style="font-size:15px;"> Sergei Magnitski lugu peaks kõlama ülejäänud maailmale häirekellana, mis toob ilmsiks Venemaa režiimi tõelise iseloomu. Ent välismaalased on sündmusi järjekindlalt (mõnel juhul tahtlikultki) valesti tõlgendanud juba alates 1999. aastast, kui Boriss Jeltsini kaootiline, kuid pluralistlik ajajärk asendus vanameelsete endiste KGBlaste ehk „jõumeeste” (siloviki) korrumpeerunud autokraatliku võimuga. Kõnelda nende tõelistest tegudest on raske ja isegi ohtlik. Venemaa enesetsensuuri küüsis peavoolu-ajakirjanduses on mõningad puutumatud teemad, sealhulgas härra Putini isiklik rikkus, tema seksuaalsed eelistused ja 1999. aasta sügise salapärased „terroristlikud” pommiplahvatused, mis tekitasid avalikkuses muret ja muutsid senitundmatu, arvatavalt ajutiselt peaministriks tõusnud mehe kindlaks tulevaseks presidendiks. Sageli kiputakse unustama, et härra Putin jõudis üleriiklikusse poliitikasse tundmatu eikellegina – vaikne, tuhm, kohmetuna paistev mees, kes pilgutas närviliselt silmi harjumatu rambivalguse käes. Ta oli viies peaminister viimase aasta jooksul ning paljud arvasid toona – ekslikult, nagu selgus –, et temagi ametiaeg jääb põgusaks (nagu raamatus hiljem selgub, võib väline keskpärasus olla ohtlikult petlik). Nüüd esitab ajakirjandus härra Putinit ja tema kolleege ülistavalt kasinate, vaprate (ja härra Putini puhul ka mehiste) riiklike huvide kaitsjatena, mitte jõhkardite või petistena. Omaette ei usu enamik venelasi, et praegune poliitiline korraldus oleks aus või tõhus. Aga nad ei näe, kuidas seda muuta.
See kajastab Venemaa avaliku elu keskmes seisvat vastuolu. Endiste KGBlaste tosin aastat kestnud režiim pole toonud kaasa lubatud üleminekut korrale ja modernsusele, vaid ainult näruse stagnatsiooni. Korruptsiooni ja asjatundmatuse tõttu on avalikud teenused endiselt kehval järjel, ehkki neisse on suunatud miljardeid. Tulemus on demoraliseeriv ja masendust tekitav. Paljud Venemaa parimad pead ihkavad elada ja töötada välismaal. Kuid kodumaal ei nähta õieti mingit alternatiivi härra Putinile ja tema kaaslastele. Millised ka on nende puudujäägid, on nad paljude venelaste meelest halbadest valikutest parim – kahtlemata parem kui 1990. aastate ebakindlus ja alandus.
Kõige rängem saatus tabab neid, kes üritavad luua aktiivset opositsiooni. Inimesed, kes avaldavad meelt teemal, mis Kremlile ei meeldi, riskivad vahistamisega. Ere näide on protestijad, kes kogunevad kuu 31. päeval (kui kuus on selline päev) avaldama meelt Venemaa põhiseaduse 31. artikli toetuseks, mis tagab koosolekuvabaduse. Ilmselt irooniat mõistmata on miilits neid ikka ja jälle laiali ajanud, karistades sel moel inimesi, kes avaldavad meelt meele avaldamise õiguse toetuseks. FSB ja teised riigivõimuorganid on teinud lõpu sõltumatule avalikule elule. Nad on hirmutanud ajakirjanikke (ja isegi ajaveebipidajaid), ülbitsenud ametiühingutega, imbunud sisse ja lagundanud opositsiooniparteisid. Ülekuulamiste ajal hõljub taustal (ja mõnikord lausa esiplaanil) hirm Nõukogude laadi sunniviisilise psühhiaatrilise ravi ees. Kõiki režiimikriitikuid peetakse potentsiaalseteks „ekstremistideks” ja ekstremism on kriminaalkuritegu, mille eest võib karistada isegi surmanuhtlusega. 2010. aasta juulis sai FSB lisaks õiguse teha hoiatusi üksikisikutele, organisatsioonidele ja ajakirjandusväljaannetele, et need lõpetaksid tegevuse, mida FSB peab ekstremistlikuks või ekstremismi kalduvaks.
Kõige selle tulemusel aset leidnud kuritarvituste üleslugemiseks läheks vaja tervet raamatut, kus põgusa mainimise asemel oleksid pikad peatükid selliste teemade kohta nagu miljonite riigis elavate migranttööliste väärkohtlemine.50 Enamik raskemaid juhtumeid toimub Põhja-Kaukaasia vabariikides, eriti Tšetšeenias, Inguššias ja Dagestanis, kus võimud võitlevad oma positsiooni säilitamise nimel aina tugevnevate islamirühmituste ja teistega, keda on ajanud vihale korrumpeerunud ja asjatundmatud valitsejad. Kuid sealne tappev kokteil mürgitab avalikku elu Moskvaski. Selle ilmekas näide on 2009. aasta jaanuaris mõrvatud aktiivne inimõiguste jurist Stanislav Markelov, kes oli kaitsnud paljusid Tšetšeenias väärkohtlemise ohvriks langenud inimesi. Mehed, kes lasksid ta maha keset päeva otse Moskva kesklinnas, tapsid ühtlasi noore ajakirjaniku Anastassia Baburova. Rahvusvaheline avalik arvamus on režiimi tavapärase vägivalla suhtes oma oponentide vastu nii kaletunud, et paljud juhtumid ei köida õieti mingit tähelepanu. 2009. aasta märtsis peksti rängalt läbi üks juhtiv inimõiguslane Lev Ponomarjov. See tundus olevat märguanne Venemaal viibivale Euroopa inimõiguslaste esindajale Sabine Leutheusser-Schnarrenbergerile, kellega Ponomarjov oli vahetult enne seda kohtunud. Juulis ründasid korruptsioonivastast võitlust pidavat Albert Ptšelintsevit taseriga inimesed, kes sõnasid, et see on mõeldud tema suu „kinnitoppimiseks”. Natalja Estemirova, Venemaa vanima ja tuntuima inimõigusteorganisatsiooni Memorial tähtsaim kampaaniate korraldaja ja uurija Tšetšeenias, rööviti ja mõrvati 2009. aasta juulis. Tšetšeenia president Ramzan Kadõrov teatas kalgilt, et ei vaevuks mõrvama naist, kel „puudub au, väärikus ja südametunnistus”. Memoriali esimees Oleg Orlov süüdistas härra Kadõrovit „poliitilises vastutuses” tapmise eest, mille eest teda ennast süüdistati kuritegelikus laimus (ta mõisteti õigeks 2011. aasta juunis).51 Uuriv ajakirjanik Oleg Kašin peksti rängalt läbi 2010. aasta novembris.
Kõik need tapmised, rünnakud ja muud hirmutamisviisid kannavad sageli FSB märki. Pole isegi vahet, kas teised Venemaa võimuesindajad mõistavad seadusetuse hukka või mitte. Härra Medvedev on näiteks korduvalt tauninud korruptsiooni ja „legaalset nihilismi”, nagu ta tähelepanuväärselt väljendus. Kuid enamasti ei tähistanud Venemaa president mitte lahendust, vaid probleemi. Nii oli see just tema, kes andis 2010. aasta augustis allkirja seadusele, millega FSB sai õiguse hakata jagama hoiatusi. Human Rights Watch märgib oma viimases aruandes, et õhkkond on jäänud „sügavalt negatiivseks” ning kinnipidamist inimõigustest ja õigusriigist kinnitatakse ainult deklaratiivsel tasandil.52
Veel suuremas ohus on need, kes püüavad jälile saada režiimi saladustele. Selliste kivide alla piiluvad Venemaa ajakirjanikud riskivad rünnakute või surmaga. Välismaa ajakirjanike uurimistöö on samuti muutunud viimase kümne aastaga tunduvalt raskemaks, sest režiim ja selle ärisemud on avastanud Inglise karmi ja kaugeleulatuva laimuseaduse. Allikmaterjalide otsingud on õige keerulised. Dokumentide jälg kaob tihtipeale sellistes kohtades nagu Briti Neitsisaared, kus ei lubata välismaalastel teada saada seal registreeritud ettevõtete tegelikke omanikke. Ent ahnus ja küünilisus, mis valitsevad eeldatavalt palju auväärsemates maades, kui asi puudutab äriajamist kahtlase tausta, kuid suure rahakotiga klientidega, on isegi veel hullem.53
Isegi Ameerikas, Suurbritannias ja Mandri-Euroopa riikides, kus väidetavalt vastustatakse kuritegevust ja korruptsiooni, ei soovi ametiisikud kuidagi avalikult kõnelda tervest Venemaa räpase raha merest, mis ujutab üle kinnisvaraturu, pangandussüsteemi, raha- ja muud turud ning (üha sagedamini) poliitikamaailma. Ühe olulise uurimise käigus pöördusin kõrgel positsioonil lääne ametniku poole palvega tutvustada mulle mõningaid väga tähtsaid dokumente. Ta vastas: „Ma aitaksin teid meelsasti, aga kui salaja me seda ka ei teeks, saavad venelased sellest teada. Ja seda peavad nad sõjakuulutuseks.” Üks Soome ametnik vastas konkreetse nõudmise peale, mis oleks võinud heita otsustavat valgust ühe Venemaa kõrgema ametiisiku käitumisele: „Saatku teid edu. Aga meie ei saa teid aidata. Tänu sellele me veel püsime.” Selline tagasihoidlikkus tuleneb ainult osaliselt ettevaatlikkusest. Mõnel ametiisikul on isiklikud finantsilised põhjused suhtuda Venemaasse kergekäelisemalt – riigiametist lahkudes võib neid ees oodata tulutoov direktoriamet. Mõned pelgavad üldisemalt, et range kõlbluse tagaajamine halvendab ärivõimalusi, mõned on aga seisukohal, et Venemaa kritiseerimine on erapoolik ja lausa silmakirjalik, kui arvestada teisteski maades, kahtlemata ka läänes, levinud korruptsiooni ja võimu kuritarvitamist.
Need arusaamad on küll aeglaselt, aga siiski muutumas. Venemaa maine paljutõotava tõusva turuna on aina tühjema kõlaga, sest tema konkurentidel väliskaubanduse ja investeeringute alal läheb paremini. Venemaa kuulumine niinimetatud BRICi riikide – Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina – hulka on juba pigem formaalne, sest ülejäänud kolm on kaugele ette jõudnud. Kodule lähemal on Kesk-Euroopa väiksemad, aga
Enamik on pärit endise Nõukogude Liidu teistest osadest ning täiesti tavaline on nende petmine, väärkohtlemine ja vahel isegi mõrvamine tööandjate, miilitsa või mitte millegi ees tagasi kohkuvate poliitiliste äärmuslaste poolt.
Põhjaliku ja elava ülevaate neist ja teistest kuritarvitustest annab Luke Harding.
Vt minu artiklit
