Pettus. Edward Lucas

Скачать книгу

valitseva kuritegeliku sündikaadi võimalustest. Selle käsutuses on peaaegu piiramatult raha, nende geograafiline haare ulatub üle maailma ja nende päralt on riigi tehniliste ja logistiliste ressursside täielik spekter alates luuresatelliitidest kuni allveelaevadeni, mis tagab neile enneolematu nuhkimis- ja manipuleerimisvõime. Nii töötavad Venemaa maailmaklassist kräkkerid mõnikord valitsuse heaks, mõnikord ametliku kaitse all, mõnikord aga puhtalt enda kuritegelikes huvides.81 Venemaa räpane raha ja ebaausad ärikombed määrivad ja rikuvad fi nantssüsteeme, ärikultuuri ja poliitikat kõigis riikides, kuhu nad jõuavad. Visa ameeriklasest režiimikriitik Don Jensen nendib, et Venemaa peamine ekspordiartikkel pole nafta ja gaas. Selleks on korruptsioon.82

      Ametiisikud ei räägi sellest kuigi palju avalikult, aga eraviisiliselt on nad päris mures. 2010. aasta augustis Ameerika saatkonnast Madridis saadetud telegrammis (nüüd loetav Wiki Leaksis) nimetati Venemaad „virtuaalseks maffiariigiks”.83 Selles öeldi otse välja, et Venemaa luureagentuurid kasutavad maffi abosse kuritegelike operatsioonide teostamiseks, näiteks relvade salakaubanduseks. Telegrammis rõhutati salajast toetust ja kaitset, mida Venemaa luure osutab Hispaania gangsteritele, kes omakorda tegutsevad „riigistruktuuri käepikendusena” ülesannete täitmisel, millega Venemaa valitsus ei saa ennast avalikult siduda. Telegrammis märgiti relvade toimetamist Türgi kurdi separatistidele, samuti 2009. aastal kaaperdatud kaubalaeva Arctic Sea keerulist juhtumit, mille taga seisis tõenäoliselt katse toimetada Venemaa õhukaitsesüsteemi S- 300 koostisosi Iraani.84

      Nende teadete allikaks oli juhtiv Hispaania prokurör José Grinda González, hüüdnimega Pepe, kes on juba kümmekond aastat Vene maffiat uurinud. Tema saavutused võitluses Vene organiseeritud kuritegevusega jätavad teistest Euroopa riikidest jõuetu ja suutmatu mulje. Ta tegeles Zahhari Kalašovi süüasjaga, kes on kõige kõrgem Euroopas vangi mõistetud „Vene maffia” (rahvuselt on ta grusiin) liige. Viimastel aastatel on härra González olnud seotud kahe suure maffiavastase operatsiooniga, „Avispa” (2005–2007) ja „Troika” (2008–2009), mille raames vahistati üle kuuekümne kahtlusaluse.

      2010. aasta jaanuaris jagas härra González oma teadmisi USA-Hispaania töörühmale. Ta nimetas Venemaad ja Valgevenet maffiariigiks, kus „pole võimalik eristada valitsuse ja OK [organiseeritud kuritegevuse] rühmade tegevust”. Samuti kinnitas ta Venemaa poliitilise pagulase Aleksandr Litvinenko, kes mürgitati 2009. aastal Londonis polooniumi isotoobiga, sensatsioonilisi väiteid. (Endine FSB töötaja Litvinenko väitis kahes raamatus, mis mõlemad on Venemaal keelatud, et endine KGB oli seotud palgamõrvade ja narkoäriga ning kasutas poliitilistel eesmärkidel ära terroristlikke aktsioone.)

      Muude väidete seas sõnas härra González, et Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei rajasid luureteenistused ja see on tihedalt seotud maffiaga (parteid juhib klounina käituv Vladimir Žirinovski ja see asub poliitiliselt äärmuslikel seisukohtadel, kuid Riigiduuma saadikud hääletavad siiski kuulekalt Kremli poolt). Tema sõnul on FSB-l riigi ja kuritegeliku maailma sümbioosis otsustav osa. Kurjategijate juhid, kes ei järgi juhtnööre, riskivad tapmise või vangiheitmisega. Vahest kõige enam tekitab muret see, et González hindas pessimistlikult Hispaania suutlikkust võidelda Vene maffiaga. Tema kinnitusel on püüded seda „peast ilma jätta” nurjunud. Samal ajal võitlevad selle kõrgemad juhid vastu, üritades „süstemaatilise kampaaniaga” ära kasutada Hispaania õigussüsteemi nõrku kohti.

      Härra Gonzáleze seisukohad on rabavad, aga kaugeltki mitte äärmuslikud. Mitmed ametiisikud räägivad üsna sama juttu teabetundides, millel lasub vaikimiskohustus. Ebatavaline on aga see, et tänu Wiki Leaksile saab laiem avalikkus nüüd lugeda asjatundliku kõrgema ametiisiku tõsiseid, ilustamata ja konkreetsele isikule omistatavaid seisukohti. Aeg-ajalt kirjalikult fikseeritavad kõrgemate julgeolekutegelaste sõnad ütlevad sedasama märksa hillitsetumas keeles.85 Hämmastav on siinkohal see, miks ei ole tekkinud korralikku avalikku debatti. Kui gangsterite juhitav riik on otse meie nina ees, miks ei astu meie poliitikud vajalikke samme, et see karantiini panna ja selle halvale mõjule vastu seista? Kindlasti on üks põhjus „sõda terrorismiga”, mis on pööranud meie tähelepanu ja pingutused ohule, mida kujutab endast radikaalne islam. Isegi vastuluure kitsapiirilises maailmas paistavad Hiina luurajad saavat rohkem tähelepanu kui Venemaa omad. Võib arvata, et Pekingi agentuuridel on tublid kräkkerid ning nad oskavad sõjalisi ja tehnilisi saladusi hästi varastada. Aga nad ei mõrva inimesi, ei moonuta meie otsuste langetamise mehhanisme ega ürita purustada meie alliansse. Venemaa luurajad asetuvad palju suuremasse üldpilti – püüdesse jagada ja valitseda, kasutada ära lääne poliitikute ja ametiisikute ahnust, et panna nad raha abil langetama Kremlile meelepäraseid otsuseid, ning kohelda halastamatult välismaal paiknevaid teisitimõtlejaid. Viimasega kaasneb Venemaa luurajate jõhkraid üleastumisi meie seadustest, mille vastukaja on aga olnud üllatavalt väike.

      Üks näide on juba mainitud Litvinenko juhtum. Briti võimude arvates oli tema tapmisega seotud FSB. Ma kõnelesin sellest pikalt oma raamatus „Uus külm sõda”.86 Teisest näitest kõnelevad Briti uurivad ajakirjanikud Mark Hollingsworth ja Stewart Lansley raamatus, kus on jutuks härra Hodorkovski 45-aastase juristi Stephen Curtise arvatav tellitud mõrv.87 Härra Curtis aitas muuta Jukose kaootilisest varade kogumist, mille vastu uurijad pidevalt huvi tundsid, 15 miljardi dollari väärtusega nafta- ja gaasikompaniiks. Mõned nimetasid seda arengut puhtalt kosmeetikaks, teised aga uskusid, et see tähistab röövelparunite taktika lõppu ning asjatundliku juhtimise ja läbipaistva ärikliima algust. Härra Curtis oli ka härra Berezovski ja veel mitme Venemaa kõrgema tegelase õigusnõunik.

      Härra Curtis suhtles hirmuäratavate inimestega. Kuid teda ei saanud kuigi lihtsalt rööpast välja lüüa. Kui üks sõber hoiatas teda: „Sa ajad asju saatana endaga,” vastas ta: „Ma hüppan talle selga ja sõidan otse põrgusse.” Paraku oli see liigagi ettenägelik. Kui härra Hodorkovski 2003. aastal vahistati, sattus härra Curtis peaaegu sõna otseses mõttes tulejoonele, sest teadis põhjalikult härra Hodorkovski rahaasjade üksikasju. Ta kartis uurimise alustamist Venemaal samasuguste väljamõeldud süüdistuste alusel – maksude vältimine, rahapesu ja kelmus – ning palgamõrva härra Hodorkovski julgust saanud äririvaalide tellimusel. Juba nädalaid enne surma hakkasid tema vastu huvi tundma uurijad, kelle olid palganud Jukose vähemusaktsionärid ja inimesed, kes näiliselt töötasid Venemaa võimude heaks. Turvakonsultandid leidsid tema Dorseti lossis jälgi pealtkuulamisest. Ta palkas ihukaitsja ja oli 2004. aasta veebruaris sagenevate surmaähvarduste tõttu juba nii mures, et (sõprade sõnul) palus Briti valitsuselt kaitset, lubades vastutasuks varustada neid teabega. Nädal enne surma sõnas ta sõbrale: „Kui minuga järgmistel nädalatel midagi juhtub, siis pole see juhus.” 3. märtsil 2004 lähenes tema helikopter kehva, aga mitte ohtliku ilmaga Dorseti lennuväljale, kuid ootamatult tekkisid mootoris probleemid ja masin kukkus alla. Ametlik uurimus sedastas, et piloot Max Radford oli lennuväljale lähenemise lõppetapil sattunud segadusse ja et plahvatusest pole jälgegi (ehkki lennumasina saab alla tuua ka seadmeid rikkudes).88 Härra Curtise endine ihukaitsja Nigel Brown, kes varem oli töötanud detektiivina Scotland Yardis, usub, et tema klient tapeti, ega suuda mõista, miks politsei ei alustanud mõrvajuurdlust.

      Muretsema ei pea ainult tagaaetavate oligarhide juristid. 2010. aasta suvel jõudis BBCs eetrisse tähelepanuväärne raadiosaade „Miks Venemaa luurab?” („Why Russia Spies?”),89 mis võimaldas heita pilgu muidu hoolikalt varjatud maailma ja saada teada, mille üle tunnevad muret Briti julgeoleku- ja riigikaitseasutused. Võib-olla annab Whitehalli rahutusest Venemaa tegevuse üle märki seegi, et raadiosaate autoritel lubati ligi pääseda materjalidele ja isikutele, mis üldse võimaldaski niisugust saadet teha. Saate algus kõlas kui meenutus lahingust Britannia pärast: kuulajate kõrvu jõudsid

Скачать книгу