratades kummardus Fliss pulka maast võtma ja hoolega sihtides viskas selle kaugele mäest alla. Käppade krabinal, erutatult haukudes tormas Perks sellele järele. Fliss järgnes talle. Muidugi, lapsel oleks ohtralt nõbusid, kui perekonna nooremad liikmed abielluksid ja lapsi saaksid. Kit läheks ilmselt Jake’ile mehele ja rajaks perekonna, ning ta oli kindel, et Susannal oleks terve kari lapsi. Mutil läheks vast lähtepositsiooni võtmisega kauem aega, kuid Hal ja Maria…
Pisarad tulid kuidagi järsku. Ta oli neid terve päeva tagasi hoidnud, olles otsustanud, et mitte keegi ei tohiks sel viimasel kohtumisel enesevalitsust kaotada. Tal oligi õnnestunud olla rõõmus ja positiivne, aga nüüd, kui päike talle lagipähe paistis ja Perks kuskil kaugemal haukus, polnud mingit vajadust end ohjes hoida. Ta astus nuttes edasi, pühkis oma pika puuvillase seeliku sabaga silmi, liiga õnnetu selleks, et mõelda muust kui ainult vajadusest varju leida.
Salu oli tume ja jahe, oaas ergavas, järeleandmatus kuumuses. Fliss seisis, vaadates puude latvu, kuivatades silmi, meenutades… Varsti tundis ta end rahulikuna, taastunud oli tema südikus ja koos sellega mõningane leppimine. Lõppude lõpuks polegi kaks aastat nii pikk aeg. Varsti on ta jälle kodus, koos oma lapsega, tagasi Kindluses. Nii palju saab olema seda, mida talle näidata, nii palju jagamisväärset, nii palju rõõmu ees ootamas. Kui ta võiks ainult kindel olla, et tagasi tulles on kõik endine, et igaüks on oma õigel kohal.
Tema peas võttis kuju üks mõte. Ümber salu jooksmine oli olnud omamoodi katse, proovilepanek. Hiljem oli sellest saanud saavutuse sümbol. Puude, tihedate varjude ja vaikuse juures oli midagi müstilist.
Kui ma jooksen ümber salu, mõtles Fliss, siis tulen koos oma lapsega tervelt tagasi ja kõik nad on siin alles, vanaema ja onu Theo ja kõik teised.
Ta naeris enese üle. See oli lihtsalt ebausk. Tema jaoks ei kujutanud see mingit proovilepanekut – kuid siiski oli mingi sund seda teha, see oleks nagu millegi lõpetus ja tulevikulootuse väljendus. Nemad kolm olid jälle lahkumas. Sel korral mitte Keeniast, et asuda vanaema juurde elama; vaid minemas laia maailma: Susanna ülikooli, Mutt merele ja tema, Fliss, Hong Kongi. Ta teeks seda sümboolselt kõigi kolme eest, kes asuvad oma teekonna järgmisele lõigule.
Fliss puudutas kõrge pöögi tüve, heitis viimase pilgu kõrgetele müüridele mäel enda kohal ja, käed lapse ümber, hakkas tasakesi sörkima ümber salu. Perks hüppas puude vahelt välja, silkas ta kannul, ning kusagil kõrgustes tema kohal hakkas lõõritama lõoke.
TEINE RAAMAT
1976. aasta sügis
