sõjalised plaanid, eriti eriolukorraplaanid, uued võimed, näiteks kübersõja või raketikaitse alal, ning NATO koodid ja sidesüsteemid ehk alliansi kesknärvisüsteem. Nad on ka osavad vastuluurajad ning püüavad selgitada, mida teavad NATO liikmesriigid Venemaa kohta ja kust nad oma andmeid saavad. Neile meeldib selgelt teada, keda õpetatakse välja milleks, kelle poolt, kus ja kui hästi.
Nagu luurevallas sageli, on siin paradoks: paljusid saladusi kaitstakse kiivalt, kuigi nad polegi eriti huvipakkuvad. NATO võimed on alates külma sõja lõpust kokku kuivanud. Paljude liikmesriikide kaitsekulutused on naeruväärselt pisikesed. Paljude liikmesriikide valitsused ei tunne õieti mingit huvi Venemaa vastu ja neil on raske jagada selliste riikide muret nagu Baltimaad või Poola. Kriisi korral sõltub NATO tõhusus peaaegu täielikult Ameerika Ühendriikidest. Venemaa luure tungimine NATOsse tipnes usutavasti ajal, kui selgus, et saladusi õigupoolest polegi. Venemaa rikkalikke ressursse kasutavaid spioone see ei sega. Esiteks on NATO peakorter kena koht, kus värvata edasipüüdlikke inimesi olulistest riikidest – peamiselt Ameerika, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Norra ja Türgi –, kes edaspidi teevad karjääri kodumaa kaitse- ja julgeolekuasutustes. Teiseks on Brüssel suurepärane koht agentuuritööks. Belgia vastuluure on nõrk. Ainult mõned töötajad tegelevad Venemaaga. Neil ei ole õigust vahistada ja nende ees seisavad suured raskused, kui nad üritavad saada kas või läbiotsimisorderit. Kõik see tekitab tõsist peavalu niigi tugeva surve all NATO julgeolekubüroole.
Venemaa käitumise sügavam põhjus seisneb paranoilises mentaliteedis, mis on tingitud osaliselt külmast sõjast, osaliselt alliansi laienemisest ja osaliselt NATO algatusel toimunud Serbia pommitamisest 1999. aastal.96 Venelased usuvad, et pärast seda kui Nõukogude Liit kadus, muutsid Ameerika ja ta liitlased neutraalse vahevööndi sanitaarkordoniks, mis pidi teadlikult alandama ja piirama endist üliriiki, murdes sellega lubaduse, mis oli antud Nõukogude Liidule Saksamaa taasühendamise eest.97 Aga kui NATO peaks otsustama abistada mõnes sõjapuhangus Venemaa vahetuid naabreid, näiteks Gruusiat või Ukrainat? Kui riigi piiridel tegutseb võimas ja ennustamatu käitumisega sõjaline allianss, on parem, kui allikaid selle kohta on võimalikult palju. Keegi ei hakka kurtma, et NATO siseasjade kohta on teavet liiga palju. Mida enam usinad luurajad ette kandsid, et NATO ei toimi tõhusalt ja selle tähelepanu on hajutatud, seda rohkem saabus juhiseid uurida kõike põhjalikumalt ja selgitada välja tegelik olukord.
Veel suurem risk valitseb teisi rahvusvahelisi organisatsioone. Mentaalsed tõkked saladuste väljalobisemiseks on madalamad (üks asi on reeta oma kodumaad või sõjalisi liite, millesse kodumaa kuulub, hoopis teine asi anonüümset ametnikkonda). Kui NATO vähemalt üritab luurajaid vaos hoida, siis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu peakorterid Brüsselis on turvalisuse mõttes tõeline õudusunenägu: müriaadide kaupa kesiselt turvatud ametiruume ja põhjalikult läbi uurimata ametnikke, kusjuures võõrad võivad peaaegu omatahtsi, suvaliste ettekäänetega sisse ja välja jalutada. Eriti kergesti rünnatav on Euroopa Parlament, mille tähtsus suurenes tunduvalt, kui Lissaboni leping andis talle ja ELi suurriikidele määrava osa liidu otsuste langetamisel. Selle liikmed (ja nende nimel muud ametnikud) võivad Euroopa Komisjonist välja nõuda peaaegu kõiki dokumente. Abitööjõudu uuritakse kesiselt või ei uurita üldse ning nad võivad paluda ametlikku või mitteametlikku kohtumist kõigi ametiisikutega.
Tuleb märkida, et ELil puuduvad võimalused Venemaad samamoodi kohelda. Esiteks pole tal enda teabeametit. Nõrk juhtimine, tülid ja bürokraatia nõrgestavad kummastavat nimetust kandvat välisteenistust, mis peaks ametlikult juhtima ELi otsusekindlamat ja läbimõeldumat diplomaatiat. Luureagentuur vajab märksa tugevamat juhtimist ja keskendumist kui diplomaatiline teenistus. Kui EL ei suuda veel rajada korralikku välisministeeriumit ja saatkondi, pole tal lootustki luua luureagentuur, mis suudaks tegelda nii raske sihtmärgiga nagu Venemaa. Selle ainuke positiivne külg on tõik, et kehvad luureandmed on hullemad kui nende täielik puudumine. Kui luuramisega ei tegelda, ei saa ka midagi vussi ajada – pole võimalik lasta ennast ära petta valedel allikatel või seada häid allikaid ohtu. Miinuseks on aga asjaolu, et poliitikutel ei pruugi olla täit pilti poliitikutest ja mõtteviisist, millega nad peavad kokku puutuma. EL ei saa korralikke luureandmeid ka liikmesriikidest. Üksikud riigid (peamiselt Suurbritannia ja Prantsusmaa), kellel on tõeline luureteenistus, üritavad pigem riiklikku julgeolekut puudutavates küsimustes ELi suunal hämada ega soovi lasta eurokraatidel selles vallas areneda. Isegi kui Euroopa ja riiklikud huvid kattuvad, nähakse ELi liiga lekkivana, et usaldada sellele midagi enam kui kopitanumad luurepudemed.
Nagu luureagentuurides ikka, tuleb eristada seda, kuidas teavet hangitakse, ja seda, kuidas seda kasutatakse. Ameerika otsustajad vanguvad konfidentsiaalse, salajase, ülisalajase ja kiireloomulise teabe valangu all, millega neid puistab üle aina suurenev mitmetahuline „luurekogukond”.98 Suurem osa teabest on prügi, mis kordab varasemat või mille allikaline kinnitus on nõrk. Sellest, kuidas Venemaa luureteavet kasutab, on palju vähem teada, kuigi on selge, et härra Putin tunneb isiklikult huvi riigi agentuuride toodangu vastu – tema päevakava tundvad inimesed väidavad, et ta loeb iga päev paar tundi aruandeid ja telegramme, vältides samal ajal tavapärasemaid (ja võib-olla isegi kasulikumaid) teabeallikaid.
Igatahes tundub, et Venemaal on kombeks tuulata teabevoogudes leidmaks sealt kõige kasulikumaid infokilde. Nii on näiteks Venemaaga tegelevad ELi ametiisikud mulle väitnud, et neil on tihtipeale tunne, et teine pool teab täpselt nende seisukohti juba ette. Hõlpus on seda tähele panemata jätta: lõppeks, miks peakski kedagi huvitama, kas venelased tüssavad eurokraate või mitte? Vastus on aga lihtne. Kui Venemaa mõistab, millised riigid toetavad kindlalt seda või teist ELi poliitikat, mis Venemaale meeldib või ei meeldi, millised riigid on kõhkleval seisukohal ja milliste seisukohtadega tullakse kõnelustele, siis teab ta ka seda, kus avaldada diplomaatilist survet ja kus ei tasu aega kulutada niikuinii lootusetule üritusele midagi muuta.
EL peab Venemaaga läbirääkimisi paljudel teemadel, mis pakuvad elulist huvi kõigi liikmesriikide kodanikele, eelkõige tuleb aga esile tõsta energeetikat. Selles vallas on olukord viimase kümne aastaga järsult muutunud. Kümne aasta eest peeti Venemaad heledaks lootusekiireks Euroopa tulevase nafta ja gaasiga varustaja ning tuumakütuse ja – tehnoloogia allikana. Hiljem on korruptsioon ja asjatundmatus Venemaal ning ülbe käitumine välismaal kahandanud Venemaa külgetõmmet sel määral, et isegi Saksamaal suhtutakse juba skeptiliselt Venemaa usaldusväärsusse. Varem sõltus Saksamaa väga tugevasti Venemaa gaasist. Maa suurimad energeetikaettevõtted olid tihedalt seotud Gazpromiga ja endine Saksamaa kantsler Gerhard Schröder asus pärast 2005. aastal ametist lahkumist juhtima vastuolusid tekitanud Vene-Saksa gaasijuhtme rajamist Läänemere põhja. Tema võimuajal seisis Saksamaa vastu kõigile katseile kõnelda Venemaaga karmimal toonil energia- või mis tahes muudes küsimustes. Paljud pidasid seda kurjakuulutavaks. Nad pelgasid, et gaasitarned on halvanud Saksamaa arukuse ja skepsise, kui asi puudutab suhtumist Venemaasse.99
Nüüd on see muutunud. Venemaa nääklused transiitmaadega, näiteks Ukrainaga, on katkestanud gaasitarneid Euroopasse ja nõrgestanud sakslaste usku. Härra Schröderi järglane Angela Merkel suhtub vaistlikult Venemaasse märksa teravamalt. Korruptsioon ja asjatundmatus Gazpromis ja mujal on tekitanud hirmu Venemaa suutlikkuse pärast täita pikaajalisi tarnekohustusi. Gaasi saab hankida ka mujalt, peamiselt vedeldatud kujul (LNG), mida kaugemadki tarnijad saavad kohale toimetada meritsi. Veel kõigest viie aasta eest oli see allikas kallis ja vähelevinud. Ent tehniline areng on muutnud tankerid ja terminalid odavamaks ning uued väljapumpamistehnoloogiad on toonud turule rohkem gaasi. Päevad, kui Venemaa ida-lääne torujuhtmete monopol seadis Euroopa energiavarustuse sundseisu, on möödas.
Venemaa mängib praegu karmi kaitsemängu. Enam ei kontrolli ta jäigalt varustamist. Selle asemel soovib ta sõlmida pikaajalisi lepinguid, saada osalust jaotusvõrkudes ja vallata turuteavet. Inimesed, kes suhtlevad Suurbritannias Gazpromi kohaliku haruga, sõnavad, et selle tegevus ei sarnane uustulnuka käitumisega turul, vaid pigem luureoperatsiooniga. Saksamaa julgeolekuagentuuri
Paljud tundsid muret, et deklareeritult kaitsesuunitlusega allianss peab agressiivset sõda Venemaa ajaloolise liitlasega. Kuid NATO sekkus üpris vastumeelselt ja tubli hilinemisega, pärast eelnenud Bosnia sõja arvukaid veresaunu, kui Venemaa tõrksus oli purustanud lootused peatada Serbia rünnak Kosovos muul moel.
Selle lubaduse kohta pole ühtegi dokumentaalset tõendit. Kui see tehti suuliselt (või seda vähemalt nii mõisteti), siis anti see riigile, mida enam ammu pole, surve all ja konsulteerimata asjaosaliste riikidega. Pealegi ei saa Venemaa kuigi hästi korraga väita, et ta ei kujuta naabritele ohtu ja et tal on õigus panna veto nende julgeolekut puudutavatele otsustele. Vt kadunud Ronald Asmuse teost
Ajalehe Washington Post 2010. aasta uurimisprojekt „Top Secret America” tõi esile Ameerika Ühendriikide luureagentuuride käsitamatuks muutunud suuruse ja keerukuse: http://projects.washingtonpost.com/top-secret-america.
Andrew Reitman.
