viia end teise kambrisse, aga meile öeldi, et peame jääma sinna hommikuni. Järgmise päeva hommikul santehnikut ei tulnud, nii et õhtuks oli juba kogu kambri põrand kaetud mitmesentimeetrise roiskvee kihiga. Põrandal ei saanud enam käia, nii et me liikusime kambris voodist voodisse ronides nagu ahvid.
Härra Magnitski ei lakanud esitamast kaebusi ja palveid – neid oli kokku üle 450 – kõige kohta alates kuuma vee puudumisest pesemiseks kuni nõudmisteni võimaldada kokkusaamist perekonnaga, helistamist lastele ja arstiabi. See teeb üle ühe avalduse kinnipidamispäeva kohta. Avaldused ja vanglas peetud päevik panevad lugemisel südame verd tilkuma.
Halva kohtlemise põhjus oli lihtne. Võimud soovisid, et härra Magnitski vahetaks poolt. Kui ta võtaks tagasi militsionääride vastu antud tunnistuse ja tunnistaks hoopis, et vastutas pettuse eest, millega räägiks sisse härra Browderi, võinuks ta vabaneda. Selline taktika oli levinud Nõukogude ajal, kui poliitvangidele öeldi, et nad ei näe enam kunagi perekonda või et nende lapsed saadetakse orbudekodusse, kui nad ei kaeba oma teisitimõtlejatest kaaslaste peale. Vapustav on kohata samasugust käitumist 2009. aastal riigis, mis on kirjutanud alla Euroopa inimõiguste konventsioonile ja kuulub Euroopa Nõukogusse.
Iga kord, kui härra Magnitski keeldus koostööst, muutsid võimud tema tingimusi halvemaks. Juuniks oli ta kaotanud 18 kilogrammi kehakaalust. Ta hakkas kõhus tundma teravaid valuhooge. Pärast viibimist ülerahvastatud ja räpases eeluurimisvanglas viidi härra Magnitski üle Matrosskaja Tišina („Madruste vaikus”) vanglasse, kus tingimused olid õige pisut paremad – 16ruutmeetrises kambris viibis ainult kolm vangi. Ka arstiabi oli paremal järjel. 1. juunil diagnoositi ultraheliuuringu järel „kalkuloosne koletsüstiit” ehk haigus, mida põhjustavad sapikivid (eesti keeli ka sapikivitõbi). Sümptomid on valu, anoreksia, iiveldus, oksendamine ja palavik. Vangla arstid leidsid, et asja tuleb lähemalt uurida, ja määrasid kuu aega hiljem lõikuse. Aga juba nädal enne lõikust viidi härra Magnitski üle kurikuulsasse Butõrka vanglasse, kus polnud ei ultrahelimasinat ega muid tingimusi operatsiooni või uuringutegi teostamiseks. Ametlikult toodi üleviimise põhjusena esile remonditööd, ehkki sõltumatu uurimine leidis hiljem, et mingit remonti ette ei võetudki. Igal juhul on selgusetu, miks pidi just härra Magnitski, kes oli kindlasti raskelt haige, kuuluma nende väheste vangide hulka, kes mujale viidi. Vangla direktor Ivan Prokopenko sõnas hiljem sõltumatutele uurijatele, et ei pidanud Magnitskit haigeks: „Vangid üritavad tihtipeale ennast haigena näidata, et saada paremaid tingimusi. Me kõik oleme haiged. Mul on näiteks osteokondroos.”43
9. augustil nõudis härra Magnitski kohtumist härra Prokopenkoga, kurtes, et halva kohtlemise tõttu on ta tervis ohus. 11. augustil esitas ta uue kaebuse, nõudes viivitamata arstiabi. 19. augustil esitasid ta advokaadid uue kaebuse nii härra Prokopenkole kui ka juurdlust juhtivale Oleg Siltšenkole, nõudes ultraheliuuringu korraldamist. Pärast seda kui härra Magnitski oli vaevelnud terve öö valude tõttu magamata, nõudsid advokaadid 23. augustil tungivalt meditsiiniliste uuringute korraldamist ja kirurgilist sekkumist koletsüstiidi ja pankreatiidi ravimiseks (viimane haigus tuleneb esimese ravimata jätmisest). Pärast kohtumist Siltšenkoga 13. oktoobril 2009 kirjutas härra Magnitski omakäelises tunnistuses:
Ma arvan, et [siseministeeriumi alampolkovnik] Kuznetsov ja teised temaga vandenõu pununud õiguskaitseorganite kaastöötajad võisid olla osalised Mahhaoni, Parfenioni, Rilendi röövimises ja sellele järgnenud 5,4 miljardi rubla röövimises eelarvest ülalkirjeldatud viisil ja olid äärmiselt huvitatud minu tegevuse katkestamisest, mis puudutas minu kliendi abistamist asjaolude uurimisel, mis olid seotud mainitud kuritegudega, mis saigi põhjuseks minu vastu ebaseadusliku kriminaalsüüdistuse esitamisel, mille uurimisega tegeleb uurija Siltšenko.
Ma arvan, et uurija Siltšenko osalusel või tema vaikival nõusolekul loodi mulle ebainimlikud ja inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused uurimisisolaatoris.
Vahi all hoidmise ajal viidi mind viis korda üle nelja eri kinnipidamiskohta.
Ma ei jõua üles lugeda kambreid, kuhu mind loendamatu arv kordi ümber paigutati. Mulle ei osutatud arstiabi. Korduvalt on väljamõeldud põhjustel ja ilma igasuguse aluseta keeldutud lubamast kohtuda ema ja naisega, pidada telefonikõnesid minu alaealiste lastega. Vahi all pidamise ajal loodi mulle tingimused, mille tõttu jäin ilma iganädalasest õigusest kasutada dušši, vaadata televiisorit, omada külmkappi ja lihtsalt elada normaalsetes tingimustes, niivõrd kuivõrd nad võivad olla normaalsed uurimisisolaatoris.
Ma olen veendunud, et mulle on teadlikult loodud niisugused väljakannatamatud tingimused uurijate teadmisel. Ma olen veendunud, et ainuke võimalus katkestada kõik need mõnitamised on nõustuda väljamõeldud süüdistustega, rääkida sisse nii iseennast kui ka teisi.44
Härra Magnitski ei lasknud end sellisest kohtlemisest kohutada, vaid kordas 16. oktoobril 2009 kõiki süüdistusi veel põhjalikumalt. See otsustas tema saatuse. 12. novembril keelduti järjekordsel farsina paistval eelistungil järsult palvest vabastada ta kautsjoni vastu, põhjendades seda sellega, et aeg taotluse esitamiseks oli möödas. See oli suur psühholoogiline hoop, mis võib-olla süvendas füüsilisi hädasid. 13. novembril oksendas ta juba vahet pidamata, tema kõht oli silmanähtavalt paistes. Isegi veel siis oleks lihtne meditsiiniline sekkumine võinud ta elu päästa. 16. novembril viidi härra Magnitski Butõrkast Matrosskaja Tišinasse „erakorralisele ravile”. Ent sealne arst kirjutas välja kõigest valuvaigisti. Kui see tulemusi ei andnud, käskis ta härra Magnitskile selga tõmmata hullusärgi ja viia ta psühhiaatrilisele hindamisele. Saabus kaheksameheline konvoi. Nad panid sureva mehe käed raudu, peksid teda kumminuiadega ja viisid üksikkambrisse, kus ta asetati põrandale ja aheldati kättpidi voodi külge. Poolteist tundi hiljem leidsid ta surnuna arst ja õde, kes olid pidanud ootama tund ja kaheksateist minutit ukse taga.
Umbes samal ajal hakkasid härra Browderi töötajad Londonis saama mobiiltelefonidele nappe ähvardavaid venekeelseid sõnumeid. Koopiad, mida ma olen näinud, tekitavad hirmu. Üks teatas: „Ma ei teagi, kumb on hirmutavam … surm või vangla?” Üks hilisem kasutas saaja hirmutamiseks tsitaati „Ristiisast”: „Kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis seda, et kõiki saab tappa. Michael Corleone.” Pärast surma teatas üks sõnum mõnitades: „Jurist sureb uurimise ajal huvitava kriminaalasja käigus. Sümboolne juhtum. Kinnimakstud artiklitest pole abi. Väljaandmine jne.”
Isegi Venemaal, kus avalik arvamus on võimude väärkäitumisega juba harjunud, tekitas härra Magnitski surm terava avaliku vastukaja. Ta ei olnud mõni poliitilise opositsiooni marginaalne tegelane ega uuriv ajakirjanik, kes ise endale häda kaela kutsuks, ega ka pärit riigi rahutust ja vägivaldsest lõunaosast, kus paljude venelaste meelest saab ainult võimude karm käitumine mingilgi moel vaos hoida vägivaldsete islamistlike äärmuslaste terroristlikke puhanguid. Härra Magnitski ei sobinud ühtegi mainitud kategooriasse – ta oli lihtsalt oma tööd tegev keskklassi jurist. Hilinemisega hakkasid mõningad süsteemi hammasrattad lõpuks liikuma. Surverühmad ja ametlikud järelevalveorganid astusid esimesed sammud. Vaid mõni nädal hiljem süüdistas sõltumatu organisatsioon Moskva avaliku järelevalve komisjon surmas „psüühilist ja füüsilist survet”. Üks liige nimetas seda lausa „ettekavatsetud mõrvaks”.45 Moskva Helsingi grupp, mida juhib Nõukogude teisitimõtlemise suurkuju Ljudmilla Aleksejeva, esitas tugevasti argumenteeritud kriminaalsüüdistuse. Avalduses öeldi, et surm:
ei juhtunud kogemata. See ei juhtunud kõigest mõne konkreetse vanglaametniku tähelepanematuse või hooletuse tõttu. Sergei Magnitski suri tema suhtes teadlikult rakendatud piinamise tõttu.
Surve kasvades andis härra Medvedev korralduse alustada ametlikku juurdlust. Ta kirjutas alla korraldusele, mille kohaselt ei tohi maksupettuses kahtlustatavaid vahi alla võtta. Kakskümmend vanglaametnikku, sealhulgas föderaalse karistusasutuste teenistuse ülema asetäitja, vallandati,
Samas. Arstiabi on Venemaa haiglates üldiselt kesine, kuid eriti halb tundub see olevat suurt meediakajastust saanud vangide puhul. Jukose jurist Vassili Aleksanjan nakatus vanglas HI-viirusega ja tuberkuloosi, kaotas nägemise ja sai vähi, enne kui ta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse põhjal vabastati.
Härra Magnitski advokaat Dmitri Haritonov on samuti öelnud, et Siltšenko pakkus talle korduvalt võimalust vabaneda, kui ta süüdistab härra Browderit.
http://russian-untouchables.com/docs/Alekseyeva-Complaint-Eng29Mar2010. pdf.
