omalt poolt tõesti mitte mõtelnudki oma õiguste taastamisele Tahtamaa suhtes. Välja arvatud niipalju, et olin hiljuti, kui vastavaist taotlustest ajalehes juttu oli, Margele, tähendab tollele, kes mulle habemeajamismasina kinkis, muigamisi ütelnud: mina võin ju nüüd ka Lüütjalal maaomanikuks hakata– Mille peale Marge oli oma tuntud leebelt iroonilisel moel vastanud: “Selleks oled sa muidugi ainulaadselt sobiv…” Ja selle asemel, et kergelt solvuda, olin tundnud tema vastu tänulikkust – selle pärast, et ta oli tarvitanud minu meelest haritud viisil vormi sobiv, aga mitte mühaklikku vormi sobilik (nagu ajalehed veel üksnes teha oskavadki).
Igatahes tõstsin ma sõrmed püsti ja tõrjusin isand Luugi pastaka eemale. Ja tema laskis sel sündida, tõmmates käe äraootaval ilmel viie sentimeetri kaupa üle laua tagasi. Mina ütlesin:
“Kuulge – kui te tahate sõlmida minuga mingi tehingu selle Tahtamaa kohta, peate mulle vist ikka kõigepealt seletama, mis huvi teil selle vastu on. Muidu mõtlen ma: see isand Luuk on teada saanud, et 44-ndal mattis keegi põgenik oma sakvuajaažitäie lauahõbedat sinna ühe teatud rannakivi alla. Aga ta ei tea, isand Luuk ei tea, missuguse rannakivi alla. Nii et ta tahab seal kõik kivid ümber pöörata. Aga kõigepealt tahab ta vabaneda ohust, et keegi võiks hakata talt leiu eest midagi nõudma. Või umbes niimoodi. Mida te sealt otsite?”
Isand Luuk ajas huuled torru: “Tähendab, te tahate seda ikkagi teada?”
“Iseenesest mõista!”
“Ja ega ei olegi midagi öelda–” tunnistas isand Luuk – isegi nagu kergendunult. “Sest, teate, teil ja minul ei saagi, ei tohigi meie tehinguobjekti suhtes vastastikku saladusi olla–” Ta justkui sulandus äkitselt lahedasse paljuteadvasse naeratusse – “Olgu siis. Kui nii, siis nii. Ütelge, kas professor Schlossmanni nimi ütleb teile midagi?”
Mina ütlesin: “Noh, kuulge – Eesti Teaduste Akadeemia president ikkagi. Ainuke täiesti legitiimne. Sest Vabariigi Presidendi poolt ametisse seatud. Vähemalt üks tema raamat on mul siin isegi olemas–”
Ma tõusin püsti ja tarisin akendevahelise riiuli ülemisest reast Karl Schlossmanni raamatu “Estonian curative Sea-muds”, London, 1939. Tõin selle kirjutuslauale ja lükkasin isand Luugi ette:
“Noh – midagi mäletatakse vanadest asjadest ka veel siin–”
Isand Luuk võttis kirju kaanepildiga raamatu kätte (kaanel à la Kivit või kes, värviline pilt – muda laadimine merest vagonettidesse). Ta lehitses raamatut põgusalt, peatus Eesti kaardi kohal, kus meremuda leiukohad on must-valgel kaardil märgitud punaste täppidega, silmitses seda pisut, aga üsna möödaminnes, ja pani raamatu kinni:
“Noh, siis te ju ehk teategi: professor Schlossmann läks 1944-ndal Rootsi ja töötas Karolinska Institutetis. Seal muidugi üsna silmapaistmatul kohal. Ja suri Stokholmis 69-ndal aastal. Terve igavik möödas. Aga perekonna soovil korraldasin mina 80-ndail tema arhiivi.”
Mina küsisin: “Kas teie olete siis – mikrobioloog ka–?”
Tema naeratas lahedalt: “Ei-ei-ei. Seda mitte. Mina sattusin professori arhiivi peale enam-vähem juhuslikult. Nagu ma ütlesin – sugulaste soovil. Sest arhiivitööga oli mul olnud pisut pistmist. Haritud eestlastest töötasid seal enam kui pooled vahepeal arhiivitööl. Aga mina igatahes leidsin professor Schlossmanni arhiivist – mmm – huvitavaid asju. Vaadake, ta teeb ju siin oma raamatus (isand Luuk koputas sõrmenukiga kõp-kõp-kõp vastu kaanepildi plekkvagonettisid) selgeks, et Eesti ravimudad on mitmete Euroopa kuulsate mudadega kvaliteedilt täiesti võrdväärsed.”
Mina ütlesin: “Nojaa. See pole mulle uus. Ma olen seda raamatut lugenud–”
Luuk seletas: “Aga meie jaoks uus – noh, tema perekonna jaoks muidugi mitte, aga laiema avalikkuse jaoks uus oli see, mis neist minu leidudest ilmnes. Professor oli juba enne, kui see raamat Londonis ilmuda jõudis, hakanud valmistama siin Eestis järgmist täiendatud väljaannet. Ta oli korraldanud 30-ndate lõpul huvipakkuvais kohtades vaatlusi ja süstematiseerinud vaatlusandmeid. Ja mis kõige uskumatum: kui ta 44-ndal kodumaalt põgenes – ma mäletan tema lese ja teiste juttudest, et läbi väga dramaatiliste olukordade Haapsalus ja kus –, oli ta tarinud kõik oma materjalid endaga kaasa. Noh, kõik põgenesid ju usus, et mõne kuu pärast, kõige halvemal juhul mõne aasta pärast tulevad nad vabastatud kodumaale tagasi. Ma tean seda ema käest. Ja muidugi uskus seda ka professor Schlossmann. Sest tundus ju mõeldamatu, et Balti riigid jäetakse lihtsalt Stalinile kui skadeersättning. Noh, võib-olla et professor Schlossmann oli tsiiipakene suurem realist kui mõni teine. Ja pidas sedamööda silmas võimalust, et tagasitulekuni lähevad ikkagi, noh, mõned aastad. Kui nii, pidi ta lootma, et tal on seal aega kirjutada oma Sea-mud’ide uus väljaanne valmis. Ja et see Londoni edišuun annab selle välja. Ja muidugi lootis ta, et Eesti mudaravilad hakkavad pärast sõda enneolematu hooga tööle. Ning et ta juhatab siin mudaravi juurde kõik kaasmaalased, kes on endile seal kümme tuhat reumat kontidesse kogunud – metsatöödel ja turbarabades ja saeveskites ja kus. Ning veel enam: ma nägin ta märkustest, et ta lootis: koju tagasi tulejad toovad tuhandeid rootsi reumaatikuid ja nii edasi siia kaasa. Sest siin on ju säherdune ravi kindlasti märksa odavam kui seal. Nii et suurejooneline perspektiiv, eks ole. Aja jooksul selgus siis, et paljaks mõttemänguks see kõik jäigi. Ja veel ebamäärasemaks jäi muidugi lootus – aga professor Schlossmann oli sellegi mõttega mänginud –, et siis hakkavad muidugi voolama Eesti muda-asjandusse lääne investišuunid. Midagi seesugust ei toimunud. Ei saanudki toimuda, eks ole. Aga see, mida professor oma täiendavail uurimistel leidis – peamiselt Eesti mandri läänerandadel ja saartel –, see on ju veel puutumatult seal–”
Mina ütlesin: “Nagu ma aru saan, leidis ta midagi ka Tahtamaalt ja seda te nüüd jahitegi. Mis seal on? Meremuda lade–?”
Isand Luuk naeris valgete hammastega: “No nimelt! Ei mingit kullasoont ega hõbeaaret. Aga meremuda lade tõepoolest.”
Mina küsisin teadagi: “Kus see seal siis asetseb? Ja kui suur see on?”
Isand Luuk seletas: “Nagu ma professori märkmetest aru saan – saarel. Ja peamiselt väinas talu mandriosa ja saare vahel. Või, nagu professor kirjutab: õieti mitte väinas, vaid lahes. Sest väin minevat seal põhja poolt otsast väga kiiresti madalaks.”
“Ja kui palju seda muda seal professori hinnangul on?”
Isand Luuk laiutas käsi: “Kuulge, ma ei mäleta ju täpseid arvusid. Seda ei saa mult nõuda. Sest Tahtamaa pole ju ainuke paik, millest ta oma märkmetes räägib.”
Mina ütlesin: “Aga ühe ämbritäie – muda pärast ei hakkaks te ju siin ämbrisse astumist riskima?”
Isand Luuk naeris: “Ämbrisse astuma – ha-ha-haa – see on ju jumala uus siinne parlamendi-žargoon, nii palju kui ma tean–?”
Mina ütlesin: “Eeldame, et seal on miljon tonni. Kui tonn maksaks ka ainult sada krooni, tähendaks see sadat miljonit. Eks ole?”
“Miljon tonni on täiesti õhust võetud!” hüüdis isand Luuk.
“Iga teine arv ka!” ütlesin mina – “Välja arvatud see, mis professoril kirjas on. Aga seda te ei mäleta. Nii et jatkame juttu miljonist. Ja seda miljonit tahtsite teie – kui korrektne ärimees – mult nelja tuhande eest ära osta. Kas te teate, mis asi on laesio enormis?”
“Ebamääraselt–”
“Paistab jah. Sõna-sõnalt tähendab see väga suurt kahju. Aga vanade roomlaste tsiviilõigusliku printsiibina seda, et loovutamistehing on tühine, kui üks pool saab tehingust ülemäära kõvasti
