seal peale sünnipäevalapse ja minu mitte ühtegi. Ja siis plaksutas peoperemees käsi ning palus külalisi söögilauas istet võtta. Sadakond inimest hakkas liikuma peolaua poole. Mõned leidsid oma koha lauakatte juurde asetatud nimekaardi järgi kiiremini kui teised. Mina jäin nähtavasti teise jaotusse. Kui ma oma tooli üles leidsin ja lauast eemale tõmbasin, et istet võtta, olid naabertoolid juba hõivatud. Vasakult pöördus minu poole keegi daam ja ütles: “Tere, seltsimees Haljand–”
Ja ma sain korraga kõigest aru. See oli Marge. Doktor Marge Taaver. Ma ütlesin talle:
“Esitlege mind oma mehele–” (Seal istus üks kahvatu meesisik ta vasakul käel.) Aga ta ütles tasa: “See pole mu mees. See on üks Keskhaigla kardiolooge. Aga kui te soovite–” Mina ütlesin: “Ei soovi!” Ma tõmbasin juba õhu kopsu, et ütelda: “Tähendab, teie korraldasite mulle kutse siia sünnipäevapeole. Aitäh, muidugi, aga–” Kuid siis juhtus ühekorraga kaks asja. Esiteks, ma olin juba ta kõrval istet võtnud ja juba tajunud, et ta lähedus oli äärmiselt meeldiv. Teiseks, ta vaatas mulle otsa. Ta õhetas pisut. Ta suunurk vudises veidi – ja see polnud enesekindluse ja üleoleku, vaid ilmsesti just ebakindluse-vudin. Aga sellise vudina eest annab – ah, mis me kenitleme, ütleme otse – annab armuma hakkav mees naisele ka pärispatu enese andeks.
Me vestlesime end esimestest napsidest enam-vähem mööda, rosoljede ja krabisalatite vahelt läbi, kõnedest üle. Kui meil poolteist tundi hiljem oli õnnestunud seaprae- ja hapukapsaliudade vahelt enam-vähem hõlpsasti läbi lipsata ja lauakatteid hakati kohvilaua omadega asendama, hakkas saali kõrval asetsevas fuajees mingi tervishoiutöötajate popmuusika-ansambel pille töristama ja Marge pani ette minna sinna vaatama, mis seal toimub.
Me tantsisime seal kuskil ühe tantsu või poolteist. Siis tahtis Marge teha ühe, nagu ta ütles “ebatervishoidliku suitsu”. Me leidsime tantsupõrandalt pool treppi kõrgemal roosaks võõbatud ampiirjalgadega ja puukõva polstriga pingi. Ta võttis käekotist sigareti ja mina ulatasin talle ta enda tulemasinalt tuld. Kuni ta nägu leegi paistel vudises, tegin otsuse ära. Et viivitamisel pole mõtet. Ma küsisin:
“Kallis doktor. Mul on teile üks küsimus. Tähtis küsimus. Nii et ärge hakake mulle kohe vastama. Mõelge. Ja vastake, ütleme ülehomme. Ülehomme kell kaks. Te rääkisite, teil on vastuvõtul kella kahest lõunavaheaeg. Siis te käite kohvikus. “Feischneris” on tagumises väikeses saalis tuulutuskorstnaga sammas. Ja selle taga, ideaalselt varjatud nurgas, on kahekohaline laud. Ma istun kell kaks seal ja hoian teile kohta. Vastake mulle seal–”
Mu jutt tundus mulle naeruväärne – ja ma lõpetasin: “Tähendab, mu küsimus on: kas te ei arva, et me peaksime, mmm, oma suhet (sest mingi suhe meil ju on – kas te ei arva, et me peaksime seda radikaalselt süvendama? Aga ma ütlesin: ärge vastake mulle kohe–”
Ta katkestas mind: “Miks ei? Ma vastan nimelt kohe. Ma olen selle üle mõtelnud. “Feischnerisse” ma teiega ülehomme kell kaks ei tule. Ma tulen ülehomme kell seitse teie juurde koju. Ma tean, kus te elate.”
Ja ta tuli. Ning on aina tulnud. Siiamaani. Kaheteistkümne aasta jooksul. Välja arvatud neil päevadel, kui ta on mulle ette teatanud: sel õhtul ma ei saa. Ja säherdusi õhtuid on olnud muidugi palju. Peaaegu talumatult palju. Seda enam, et ma tean: valdavalt on nende tulekutakistuste taga tema mees.
Ma tunnistasin juba: ma olen jõudumööda vältinud küsimusi tema koduste asjade ja pingete kohta. Ma tunnistasin ka juba, miks. Kujutluses, et mida vähem ma tean, seda vabam ma olen. Kusjuures olen pinnaaluse teadmisega aina teadnud, et see on vale. Et teadmatus ei lisa mulle kübetki vabadust. Ja ma pole ju ka saanud küsimustest absoluutselt hoiduda. Muidugi on Marge mulle ka küsimata paljugi rääkinud. Kaksteist aastat on rääkimiseks pikk aeg, isegi soovimatuse korral kuigi palju rääkida.
Tema Elmar oli külatüdruku, hilisema kolhoosipostiljoni poeg. Kes oli sealaudas suviti teenitud rahaga lõpetanud alevis keskkooli ja jäänud tehnikainstituudis professor Vaiknale varsti silma. Ning olnud viimasest kursusest alates professorile laboratooriumis abiks. Ja sattunud sealt ka professori kodusesse orbiiti. Ning tutvunud endast viis aastat noorema Margega, kui see sõitis Tartust vanematekoju pühadevaheaegu pidama.
Marge ema oli olnud tütre abiellumise suhtes kriitilisem, aga jätnud selle siiski tütre enese asjaks. Isa oli suhtunud niisugusse lahendusse vaata et lausa soodsalt: “Vähemasti ei kasva see mees sul edaspidi üle pea–” Sest Elmar oli olnud erakordselt tähelepanelik poiss, igatahes mitte üldsegi mingisugune türann. Ja siis oli neile sündinud Tiina ja kõik oli paistnud peaaegu et paljutõotav. Aga siis oli instituudi värske õppejõud ja doktorant kutsutud – Marge ei teadnudki õieti, kuhu. Arvatavasti instituudi eriosakonda. Sealt oli ta saadetud jumal teab kuhu – sõjakomissariaati või Pagari tänavasse. Või olid Pagari tänava mehed olnud sõjakomissariaadis kohal. Ta polnud seletanud neid saatmisi enam ka Margele kuigi täpselt. Kuni talle, tähendab Elmarile, oli räägitud tema isamaalisest kohusest ja pandud ta Leningradi sõitvasse rongi. Ja Leningradist nädala pärast Murmanski sõitvasse lennukisse. Kuhu ta õieti oli Murmanskist sõidutatud, ei saanudki mulle selgeks. Mingile saarele. Aga kas see oli olnud Kolgujev või Vaigatš või Meždušarski või Novaja Zemlja ise, see jäigi mulle ebaselgeks. Või oli ta külastanud neid kõiki. Igatahes oli ta olnud ära paar kuud. Ning kontrollinud seal mingite seadmete ja ehituste tööd ja tõhusust. Kolmandal nädalal pärast kojunaasu oli ta kaotanud oma potentsi.
Ma ei tea, kuidas see oli kulgenud ja kui kaua nad olid püüdnud selle vastu arstidelt abi leida, enne kui Elmar sellest keeldus. Nagu ta oli keeldunud ka sensitiivide poole pöördumast, olgugi et Marge, sellesse küll uskumata, oli seda soovitanud.
Pärast aasta või poolteist kestnud ja täiesti tulemusteta võitlust oli Elmar kuulutanud:
“Olukorras, milles ma olen, ei saa ma esitada sulle muidugi mitte mingisuguseid nõudeid. Ainult ühe palve–” Ta oli kõnelnud väga tasa, väga tuhmilt, käed jääkülmad, laup jääkülm, peene külma higiga kaetud. “Ainult ühe palve: ära lahuta end minust ära. Ma palun seda Tiina pärast, kes jääks nii või teisiti kodust ilma. Aga ma ei keeruta – peamiselt palun ma seda enese pärast. Sest kui sa laseksid end lahutada, oleksin nii sügavasti reedetud, nii armetult alandatud, et peaksin võtma eneselt elu. Ja-jaa. Ja see on mul ju kohutavalt hõlpus, kiusatuslikult hõlpus. Kuna mul on tutvuse kaudu, nagu sa tead, juurdepääs kõigile meie keemiateaduskonna varudele. Kui sa ei lase end minust lahutada, annan su enda poolt täiesti vabaks. Ja mõtlen seda vabadust kõige absoluutsemas mõttes. Mul on ainult üks tingimus: et ma iial ei kuuleks, eluilmas ei kuuleks, kus, kuidas ja kellega sa seda vabadust pruugid. Sest kui maailm tuleb mulle jutustama, kuidas sa seda teed, siis oleks mul sellest kohutavast alandusest jällegi üksainus pääs – ja-jaa: needsamad mürgikapid. Kui sa ei peaks hoolima minust – hooli siis Tiinast niipalju, et–”
Marge oli talle tõotanud nii esimest kui teist, nii seda, et ta ei lase end Elmarist lahutada, kui seda, et Elmar ei pea iial midagi seesugust kuulda saama.
Ma ei tea täpselt, millal see jutuajamine neil oli toimunud. Aga kaks päeva pärast Tõnu Tubentali sünnipäeva oli Marge tulnud minu juurde Vana-Posti tänavasse. Ning oli käinud siin kaheteistkümne aasta jooksul. Ja tuli täna kella seitsme ajal taas.
Ma kuulsin, kuidas ta andis kokkuleppelised kaks lühikest ja ühe pika kella, ja mõtlesin, kas ta tuleb üksi. Sest teinekord tuli ta ju Tiinaga koos – jumaluke, Tiina oli ju nüüd juba üheksateistkümneaastane neiu ja õppis Humanitaarinstituudis ning oli viimasel ajal võtnud emaga minu juurde tulles mõnikord ka ühe poisiloikami, oma boy-friend’i, tähendab, minu juurde kaasa. Muuseas, ilma minu nõusolekut küsimata–
Aga ei – Marge oli üksi. Ta riputas oma sinihalli kevadpalitu varna ja lükkas kingad esikupeegli all jalast. Nii et kui ta käed mulle ümber kaela pani ja kikivarvule tõusis, et mulle musi
