sattus oma tahtmatust mõttest segadusse. Kindlasti oli Flissi jaoks parem minna nii kaugele koos kellegagi, kes teab, kuidas asjad käivad, kui mõne kollanokaga? Ometi naudiksid kaks noort inimest üheskoos uue maailma avastamist. Freddyle torkas pähe, et Milesi kaasohvitseride naised on tõenäoliselt Flissist päris palju vanemad. Kas ta leiab ka omavanuseid sõpru? Tal oli nii mõnus koos Kiti ja Siniga, ning – ehkki pisut teistmoodi – Susanna ja Mutiga. Kas ta hakkab igatsema omavanuste seltsi?
Freddy süda muutus mängides ärevusest ja hirmust aina raskemaks. Omal ajal oli tulnud kergendusena, kui Fliss oli otsustanud Milesi ettepaneku vastu võtta. Freddyl oli olnud hea meel mõelda, et Flissi eest hoolitsetakse, teda kaitstakse, kuid kas Fliss vajas kaitset? Läbi muusika kuulis Freddy neid Theo sõnu, mida too lausus siis, kui nad said teate Flissi kihlusest.
„ … Flissi ümber on tekkinud müüt selle pärast, kuidas Peter ja Jamie surma said… Ta tundis puudust nende mõjust… turvalisest teadmisest, et on keegi vanem ja tugevam, kellele loota, ja nii pöördus ta Hali poole… Nüüd on ta Milesi poole pöördunud. Ta kasutab mehe tugevust aitamaks teda sellest raskest ajast üle saada ja seda tehes lubab end Milesile. Ma usun, et temas endas on nii palju jõudu, et sellega ise hakkama saada, kui talle antaks aega see välja arendada.”
Theo oli edasi rääkinud võimekatest, suure tundejõuga naistest, kes hakkavad põlgama mehi, kes ei lase neil oma potentsiaalseid võimeid välja arendada; sellest, et kui nad ka ajutiselt end seesuguste meeste võimust kütkestada lasevad ja sellele vaistlikult alluvad, läheb asi lõpuks ikkagi ohtliku konfliktini. Siis olid Freddy mõtteid kaldunud nende endi olukorrale: ta oli lõpuks taibanud, miks Theo oli nii kaua keeldunud alaliselt Kindlusse elama asumast – Theo oli kartnud, et võib teda mõjutada ning Freddy võib teda põlgama hakata. Kui nad pöördusid tagasi Flissi ja Milesi kihluse teema juurde, oli Theo talle öelnud, et pelgab nende mõlema pärast, ja andnud nõu, et nad peaksid ootama.
See oli võimatu olukord, mõtles Freddy. Ilma vanade haavade lahtirebimiseta poleks me saanud seda Flissiga arutada.
Jällegi meenusid talle Theo sõnad. „Mina eelistaksin, et ta on mõnda aega õnnetu,” oli Theo öelnud, „selle asemel, et pühenduda mehele, keda ta tõeliselt ei armasta.”
Freddy vastus oli olnud realistlik. „Aga me jällegi ei tea, kas ta teda ei armasta, on nii? On olemas ka muid kestva armastuse liike peale selle, mida kirjeldatakse kui „armastust esimesest silmapilgust”… Fliss on vanema mehega õnnelikum.”
Siis oligi Theo rääkinud müüdist, mis on Flissi ümber tekkinud pärast ta vanemate ja venna surma. Freddyle meenus tollane lein ja äng. Viimase kahe aasta jooksul olid need tunded siiski taandunud. Fliss oli tundunud üsna rahulolev, isegi õnnelikum kui Hal ja Maria. Kindlasti on kõikide närvilisuse ja tusatuju põhjuseks vaid see, et Fliss ootab last ja sõidab varsti Hong Kongi. Kui süda valutab, läheb kõik nii hõlpsasti proportsioonist välja.
Koputus uksele pani ta võpatama ja ta pööras kähku ringi ning hüüdis: „Sisse!” See oli Mutt.
Jälgides, kuidas Mutt üle vaiba tema poole sammub, hakkas Freddy süda rabedalt põksuma. Kuidas ta oli selle viimase aastaga kasvanud – ning kui väga sarnanes ta Theoga: pikk ja sale, paksud juuksed lokina otsmikul, pruunid silmad valvsad ja tõsised. Viiskümmend aastat taandusid ja haihtusid ning Freddy tundis sama valu, mida ta oli üle elanud iga kord, nähes oma mehevenda, saamata talle oma armastusest rääkida. Freddy nägi, et ka Muti naeratus on Theo naeratus, selline mis tõi silmanurkadesse kurrud, kuid puudutas vaevu huuli.
Ta neelatas. „Mida sa tahad?” küsis ta karedalt.
Mutt kibrutas kulmu, vanaema toon tegi valvsaks, üllatas teda. „Tahaksin sinuga rääkida,” ütles ta, „kui see just ebamugav pole.”
„Kas Dartmouthis kutsutakse sind Samiks?” küsis ta.
Mutti tabas see pealtnäha ebaoluline küsimus nagu välk selgest taevast. „Jah, kutsutakse küll,” vastas ta. „Keegi ei tea seal mu hüüdnime. Ma võtsin Halilt lubaduse, et ta ei räägi kellelegi.”
Noh, see oli ju täitsa mõistlik. Freddy silmitses teda. Andestamatult tahtis ta karistada Mutti selle eest, et ta oli nii Theo nägu, et oli ellu äratanud kõik need vanad deemonid, mille ta nii suure vaevaga alla oli surunud. Millal oli Mutt suureks kasvanud ja meheks saanud?
„Miks Alison sulle Sam nimeks pani?” mõtles Freddy valjusti.
„Tema isa n-nimi oli Sam,” vastas Mutt, ikka veel oma vanaema käitumisest hämmelduses. „Noh, tegelikult Samuel. Aga mina olen lihtsalt Sam. Kui ma sündisin, ja ta inimestele mu nime ütles, siis vastati tavaliselt: „Aa, Samuel,” ja ema ütles siis: „Ei, lihtsalt Sam,” ja mind hakatigi kutsuma „lihtsalt Sam”. Nojah, niikaua, kui ma hakkasin end igasuguste asjade alla peitma ja nad andsid mulle hüüdnimeks Mutt. Issi andis tegelikult.”
Mutt nägi, kuidas vanaema silmad kalkvele läksid, käed süles värisema hakkasid ja ta laskus põlvili vanaema kõrvale ning pani käed ta ümber. Vanaema surus oma näo vastu Muti laia õlga ja nuttis, nuttis enese ja Theo pärast, oma kallite poiste, Peteri ja Johni pärast, Alisoni ja Jamie pärast, Flissi pärast… Ta otsis taskurätti, kuid Mutt tõmbas enda oma välja ja ulatas talle, jälgides, kuidas vanaema silmi ja põski topsutas ning valgesse riidetükki nina nuuskas.
„Mida sa tahtsid ütelda?” küsis vanaema peaaegu sosinal, hoides poissi seal, kus ta oli – tema kõrval põlvitamas.
„Ma tahan järgmisel nädalal Londonisse minna,” vastas poiss.
„Kelle juurde sa lähed?” küsis ta – nagu ta kunagi Theo käest oli küsinud – ja ootas hinge kinni hoides pojapoja vastust.
Mutt, küsimuse veidrast sõnastusest hämmeldunud, nagu Theogi oli olnud, vaatas temaga tõtt.
„Ma lähen Sini juurde,” vastas ta aeglaselt – ja siis olid nad mõlemad vait, justkui kuulatades neid sõnu, mis veel õhus rippusid.
„Jah,” sõnas Freddy viimaks. „Ma tean, et sa lähed.”
Mutt kortsutas kulmu ja hakkas ütlema, et ta ei mõelnud seda nii – ja vakatas, saades aru, et see on tõele väga lähedal.
„Kit on ära,” ütles ta justkui kinnitades, ning vanaema noogutas ja suunas pilgu poisilt kõrvale.
„Miks sa mulle seda räägid?”
Mutt ei vastanud kohe. „Ma ei teadnud, et ma seda teen,” lausus ta viimaks. „Ma kavatsesin öelda, et lähen paariks päevaks minema, loomulikult, aga ma polnud veel päriselt otsustanud, mida öelda selle kohta, et… olen Sini juures.”
See on tema jaoks üsna õige, mõtles Freddy. Tüdruk annab talle selle enesekindluse, mida ta vajab, et hiljem teistele tüdrukutele läheneda. See saab olema põnev ja väga hariv ja lõbus.
Valjusti ütles ta aga: „Rohkem ei taha ma midagi teada.” Ta pigistas Muti kätt ja naeratas talle. „Ma pole just kindel, et olen sulle vastutustundlik vanaema, mu poiss.”
Mutt naeratas talle vastu, teda valdas kergendustunne ja ootusärevus tõusis. „Sa oled imeline.” Mutt hakkas naerma. „Lõppude lõpuks on patustamine inimlik, andestamine aga jumalik. Vanaema, sa oled jumalik! Juba ette.”
„Eksimine on inimlik,” parandas vanaema teda teravalt – kuid naeratas ka siis veel, kui poisil minna laskis. „Mine nüüd. Ja, Mutt…”
Mutt
