>1
Ma ärkasin sel aprillilõpu hommikul, nagu võiks öelda – suurde avastusse.
Võib-olla soodustas seda sügav lonks vermutit, mille õhtul olin hinge alla võtnud ja millest, nagu asjatundjad väidavad, pea on järgmisel hommikul erakordselt klaar. Ma vaatasin ärkliaknast sinivalgevöödilisse taevasse ja ütlesin:
Üksindust ei ole lihtsalt olemas. Üksindus pole midagi muud kui igavlevate ja igavate jõmmide katse end huvitavaks targutada. Muuseas, üksindust ei saagi olemas olla. Sest ta on ju ainult nii kaua olemas, kuni üksiolija ei tea, et ta üksi on. Niipea kui ta oma üksiolu avastab, on ta oma üksindusega kahekesi. See istub tal üle-laua ja vahib talle silma. Ja laseb endale silma vahtida. See esitab küsimusi. Arutleb. Muigab. Ilgub vastu. Ja kui see ehk ka suurelt osalt vaikib, on kahekõne põhimõtteliselt vältimatu. Nii et ärgu tuldagu mulle seletama üksindusest kui eksistentsiaalsest kategooriast.
Ma liigutasin teki all varbaid, pöörasin jalad voodist põrandale, torkasin nad tuhvlitesse ja tõin vannitoast habemeajamismasina. Neljateistkümne celsiuskraadiga toas (tänu masuudinappusele, mida meile tekitavad armastusväärse Vene kütusefirmad, kes jagavad mõnede Vene valitsustegelaste seisukohta, et tuleb meie iseseisvusindu veel natukene jahutada ja me tuleme nende rüppe tagasi vups-vups…), nii jahedas toas oli mul võimatu kasutada habemeajamismasina suhtes muidu võib-olla sobivatki, aga külmas toas vastikult klirikrigisevat sõna pardel.
Ma asetasin sõõrja õõnespeegli serviti kirjutusmasina tähehüpuaeda, et see mu näo ees püsti seisaks, ja lülitasin masina käima. Tänu mõnele hoolikale daamile, kes aeg-ajalt minu läheduses õiendavad, eriti ühele neist, teadagi, on mu igapäevane habemeajamismasin ikkagi korralik “Braun”. Sest hoolitseja on võtnud omaks hoolitsetava enese põhimõtte (ja muuseas võtnud selle omaks niisuguse järjekindlusega, et hoolitsetavale aeg-ajalt tundub: sellest võiks ju teha ka mõne mitmekesistava erandi) – tähendab, põhimõtte, et asju olgu inimesel võimalikult vähe, aga need, mis tal on, olgu võimalikult head. Muuseas, ega ma ei tea, kas “Brauni” habemeajamismasinad laiemal taustal üldse mingid ekstraklassi omad ongi. Aga vähemalt meie maailmaosas olid nad veerandsajandi jooksul ainsad läänemaised nimetsi teadaolevad ja imejuhul ning kange tahtmise korral kättegisaadavad kvaliteetpardlid. Ma mäletan paari kirjanikust tuttava omaaegset juttu: tosina aasta eest oli neid kirjanike üleliidulise kongressi ajal Kremli keldripoes kuuekümne tollase rubla eest tollastele pissatelitele müüdud. Selle minu praeguse oli mu kaitseingel ostnud kolme nädala eest Westmani poest ja maksnud selle eest kuussada krooni. Täpipealt üks kümne vastu, nagu enne rahareformi oligi räägitud, et saab olema. Ainult et räägitud oli vist küll numbrite poolest vastupidi.
Tähendab, lülitasin masina surisema ja vaatasin endale peeglis näkku. Õõnespeegli ebameeldivalt suurde, lõua poolt punaka üheöömuruga vasklevasse näkku ja prillidetagustesse, aga ikkagi tüütult ainitistesse ja kahtlustavatesse hallidesse silmadesse. Üldse nagu kuidagi ülearusesse näkku. Ja surusin masina kiiresti ragisevasse muruniidutöhe. Aga peatasin ta silmapilk. Sest mulle tundus, et just sel ajal, kui sõitsin kõrisõlmest alahuule poole esimest vagu, oli masinaraginasse helisenud uksekell.
Kuivõrd masin töötas, aga niidutöö oli lakanud, olin kindel, et kellahelin, kui see peaks korduma, kostab mulle läbi surina ära. Ootasin. Tüdinesin. Vihastasin ja tahtsin jatkata – kui helin kordus.
No näete, mõtlesin, ühed eksponeerivad oma üksindust, teistel ei lasta lõugagi üksinda puhtaks ajada. Ja mis kuradi tegelased need on, kes ei õpi ära, et olgu meie telefoniseerituse tase nii idaeuroopalikult madal kui tahes – mõnedel inimestel meil ju ikkagi on telefon majas. Ja neile sünnib enne nende ukse taha ilmumist helistada ja tulekus kokku leppida. Kui on tingimata tarvis tulla.
Haarasin võtme, et laskuda viiendalt rahvatervishoidlikel põhjustel liftita korruselt alla ust avama, tõmbasin korteriukse valla – ja seal mu külaline juba seisis. Majja pääsnud ja üles kõndinud, nagu neil sageli õnnestub.
See oli umbes neljakümnene punakasblond, minu pikkune, aga pisut varatüse mees. Täiesti võõras. Aga silmanähtavalt sõbralik, sest ilmsesti mingite soovidega isik. Säherduses mõne aasta eest meilgi välja ilmunud kitsavõitu mustas revääridega tegelinskimantlis, nagu see tänaseks on iga endast lugupidava ärimehe- või diplomaadihakatuse seljas juba vaata et tavaline. Aga siiski veel mitte nii tavaline, et jätta koguni küsimata: kas kodumaalane või võõras–?
“No näete kui tore, et ma teid niimoodi teie uru uksel kätte saan!”
Ta ütles seda kahtlemata teatud joviaalsusega, mis meile muidu nii hõlpsasti närvidele käib, aga mis tuli tal kuidagi nii vahetu välja, et see ei sundinudki mind silmapilk reserveeruma. Ma vastasin naeratades, aga siiski ka tõrjuvusega, mida ma endale omaenese meelest sellistel puhkudel juba lubada võin:
“Hahahah – tore? Kuidas kellele. Aga ütelge mulle, kellega on mul au? Ja mis ma võiksin teie heaks teha? Ja kui on ette näha, et meie jutt kestab üle kahe minuti – võtke palun mantel maha ja astuge sisse.”
Ta ütles naeratades: “Jaa – üle kahe minuti – siiski. Aga ma loodan, mitte üle kahekümne. Nii et kõigepealt – kalossid.”
Märkasin alles siis, kui ta hakkas neid maha tirima, et tal olid imeõhukesed kondoomitaolised ja kohati kergelt porised kalossid kingadel. Ta seletas:
“See on ju praegusel ajal kuidagi kergelt vanaaegne jalats, eks ole? Aga mul oli siin maastikus liikumist ette näha–” Ta riputas mantli varna ja jatkas sealjuures: “Ja kust ma tulen–? Jaa. Õieti ütelda: mitmelt poolt.”
Mina ütlesin: “Palun, astume siis sisse. Kuigi – te näete – ma olen hommikumantli väel. Aga nähtavasti ei loeta kella poolt üheksat visiidi jaoks enam skandaalselt varaseks ajaks–”
Ta eiras mu märkust täiesti ning astus mu viipel mu väikesesse kahte suunda avaneva nurgaaknaga töötuppa. Toa aknavaade – neljale südalinna kirikule ja kolmele müüritornile ühekorraga – oli üks selle tülika asendiga korteri äratasuvusi. Ja too mu ootamatu võõras reageeris sellele vaatele omamoodi ka. Ta seisatas hetke keset tuba ja pööras pead ühe ja teise aknavaate suunas ning ütles kaalukalt:
“Mmmm–”
Siis võttis ta mu külalisetoolis istet ja ütles, sel ajal kui mina istusin teisele poole lauda:
“Te ei tunne mind muidugi ära–?”
Mina ütlesin: “Aga, vabandage, kuidas ma saaksin? Kui ma näen teid esimest korda?”
“Noh, see ei olegi ehk nii kindel.”
“Kuidas nii?”
“No lihtsalt. Te olete ju käinud ka mõned korrad meie pool.”
“Näiteks kus?”
“Noh, näiteks Göteborgi raamatulaadal, kui ma ei eksi?”
Mina küsisin teatud üllatusega: “Kas te olete raamatukaupmees?”
“Oi ei,” naeris mu külaline, “aga neil laatadel käib ju igasugust muudki rahvast. Teie ju ka–”
“Te tahate öelda, et me oleme kohtunud–?”
“Kuulge – ega ma ei tea. Aga – teissugustes tingimustes, muutuvas seltskonnas, mitme aasta eest – jumal teab, eks ole. Aga et sirgelt meie probleemi juurde välja jõuda” – ta kergitas istmiku oma toolilt mõne sentimeetri kõrgemale – “minu nimi on Lingo Luuk. Ja-jaa. L, u, u, k. Lingo võib-olla sellepärast, et ema oli unistanud Stokholmi lingiaadidest. Te teate ju, mis need olid. Aga luuk – see on seesama asi, mis tuleb lahti teha, et valgus aknast majja pääseks. Just-just. Ja seesama, mille kaudu laevast välja pääseb, kui laev hakkab põhja minema. Ha-ha-ha-haa. Aga et me asja juures püsiksime, asi ise, mille tõttu ma otsustasin teid tülitada,
