on lihtne ja NATO õhuväele pole sellest vastast. Ent mõnikord saadab Venemaa retkele ülehelikiirusega uhke Tupolev Tu-160, millel kasutatakse tänapäevast radarit vältivat tehnoloogiat ja mis tekitab NATOle seniajani omajagu peavalu. 2008. aastal jõudis avalikkuse ette lugu eelmise aasta vahejuhtumist, mille käigus Tu-160 Põhja-Inglismaale kiirusega ja kõrgusel, mis sarnanes tõelise tuumarünnakuga. Sihtmärk asus Leedsi ja Hulli vahel. Ehkki Venemaa lennuk pööras tagasi vahetult enne Briti õhuruumi sisenemist, tiksus Briti riigikaitsejuhtide peas mitu närvesöövat hetke mõte, kas tõesti on algamas Kolmas maailmasõda.90
Tõelist kahju ei tekitanud see mitte närvidele, vaid Suurbritannia usaldusväärsusele – ülekoormatud Briti õhuväel nappis lennukeid, millega võimalikule sissetungijale vastu astuda. (See toimus 2007. aastal, raamatu kirjutamise ajal oli Briti õhuruumi kaitsevõime veel nõrgem ja see nõrgeneb kavandatavate kaitsekulutuste kärpimise tõttu veelgi.) Niisuguste torkimiste sagedus on üllatav – mõnel perioodil lausa kord nädalas, alates 2005. aastast enam kui viiekümnel korral. Ebasoovitava tähelepanu ohvriks ei ole langenud ainult Suurbritannia. 2011. aastal tungisid Venemaa pommituslennukid vähemalt kolmel korral Hollandi õhuruumi.91 Kuigi see pahandab riigikaitse juhte ja ajab vahetevahel isegi ärevusse, ei meeldi neile sellest kõnelda. Nad lausuvad, et tõelise sõja korral suudavad vaid vähesed Venemaa lennukid õhku tõusta ja lastakse alla ammu enne seda, kui nad jõuavad NATO õhuruumi lähedalegi. Rahuajal ei soovi nad aga anda Venemaale rahuldust teadmisest, et mõõkade täristamisel on olnud mingigi mõju.
Peale enda võimete demonstreerimise ja nappide kaitseressursside sidumise selliste sõjaliste kunsttükkidega pingutab Venemaa ka luure alal, üritades koguda andmeid Briti tuumarelva kohta. Kombeks on seda kui külma sõja pärandit tähtsusetuks pidada. Need, kelle meelest peaks Suurbritannia loobuma sellega võitlemast, võiksid pigem endalt küsida, miks Venemaa Briti saladuste hankimisel nii suurt vaeva näeb. Pole sugugi võimatu kujutada ette stsenaariumit, mille korral Ameerika ei soovi riskida Venemaa tuumavastasseisuga Euroopas tekkinud julgeolekukonflikti tõttu. Näiteks korraldasid 2009. aasta sügisel Venemaa ja Valgevene õppused Ladoga ja Zapad-09.92 Õigupoolest oli see üks õppus, mis jagati kaheks, et vältida vajadust kutsuda kohale NATO vaatlejad, mida tuleb relvastuskontrolli lepingute järgi teha, kui õppusel osaleb üle 13 000 sõjaväelase. Õppus ise ei olnud kaitse-, vaid ründeiseloomuga. Ligikaudu 20 000 meest harjutasid, kuidas isoleerida Balti riigid ülejäänud Euroopast, tungida neile kallale ja nad okupeerida. Õppus näitas, et NATO riikide vägede kohaletoomise korral võib Venemaa võtta kasutusele taktikalise tuumarelva. Sellele õppusele järgnes Venemaa strateegiliste raketivägede (neile allub tuumarelva põhiarsenal) õppus, milles võeti sihiks Varssavi,93 mis näitab, kui tihedalt on Venemaa tavavägede kaitseplaanimine seotud tuumarelva kasutamisega – ja kui tähtis on seniajani Briti tuumaheidutus. Võib näiteks ette kujutada, et Ameerika, kelle kaitse-eelarvet on majanduslik nõrkus samuti närvutanud, on parajasti hõivatud kuskil mujal, näiteks Iraaniga, kes on blokeerinud naftatarned Hormuze väina kaudu (mida Venemaa võib kergesti õhutada), või Hiinaga Taiwani pärast. Meeldetuletus Suurbritannialt, et tal on olemas oma tuumaarsenal ja ta on valmis seda kasutama Venemaa tuumarünnaku korral Baltimaades asuvate Briti vägede vastu, võib kergesti mõjutada kaalukeelt rahu (mis tähendab võitu) ja konflikti vahel (mille NATO ilma Ameerikata kaotaks). Niisugune stsenaarium on praegustes tingimustes äärmiselt ebausutav. Aga kui Suurbritannia ei ole enam võimeline reageerima (näiteks kui meie tuumaheidutus kaotab usutavuse), nõrgeneb kogu lääne kaitsesüsteemi alus. Kui Venemaa tulevane juhtkond võib eeldada, et sõjaline avantürism ei too kaasa äärmuslikke tagajärgi (ja eriti kui seda teab ka NATO), muutub ülbitsemine naabrite suhtes, vähemalt taamal terendamas relvastatud sissetungi oht, palju tõenäolisemaks.
Seetõttu väärib huvi, et Venemaa kokkukuivava laevastiku uhkus, Akula klassi allveelaevad,94 on taas kasutusele võtnud külma sõja aegse taktika ja luuravad Forth of Clyde’i lähedal, lootes tabada Briti Tridenti allveelaevade helisignatuure, kui nood baasi saabuvad või sealt väljuvad. Selline konkreetne helimuster võimaldab keerukatel tuvastusmasinatel vastase allveelaevu jälitada ja võimaluse korral isegi hävitada. Kui on juba teada, mida otsida, on seda palju lihtsam leida. Briti mereväe Vanguardi klassi allveelaevad peavad nüüd pühendama märkimisväärse aja nende katsete tõrjumisele. Arvestades saladusloori, mis tavapäraselt ümbritseb kõike allveelaevadega seotut, on juba sellise mure avalikkuse ette jõudmine märk, kui tõsiselt võtavad mereväejuhid Venemaa tegevust. Sosinatest Whitehalli varjulistes koridorides võib mõista, et niisuguseid vahejuhtumeid on rohkem ja tõsisemaid, sealhulgas merepõhja paigaldatud jälgimisvastaste seadmete ründamine. Akula klassi allveelaevad liiguvad aga veelgi kaugemal, isegi Ameerika Ühendriikide rannikul, kus üks neist tõusis otsekui avalikult tähelepanu nõudes veepinnale.95 Venemaa eesmärk on hirmutada NATO riike ja lüüa nende vahele lõhesid, sundides allianssi keskenduma rasketele probleemidele, mida liikmesriigid eelistaksid vältida ja mille suhtes eri liikmesriikide avalikkuses valitseb negatiivne suhtumine. Kui Venemaa jõuab pärast vastuolusid tekitava diskussiooni õhutamist NATO ridades näiteks järeldusele, et Poola ja Balti riigid on diplomaatiliselt ja sõjaliselt isoleeritud, on tal lihtsam käituda nende suhtes ülbelt muudes olulistes küsimustes, näiteks energiavarustuse, kaubanduse või sisepoliitika alal. Manööverdamisruumi hindamisel etendab äärmiselt tähtsat osa luure.
Venemaad huvitas väga, kuidas reageerib lääs õppustele. Milliseid järeldusi teevad sõjalised atašeed? Kas NATO suudab reaalajas pealt kuulata Venemaa lahingusidet? Ja mis kõige tähtsam: kuidas reageerivad teised riigid vaiksele, kuid teravale murele, mida avaldasid Tallinn, Riia, Vilnius ja Varssavi? Kas lääs soovitab piiriäärsetel riikidel rahuneda ja vaiki olla? Või püütakse neid julgustada? Ehkki mõned ametiisikud üritasid kõigest väest kahandada õppuste tähtsust (üks nimetas neid „dinosauruse saba tõmbluseks”), reageeris Ameerika neile muu hulgas 2010. aastal võimsa eriüksuste õppuse, merejalaväelaste dessandi harjutamisega Eestis ja vastuvõtmisõppusega Lätis ning teatega, et õppusi tuleb veel. NATO õhuvägi pidas suure õppuse, mille käigus harjutati ka õhus tankimist. Ameerika riiklik ruumiandmete ja teabeagentuur (varasem kaitsetopograafiaagentuur) koostas Baltimaade põhjaliku ruumilise elektroonilise kaardi. NATO eriolukordade plaanidesse kaasati esimest korda Balti riigid, muu hulgas nähti ette Rootsi õhuruumi ja Poola üksuste kasutamine. Arvatavasti ei tahtnud venelased sugugi näha sellist reaktsiooni. Miks nad siis seda tegid? Ennast kahjustava gambiidi peamine põhjus oli vigane eeldus, et lääs tegelikult ei hooli Balti riikidest ja võttis nad NATO ridadesse ainult poliitilistel põhjustel. Tegelikult näitas Ameerika vähemalt seda, et hoolib uutest liitlastest ja on valmis seda ka tõestama.
Kõike seda jälgis hoolikalt luurajatest läbi imbunud Venemaa esindus NATO juures. Sel pooldiplomaatilisel esindusel on alliansi Brüsseli peakorteris märkimisväärsete privileegidega staatus – nad korraldavad korrapäraselt teabetunde, nende käsutuses on avarad ruumid ja turvaload, mis lubavad nende liikmetel pääseda eelistatud korras kohtumistele ning kasutada dokumente ja muid võimalusi. Niisugune sõbralik kohtlemine on pärit ajast, kui NATO üritas Venemaale meele järele olla alliansi laienemise tõttu endise Nõukogude impeeriumi alale. End Venemaale avades lootis NATO peletada igasugused kahtlused oma kavatsuste osas – mõneski liikmesriigis püsib arvamus, et erimeelsused Venemaaga on vaid arusaamatuste tagajärg ja et vastasseis tähendaks tõelist läbikukkumist. Seda arvatakse siiralt eriti Saksamaal, kus kõrgemate ametiisikute seas valitseb lausa vankumatu veendumus, et Venemaad tuleb kaasata ja julgustada, mitte tõrjuda. Teoreetilist arutelu, kas teistsuguse lähenemise korral oleksid suhted praegusest halvemad, pole võimalik üheselt lahendada. Selge on aga see, et usalduse loomise püüded on praktikas olnud edutud. NATO paneb sellistes küsimustes nagu terrorism oma kaardid lauale ja saab Venemaalt vastu andmeid, mida nimetatakse tõsisteks luureandmeteks, kuigi tegelikult võib peaaegu kõike seda leida ka internetist. NATO esinduses tegutseb Venemaa spioone palju, neid jagub kõikjale, nad tegutsevad häbitult
Ma sain sellest loost teada 2008. aasta keskel ja esitasin selle kohta järjekindlalt päringuid. Briti kaitseministeeriumi pressiosakond eitas korduvalt, et selline vahejuhtum on toimunud. Seejärel aga lugu lekkis: Tom Newton-Dunn.
Üks Wiki Leaksi telegramm annab aimu järgnenud aruteludest NATOs: http:// www.cablegatesearch.net/cable.php?id=09USNATO581.
Michał Krzymowski. Rosja ćwiczyła atak atomowy na Polskę. Wprost, 31. oktoober 2009, http://www.wprost.pl/ar/176722/Rosja-cwiczyla-atakatomowy-na-Polske. Vt ka Kaarel Kaas.
Venemaal on selle allveelaevade klassi nimetuseks Štšuka-B.
Vt nt Mark Mazzetti, Thom Shanker.
