Pettus. Edward Lucas

Скачать книгу

et nende USA riigiteenistujatest abikaasad on surma saanud. Sissetungid kodudesse on aina levinumad ja jultunumad ning aktsioonid meie kohapeal palgatud Vene töötajate suhtes rekordiliselt ohtrad. Meil ei ole kahtlust, et kõige selle taga seisab FSB.

      See oli juba ise omamoodi pettus. Ameerika maksumaksjad maksavad kinni diplomaadid ja analüütikud, nende palga ja lisatasud. Kuid nad ei saa vastu tõde. Nende telegrammide koostamise ajal vaikisid Ameerika ametiisikud maha suhetes Venemaaga tekkinud probleemid ja üritasid näidata, et suhete niinimetatud taaskäivitamine on olnud edukas. Ent eraviisiliselt, nagu võime nüüd lugeda, olid nad märksa pessimistlikumal (ja realistlikumal) seisukohal. Veel üks lekkinud telegramm maalib hirmuäratava pildi korruptsioonist Moskva linnavalitsuses – selles kõneldakse „kolmetasandilisest struktuurist Moskva kuritegelikus maailmas”, mida juhib Juri Lužkov (toonane linnapea, kes kinnitab, et on kõik õigesti teinud). „FSB, MVD ja miilits moodustavad teise tasandi. Tavalised kurjategijad ja korrumpeerunud inspektorid paiknevad madalaimal tasandil,” väidab aruanne.60 Nende telegrammide toon on päris lähedal selliste sõltumatute isikute kirjutistele nagu Ameerika tippanalüütik Amy Knight, kes on tegelnud KGB püsiva mõjuga nüüdisaja Venemaal. Knight märkis 2011. aastal, et FSB ei ole kõigest võimu tööriist, vaid ta ise ka määrab, kellele võim kuulub.61

      Veel üks pettus oli kunagine katse kujutada 1990. aastate Venemaad demokraatliku riigina, ehkki praeguse autoritaarse süsteemi juured peituvad just selles ajas. Härra Inozemtsev märgib:

      Kvaasiautoritaarne „superpresidentaalne” Venemaa poliitiline stiil sai alguse 1990. aastate keskpaiga „demokraatlikul” perioodil, kui toonane president Boriss Jeltsin saatis jõuga laiali seadusliku parlamendi ja surus läbi uue põhiseaduse, mille kohaselt ei piira presidendi võimu enam miski. Riigipea staatus meenutab lausa Saksa rahva Juhi oma, nagu selle määras kindlaks 23. märtsi 1933. aasta Ermächtigungsgesetz. Hiljem korraldas Jeltsini sisering tema võidu 1996. aasta presidendivalimistel. See lõi riigi maha loomulikult võimu vaheldumise rajalt liberaalsete ja sotsialistlike poliitikute vahel, mis, nii uskumatu, kui see ka tundub, viis Ida-Euroopa 1990.– 2000. aastatel sageli küll ärevust tekitavale, aga siiski edukale arengule. Sealtpeale on mõte, et praegusele juhile või tema valitud järglasele „ei ole alternatiivi”, muutunud Venemaa poliitika lahutamatuks osaks.

      Tõsi, Jeltsini sisering pöördus poliitikas paraku valimiste võltsimise ja ebaseadusliku raha kasutamise poole, kui presidendi populaarsus haihtus. Nad lõid vähemalt algkujul süsteemi, mida härra Putin ja tema sõbrad hiljem ära kasutasid ja edasi arendasid. Järjepidevus Jeltsini ja sellele järgnenud Putini ajajärgu vahel pole juhuslik. Härra Jeltsini perekond proovis viimse meeleheitliku katsena 1999. aastal, kui silmapiirile oli kerkinud riigipea ametist tagandamine (ja võib-olla isegi vangisattumine), pöörduda abi järele endise KGB poole. Kuid kõigist oma (ja veel enam enda pereliikmete ja kaasajooksikute) vigadest hoolimata olid Venemaa esimesel demokraatlikult valitud presidendil härra Jeltsinil kindlad põhimõtted. Ta ei kavatsenud mingil juhul tõmmata ajakirjandusele suukorvi pähe ega heita türmi opositsiooni. Ta umbusaldas luure- ja julgeolekuteenistusi ning soosis nendevahelist konkureerimist. Härra Putin on samal ajal andnud FSBle peaaegu monopoolse seisundi.

      Vahetult pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist olid Venemaa reformaatoritel olnud sootuks teistsugused plaanid. FSBst pidi saama omamoodi tugevdatud FBI, mis võitleb organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga ning püüab vajaduse korral ka luurajaid (sel ajal pidasid paljud venelased lääneriike ja sealseid luureagentuure pigem sõbralikeks partneriteks, mitte rivaalideks). See aeg on ammu kadunud. FSB on praegu aina hargnev impeerium, mille pädevus ulatub elektroonilisest luurest Venemaa piiride valvamiseni ja tegevuseni nende tagagi. FSB instinktid on ksenofoobsed ja autoritaarsed, tembitud tubli annuse paranoia, võhiklikkuse, religioossuse ja nostalgiaga Nõukogude aja järele. Sel moel on tegu sootuks teistsuguse luureteenistusega kui kuskil mujal arenenud maailmas. Parim analüüs FSB kohta on pärit rasket tööd tegevalt (ja vapralt) Moskvas tegutsevalt abielupaarilt Andrei Soldatovilt ja Irina Boroganilt.62 Nad võrdlevad FSBd Saudi Araabia ja teiste islamiriikide usupolitsei muhhabaratiga – see on samamoodi läbitungimatu, halastamatu ja jõhker. Nad väidavad: „Luurebürokraatia peab end nüüd igasugusest kriitikast kõrgemalseisvaks ja demokraatia nõudmiste vastu immuunseks.”63 Oma meelevaldse võimu ja asjatundmatusega kehastavad FSB ja selle sõsaragentuuride töötajad seadusetust ja korruptsiooni, mis vaevab Venemaad ja ähvardab ülejäänud maailma. Kuid agentuuri töötajad näevad ennast sootuks teises valguses –Venemaa riikliku julgeoleku viimaste kaitsjatena, kes on täielikult väärt rikkalikku tasu, mida nad kokku ajavad. Nikolai Patrušev, kes sai härra Putini järel 2000. aastal FSB direktoriks, iseloomustas oma kolleege üllatavate sõnadega:

      Meie parimad kolleegid, FSB au ja uhkus, ei tee oma tööd raha pärast. Kui ma meie inimestele riiklikke autasusid jagan, jälgin ma hoolikalt nende näoilmeid. Ma näen haritud ja intelligentseid analüütikuid, laiaõlgseid ja ilmast räsitud näoga eriväelasi, sõnaahtraid lõhkeaineeksperte, punktuaalseid uurijaid ning diskreetseid välisluure operatiivtöötajaid … Nad kõik on üksteisest erinevad, kuid üks eriline iseloomuomadus ühendab kõiki neid inimesi ning see on väga oluline voorus – selleks on kohusetunne. Nemad ongi meie uus „aadel”.64

      See on ühes mõttes õige – Venemaa kunagine aadel oli enamasti kapriisne, ekstravagantne, asjatundmatu ja julm. Nad valmistasid pinna ette enamlaste revolutsioonile, mis kihutas nad pagulusse, surma, viletsusse ja vangi. Aga vaevalt pidas härra Patrušev seda silmas.

      Vale oleks nimetada FSBd ja selle sõsaragentuure lihtsalt kunagise KGB kohendatud versiooniks. Nende pädevus on ahtam, aga oma tegevuses on neil palju vabamad käed. Nende taktika pole nii jõhker, kindlasti võrreldes Staliniaegse totalitaarse terroriga. Nad ei korralda massimõrvu (ja kasutavad salamõrvu ainult üksikutel juhtudel). Venemaa ei ole politseiriik, milles kommunistliku partei käsul (ja selle tiheda järelevalve all) tegutsev KGB kontrolliks jäigalt kõike alates välisreisidest kuni inimeste seksuaaleluni. Venemaa pole ka suletud ühiskond, milles iga välismaalane on kahtlane ja iga reis välismaale potentsiaalne julgeolekurisk. Omaaegne KGB raiskas palju aega valuutaspekulantide pärast muretsemisele (rubla ametlik vahetuskurss oli groteskselt üle hinnatud). Nad uurisid läbi kõik välisreiside taotlused ja pühendasid tohutult ressursse kirjavahetuse jälgimisele. Uus režiim on teistsugune ja mitte ainult sellepärast, et enam pole parteid. Kirjade aurutamise asemel kasutab FSB nende avamiseks võimsaid arvuteid e-kirjade jälgimiseks. Selle asemel et sundida kõiki väliskülalisi püsima käputäies hoolikalt valvatavates hotellides Inturisti giidide tähelepaneliku pilgu all, keskendutakse ainult kahtlaselt käituvatele välismaalastele.

      Kui ka öelda, et Moskva režiim on läbi imbunud Nõukogude aja ebameeldivast ideoloogiast, suhtumisest ja käitumisest ning ebameeldivatest väärtustest ja kommetest, ei tähenda see, et režiim tunneks erilist sümpaatiat kommunismi või kollektivismi vastu. Isegi selle kõige vanameelsemad tegelased ei ihale plaanimajandust või ainuparteiriiki ega ka kulukat ja kalki bürokraatia- ja juhtimismasinat, mis sellega kaasnes. Nad leinavad Nõukogude Liidu võimu, mitte poliitikat. Neil on meeles üleskasvamine suurriigis, lausa üliriigis, mida iseloomustas võimas tuumaarsenal, globaalne haare ja sõjaaegsed ohvrid. Kõik see kadus nende eluajal. Nõukogude süsteem muutus naljanumbriks oma gerontokraatliku juhtkonna seniilsuse, tarbekaupade kehva kvaliteedi ja kõige nappusega. Järgnev oli aga veel hullem – alandav lahtiütlemine kunagisest impeeriumist, leppimine Saksamaa taasühinemisega lääne tingimustel ja Ameerika järel teise viiuli mängimine globaalses poliitikas.

      Kõik see on venelaste teadvuses seotud 1990. aastatega. Kuid tolle aja ebameeldivateks omadusteks on nende silmis nõrkus ja kaos, mitte kapitalism. Venemaal arvavad paljud ekslikult, et välismaalased kasutasid poliitilist lagunemist ära NATO laienemise läbisurumiseks (millest tuleb pikemalt

Скачать книгу