et mu küsimus jala äraväänamise kohta legaliseeris eriti hästi mu pilgu pikema peatumise ta jalgadel. Nii et mul oli vabalt mahti tähele panna: ta kandis muidugi neid DDR-is toodetud sukkpükse, mida nõudlikumad naised meil ikka oskasid kuskilt välja nõiduda, olgu peale, et neid aeg-ajalt isegi Moskvast, isegi sealsest “Leipzigi” pudipadipoest asjata pidi otsimas käidama.
Ma küsisin, ilma iga tagamõtteta, lihtsalt jutu jatkuks: “Te käisite vist Pärnus suvikorterit kinni panemas?”
Tema raputas naeratades pead: “Oh ei. Meie ei suvita Pärnus. Me käisime lihtsalt vanadel sõpradel külas. Minu kunagistel ülikoolikaaslastel–”
Mina küsisin: “Millise ülikooli kasvandik te siis olete? Kas Tartu?”
“Jaa–”
“Ja millise teaduskonna–?”
“Arsti–”
“Ja mis haiguste arst te olete–?”
“Südame–”
Ma mäletan, kuidas mulle sähvatas meelde võimalus hüüda: “Oh kui tore on tutvuda kellegagi, kellelt võib saada südame asjus konsultatisooni…” Mäletan, kuidas ma mõtlesin: “Kusjuures kõik sõltub ju sellest, kuidas ma südame asjus hääldaksin – kas kahes sõnas – mis annaks sellele arstliku tähenduse, või ühes sõnas, mis annaks sõnadele kenitleva sisu–” Ja mäletan, kuidas ma võib-olla et isegi punastasin: lapsik, labale, loll… Igatahes ütlesin selle asemel:
“Aga nüüd on mul aeg end teile esitleda. Kusjuures: mina kuulun veel põlvkonda, kes on perekonnanime säilitanud.” Ma kergitasin end pisut istmelt ja lisasin: “Aabel Haljand. Literaat.”
Naine mu vastas sirutas hästikasvatatult sõrmed ja ütles: “Marge Taaver”, kusjuures me surusime põgusalt teineteise kätt. “Ja see on mu tütar Tiina–” Nii et ma surusin ka tüdruku peenikesi sõrmi ja ütlesin: “Mina olen onu Aabel–” Ja tüdruk ütles, mulle tundub, et kergelt muiates: “Ja mina olen Tiina.”
Selle järel kaks ja pool tundi viisakat vestlust. Sellest pool tundi Tiinaga. Ja temaga igatahes mitte ilma kuskil kaugel vilkuva tagamõtteta, et paras huvi lapse vastu häälestab ema soodsamalt kui miski muu. Pool tundi, tähendab, Tiinaga, nukuteatrite kahest tüübist, käpiknukuteatrist ja marionettidest. Ja siis ka sellisest nukuteatrist, mis pidi meeldima Tiinale kõige rohkem, nimelt niisugune teater, kus inimesed ja nukud mängivad läbisegi.
Vestlusest Tiina emaga sain teada, et tema mees oli insener Elmar Taaver, tehnikaülikooli dotsent, tugevusõpetus. Ja et Tiina oli nende ainuke laps. Ja mis veel huvitavam: ma sain vastava uudishimuliku küsimuse peale teada Marge Taaveri neiupõlvenime. Mille peale ma muidugi küsisin:
“Vaikna? Kas teie isa ei olnud füüsikaprofessor Jüri Vaikna–?”
Ja siis tuli välja, et ta oligi mõne aasta eest surnud professor Vaikna tütar. Ning et ka ta ema oli varsti pärast mehe lahkumist surnud. Ning et tema, Marge, elas nüüd oma mehe ja Tiinaga Vaiknate villas Nõmmel, Metsa tänaval. Ning veel, et Marge oli pärast Tartus diplomi saamist töötanud oma meditsiinikandidaadi kraadi asjus mingis kuulsas Moskva kardioloogiainstituudis, vist Mjasnikovi-nimelises, ning et ta töötab nüüd Tallinnas, valitsuse haiglas.
Tallinna jaamas saatsin ma ema ja tütre taksopeatusse ja kergitasin nende lahkuvale autole kaabut. Ja kõik.
Juba aastapäevad enne minu lahutust ja veel enam aastal pärast seda, tähendab kuni kevadeni 81, oli mu nii-ütelda naistaust olnud juhuslik ja hõre. See tihendab ju vist üldiselt naiste-motiivi mehe mõtlemises. Igatahes tuli Marge mulle mu Pärnu-sõidu järgseil nädalail aeg-ajalt meelde. Aga mitte nii, et see tekitanuks mus mingit – kuidas seda pentsikuseta öelda – mingit tundelist voogamist. Äärmisel juhul ehk üsna kergelt kibemandlimaigulist kahetsust – kui äraproovimata jäänud võib-olla-võimalus. Mitte rohkem.
Umbes kuu aega hiljem sain kutse klassivenna Tõnu Tubentali viiekümnendale sünnipäevale. Kõigepealt meenutas see pisut ebameeldivat seika: ja-jaa, Tõnu oli meie seast vist tõesti kõige vanem – kuu või paari võrra vanem kui järgnejad –, mis seda enam tähendas, et seesinane juubel polnud meist kellestki enam kaugel. Teiseks, Tõnu sünnipäevakutse oli teatud määral üllatav. Sest me polnud koolipõlves üldsegi mingid erilised sõbrad. Mul oli mulje, et ega Tõnul klassis erilisi sõpru vist õieti ei olnudki. Lihtsalt, ta oli selleks liiga sihiteadlik ja egotsentriline sell. Koolipoiste klunkrite peale ei raisanud ta aega. Spordiringi korvpallitunnist ja keemiaringist nohises ta kiiruga läbi. Ja ülikoolis – seal ei maandunud ta küll mitte arstiteaduskonna esimesel, küll aga teisel kursusel “meie ausse ja südametunnistusse”. Muuseas, selle maandumise kohta oli ta omal ajal ütelnud kaaskursuslase ja klassivenna Lintsi kuuldes lause, mida Lints sellest meile edasi jutustades oli salapäraseks nimetanud. Tegelikult oli see olnud minu meelest üsna läbipaistva tähendusega lause: “Hm. Ja miks mitte? Kui härrad Roosevelt ja Churchill on meile niimoodi ette näinud?!”
Aasta pärast ülikooli lõpetamist sai Tõnu – ju siis Roosevelti ja Churchilli ettenägemisel – suure rajoonihaigla peaarstiks. Paari aasta pärast toodi ta üle Tallinna – aga siin hakkas ta edasiliikumine võtma igatahes aega: vabariikliku haigla osakonnajuhataja, ministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja ja siis lõpuks ikkagi osakonnajuhataja. Ja siis – ja siis, esialgu kuuldustes – varsti pensionile siirduva ministri kõige tõenäosem järglane.
Mina olin temaga enam kui kolmekümne aasta jooksul ainult kõige napimal määral ja formaalsemal moel kokku puutunud. Aga tema sünnipäevakutse seletasin endale üsna lihtsalt ära: klassikaaslased on kord niisugune kummaline seltskond. Me istume nendega oma nooruse kõige muljetealtima aastakümne päevast päeva ühes ja samas ruumis. Nii et nad saavutavad meie suhtes läheduse, mis, kõigi hilisemate võõrdumiste kiuste, püsib tolle aastakümne või üheteistkümne, nüüd ju koguni kaheteistkümne ühise aasta kogemustes hajumatult, pudenematult, segamatult are. Oma suurel sünnipäeval tahtis Tõnu näha neid oma nooruse unumatuid nägusid – või vähemalt valikut nendest – oma pidulauas. Ilus inimlik štrihhike ju. Tõnu pragmaatilise portree juurde eriti. Seda enam, kui ta tõesti meid kõiki peaks kutsunud olema. Sest meid oli Eestis, pärast küüditustest ja laagritest naasmist ju veel üle tosina alles.
Et kõik siiski polnud kutsutud, selgus sellesama kutsega seoses õige pea. Põikasin ses asjas sisse klassivend Juursoni kabinetti. Juurson oli Tõnu Tubentali kõrval üks meie klassi väheseid punavõimuaegseid natšalnikuid – linnavalitsuse kaubanduspealik. Seletasin talle, et vajan korralikku tšehhi kristallvaasi – Tõnule sünnipäevaks. Vaasi ta mulle tõesti hankis. Aga mu küsimusele, mis tema siis Tõnule kingib, ühmas ta, et teda polnud sünnipäevale kutsutud. Nii et ikkagi valik. Millisel põhimõttel – tont neid teab. Nende asi.
Sünnipäevapidu toimus Vabariikliku Sanitaarharidusmaja kõledavõitu saalis, mille hallid seinad olid täis tervishoiualaseid propagandaloosungeid, ligikaudu selles stiilis, et “Nõukogude haiged on maailma kõige tervemad haiged!”. Loosungite vahel kirendasid jäikade joontega ja räigete punaroheroosade värvidega pildid, mis õpetasid luumurdusid lahasse panema ja verevoolu tõkestama. Saali põhiosa täitis kahelt poolt toolidega piiratud U-kujuline laud täies tollastele pidudele vastavas lastis. Toolid ümber laua alles viimseni tühjad. Külalised seisid rühmiti saalis ja velskritekooli tüdrukud, valged põlled ees, pakkusid neile kandikuilt šampanjat. Sünnipäevalaps seisis kingituste paigutamiseks ettenähtud laua ääres, raseeritud esindusnaeratus näol, tema kõrval ta punapäine proua, sada kilo rohelises sametis, kuulu järgi kellegi Moskva akadeemiku tütar. Külalised astusid saabumise järjekorras sünnipäevalapse ja ta abikaasa juurde, ulatasid sünnipäevalapsele oma kingituse, surusid tal ja ta proual kätt ning ütlesid käesurvele
