seisukohalt sugugi tingimata rumal või halb.
Ent praegusel juhul ei muuda ükski mainitud kaalutlustest lõplikku otsust – katse on silmatorkavalt läbi kukkunud. Režiimi aega võib iseloomustada ahnuse ja raiskamise orgiana, kuid aastail 2000–2010 enam kui triljoni nafta- ja gaasimüügist saadud lisadollari eest on nadilt vähe ehitatud või rekonstrueeritud. Turistile võivad muljet avaldada Moskva tänavaid ummistavad uhked mustad limusiinid, luksuskorterid kõrghoonetes ja kiiskavad kaubanduskeskused, aga asjata oleks otsida kiirraudteid, uusi maailmatasemel ülikoole või isegi korralikku teed, mis ühendaks Venemaad kaugete Vaikse ookeani rannikul paiknevate provintsidega. Väljaspool Moskvat ja veel mõnda suurlinna Venemaa pehkib. Ainult altkäemaksude kasv avaldab muljet – ühe hinnangu kohaselt makstakse Venemaal igal aastal altkäe üle 164 miljardi rubla (4 miljardit eurot).77 Mõne arvates on see ränk alahinnang. Levinud mitteteadusliku arvamuse kohaselt läheb Venemaa nelja triljoni rubla (96 miljardit eurot) suurusest avalikest kulutustest umbes pool vasakule.
Võimusuhted end Venemaa uueks aadliks tõstnud seltskonna sees on varjatud saladuslooriga. Isegi kõige asjatundlikumad eksperdid ei ole ühel nõul, kas härra Putin võttis kaasa oma kolleegid, et hoida võimu, mille ta nii ootamatult 1999. aastal sai, või olid hoopis nood kolleegid need, kes ta võimule tõstsid. Kahtlemata oli ta esimestel võimukuudel peaministri ja seejärel presidendina lausa silmatorkavalt silmatorkamatu, mis tõi kaasa rõvedaid anekdoote tema kogenematuse ja otsustusvõimetuse kohta, mis tagasivaates läksid täiesti mööda. Võib-olla tulenes tuhm ja ilmetu käitumine KGB väljaõppest salaoperatsioonide läbiviimiseks; kindlasti sobis see kokku sisseimbumise õpikujuhistega, mille kohaselt tuleb kontrolli korral jätta endast ohutu ja süütu mulje. See võttis relvad kriitikutelt ja julgustas rivaale aktiivselt tegutsema (ilmekate näidete seas võib mainida oligarhe, näiteks Jukose juhti härra Hodorkovskit – tagantjärele hinnates oleks ta pidanud presidendiametit taotlema kas palju varem või üldse sellest taotlusest loobuma). Praegu on härra Putin Venemaa vaieldamatu juht. Lisaks sellele on ta (CIA hinnangu kohaselt) üks maailma rikkamaid inimesi. Kuid ta ei valitse üksi.
Venemaa valitsevate ringkondade üksikasjalik lahkamine tähendaks vaagida selliste isikute tähtsust, kellest isegi kõige terasemad vaatlejad on vaevalt kuulnud, näiteks härra Putini onupoeg Igor, vennad Juri ja Mihhail Kovaltšuk ja naftamagnaat Gennadi Timtšenko. Mõned kuuluvad kooperatiivi Ozero („järv”), mis ehitas suvilaid Peterburi lähedal Komsomolskoje järve äärde. Selle rühma üks nimekamaid liikmeid on raudteeülem härra Jakunin. Samuti kuulub sellesse ringi Viktor Zubkov, kes on praegu peaministri esimene asetäitja. Ameerika teadlane härra Treisman, kes suhtub Putini-aegsesse Venemaasse üsna suure sümpaatiaga, viitab oma raamatus paljutähenduslikult Venemaa juhi äriminevikule, sealhulgas segasele ja kahtlusi äratavale kuulumisele Saksamaal registreeritud kinnisvaraettevõtte Saint Petersburg Immobilien und Beteiligungs AG (tuntud lühendiga SPAG) nõukogusse. 2003. aastal korraldas Saksamaa politsei ettevõtte kontoris ja sellega seotud hoonetes läbiotsimise, uurides väidetavat „kümnete miljonite eurode” pesemist Peterburi kuritegeliku sündikaadi huvides, mis oli seotud „arvukate kuritegudega, sealhulgas väljapressimine, petmine ning autode, inimeste ja alkoholi salakaubandus”.
Kedagi ei arreteeritud ja uurimine jooksis liiva. Üks SPAGiga koostööd teinud pankur sõnas, et ei teadnud midagi ettevõtte väidetavatest seostest organiseeritud kuritegevusega ja nõustus teda oma kliendiks võtma, kuna selle nõukogusse kuulus härra Putin. Viimane astus SPAGi nõukogust tagasi 2000. aastal pärast presidendiks saamist. Veel üks SPAGi nõukogu liige, Liechtensteinis tegutsev rahandustegelane Rudolf Ritter, mõisteti õigeks süüdistuses üle miljoni dollari rahapesus Colombia Cali narkokartelli huvides, kuid jäi süüdi kohtuasjas, milles teda süüdistati ebaseaduslikus äritsemises ettevõtte aktsiatega. Newsweek78 ja Le Monde märkisid oma vastavalt 2001. ja 2000. aastal ilmunud artiklites ära Saksamaa võimude mure SPAGi pärast. Härra Putini lähedane sõber oli Vladimir Smirnov, kes juhtis SPAGi Peterburi tütarettevõtet Znamenskaja. Samuti oli ta tihedalt seotud linna tulutoova kütuseäriga. Veidi pärast seda, kui härra Putin sai presidendiks, suundus härra Smirnov Moskvasse, töötades algul Kremli asjadevalitsuses, mis haldab kunagise Nõukogude kommunistliku partei tohutut pärandit. Hiljem asus ta tööle rikastatud uraani eksportivasse agentuuri. Saksa ajakirjanik Jürgen Roth kirjutab raamatus, mis käsitleb nii seda kui ka teisi afääre ja kannab pealkirja „Gangsterid idast” (Die Gangster aus dem Osten), et tegu on olnud süstemaatilise jälgede segamise ja uurijate valeteele juhtimisega.79
Parima seletuse selle kohta, kuidas Venemaa toimib, olen ma leidnud ühest avaldamata allikast, mille on koostanud suure lääne ettevõtte, millel on tihedad sidemed Venemaaga, äriteabeteenistus. Äriteabeteenistustel on suuri sarnasusi luureasutustega: nad palkavad tihtipeale endisi luurajaid, suudavad vahetada teavet ja mõtteid veel salateenistustes töötavate kolleegidega ning neid ei piira enamasti juriidilised ja bürokraatlikud tõkked, mis seavad piire avaliku teenistuse töötajatele. Selle ettevõtte analüütikud on tõe paljastamisel jõudnud vahest lähemale kui enamik teisi (kindlasti lähemale kui mitmedki valitsused).
Nende teooria järgi on Venemaal kaks valitsemiskihti. Härra Putin on „juhatuse” eesotsas, kuhu kuuluvad avalikult nähtavad isikud, näiteks härra Setšin. Kuid ta on ka varju hoidva „nõukogu” liige, mis koosneb endistest luurajatest ja teistest Peterburi päevade kaaslastest ning milles on võib-olla kõigest neli liiget. Vähemalt üks neist (kelle nime ma ei saa juriidilistel kaalutlustel avalikult mainida) ei ela Venemaal. Tema hüüdnimi on Kassiir. Teised oletatava neliku liikmed on veel tundmatumad. Nende hulka kuuluvad härra Putini kunagine töökaaslane ajast, kui ta töötas KGB ohvitserina Dresdenis, ja üks Peterburi antikvaar, kellel on tihedad sidemed linna allilmaga. Putinit ja nelikut ei nähta kunagi koos, kuigi lääne luureagentuurid on tabanud mõningaid tegevuse koordineerimise märke. Härra Putin ja üks neliku liige viibisid 2007. aastal Sotšis vahetult enne seda, kui Venemaa president tagandas peaministri ja määras ametisse tundmatu härra Zubkovi. Teine välismaine teabeteenistus arvab, et kui härra Putin võttis 2008. aasta suvel ette seitsmetunnise lennu Venemaa Kaug-Idasse, oli presidendilennuki pardal ka üks „nõukogu” liige. Ühele „nõukogu” liikmele kuuluv firmalennuk paistab täitvat teiste jaoks takso ülesannet. 2008. aasta märtsis lendas see näiteks Prahasse, et võtta peale võimleja Alina Kabajeva, keda Venemaa kollane ajakirjandus on seostanud härra Putiniga. Neiu lennutati Sotši kuurortisse kohtuma samal päeval sinna saabunud Venemaa juhiga.
Mõne teooria kohaselt seisab härra Putini võimuletõusu taga tegelikult Peterburi organiseeritud kuritegevuse võikamate harude, näiteks Tambovi maffia, liitumine linna KGB riismetega ning selle mõjuvõimsa ühenduse tõstmine võimule Moskvas. Samuti on üpris ahvatlev pidada kuritegevust, äri ja luuret Venemaa võimumasina kolmeks talaks. Ent niisugused seletused on liiga elegantsed ja lihtsad. Gangsterid, luurajad ja bürokraadid on segunenud sel määral, et nad on pigem üksainus kolme tahuga tala, omamoodi ebapüha kolmainsus.
Kõigi nende rohkete hargnemistega väidete ja teooriate lahtiharutamine ja süsteemi seadmine on keeruline, osaliselt ka seepärast, et sellega kaasneb lakkamatult vägivalla ja kohtulike süüdistuste oht.80 Kuid olgu juhuse läbi või tahtlikult, varjutab meie arusaama Venemaast väärteave ja soovmõtlemine. Mõnel juhul on selgeid tõendeid hirmutamisest ja petmisest. Nihkes arusaamad on üks põhjus, miks lääs on nii kesiselt reageerinud järgmise peatüki teemale – režiimi tegevus välismaal.
3
Surmavad mängud ja kasulikud idioodid
Paljud seda lohutut lugu lugevad inimesed võivad siiski arvata, et ahned, seadusest mittehoolivad ja asjatundmatud luurajad on peamiselt venelaste probleem. Me võime ju neile sügavalt kaasa tunda, aga miks peaks üldse välismaalasi huvitama, mis toimub Kremli valdustes? Nagu ma selles peatükis näitan, on šovinismi ja kuritegevuse mürgine
Uuringu viis läbi mõttekoda INDEM ja see on saadaval venekeelsena:
Vt nt Christian Caryl, Mark Hosenball.
Jürgen Roth.
Ühe teise uurimise käigus sattusin välismaise inseneri peale, kes oli olnud seotud kohtuasjaga „neliku” ühe – toona veel palju väiksema mõjuga – liikme vastu seoses lepingu rikkumisega. Protsessi käigus oli ta avastanud veenvaid tõendeid selle isiku sidemete kohta organiseeritud kuritegevusega. Kui ta oli ähvardanud tõendid avalikustada, lepiti vaidlusküsimuses kiiresti kokku. Minu avastuse ajal oli ta juba ammu pensionil ja pidas provintsihotelli. Ta ütles, et talle on elu piisavalt kallis, et mitte leitud andmeid minuga jagada. Hea näide köitvast, kuid selgete järeldusteni mittejõudvast uurimistööst režiimi ärihuvide rägastiku kohta on Roman Anin.
