style="font-size:15px;"> Isand Luuk pani pastaka lauale ja tõstis haralisõrmised pihud õhku: “Ei-ei-ei! Ärge pistke mind liiga sügavale ebaeetika laukasse! Ma tunnistan: objektiivselt on teil selleks ehk isegi kübeke alust. Aga subjektiivselt – mitte üks raas!”
Mina hüüdsin: “Huvitav – kuidas nii?!”
“Aga nimelt nii–” hüüdis Luuk mulle vastu. “Sest subjektiivselt on ju tegemist objektiga, mille olemasolugi oli teil faktiliselt meelest läinud!”
Mina hüüdsin: “Isand Luuk – kui te sellest asjaolust endale kilpi hakkate tegema, saate te järelikult aru, et seisate püksatult – lauka serval!”
Isand Luuk naeris laginal: “Hea küll – hea küll – hea küll. Nimetage siis omapoolne summa! Aga niisugune, mis mahub realiteetide raami!”
Mina ütlesin: “Kuulge – teil on professor Schlossmanni andmed. Nüüd olete te ilmsesti käinud ka kohapeal, Tahtamaal, ära. Ja teil on ettekujutus, mis seal leidub. Minul seda ei ole. Nii et kõigepealt võtan ma endale aega. Täna on neljapäev. Helistage mulle esmaspäeva hommikul. Ei – teisipäeva hommikul. Kell üheksa.” Ma lülitasin oma “Brauni” undama, lükkasin ta raginal pooleldi aetud habemesse ja lehvitasin isand Luugile vasaku käega: “Ukse te leiate ju ise. Ja ärge unustage kalosse.”
Hetke pärast tuli ta esikust tuppa tagasi. Ta oli juba mantlis ja kalossides. Aga ta ei tulnud mind kättpidi hüvasti jätma, milleks ma äsja polnud talle võimalust pakkunud. Ta seisatas lävel ja ütles:
“Üks asi, härra Haljand. Me leppisime kokku, et omavahel meil asjas Tahtamaa saladusi ei ole. Kas nõnda?”
Nüüd oli, mulle tundus, minu kord naerda. Nii et ma vastasin naerdes: “Olgu nii–” Ja tema lisas: “Aga kolmandate ees olgu see esialgu top secret. Eks?”
“Miks?”
“Sest – kas te siis ei tea? Teie sõbrad – Toompeal – koostavad ju praegu maavarade seadust. Selle juurde koostatakse leiukohtade nimestik. Nimestikku võetud paiku eraomandisse tagasi ei anta. Nii et kui me kord seal sees oleme – tähendab, kui Tahtamaa seal kord sees on, pühime suu puhtaks. Teie ise ja mina ka.”
Mina vastasin: “Olgu nii, olgu nii–” Ta lehvitas mulle veel kord ning kadus lävelt esikusse ja hetke pärast kuulsin, kuidas ta tõmbas korteri välisukse enese järel kinni.
Sealsamas adusin end mõtlemas korraga kolme asja; esiteks, et ahaa – ta oli siis asja taustaga juba maavarade seaduseni tuttav, teiseks, et olin siis temaga nüüd Tahtamaa küsimuses kuidagi seotud – ja kolmandaks, et piirang, mis teoksil olevast maavarade seadusest võib-olla minu Tahtamaa-õigustele ulatus, läks mulle kuidagi ootamatult ja ebameeldival määral korda. See viimane asjaolu ajas mind vaat et naerma.
2
Marge tuli õhtul kella seitsme ajal. Nagu alati neil päevadel, kui ta sai. Neist päevadest, kui ta ei saanud, teatas ta mulle alati ette. Kui tulekuvõimatus selgus aegsasti, ütles ta mulle täna, et ta homme või tunahomme või sel ja sel päeval ei saa. Kui see selgus ootamatult, helistas ta mulle. Kodust haruharva. Harilikult oma arstivastuvõtust: “Ülehomme ma ei saa. Tiina koolis on lastevanemate koosolek ja Elmar ei saa minna. Mina pean minema.” Või: “Laupäeval ma ei saa. Elmar tõi teatripiletid.” Või umbes nõnda.
Kui ta helistas vastuvõtust, oli see ta häälest alati kuulda. Ükskõik, kas ta kolleeg Leida Pillak, sisearst, oli oma kabinetis või hoopis majast väljunud, Marge rääkis vastuvõturuumidest alati kübeke sosistavalt. Sest, nagu ta ütles, Leida peale võis arstinduslike seikade saladusespidamises surmkindel olla, aga nende asjade osas, mida kiputakse pidama seltskondlikuks pikanteriiks, polnud Leida üldsegi viss. Ning Pille, registraatorist halastajaõe-hakatus, kes neil seal abiks oli, veel vähem.
See arstivastuvõtt oli neil alles täiesti uus asi. Ega ma õieti ei teagi, kuidas nad, Marge ja Leida, oma idee vastastikku avastasid ja sidusid. Aga nad tegid seda tunamullu niipea, kui erapraktika seaduslikult lubatuks muutus. Nad üürisid Viru tänava enam-vähem unarul majas viiest väikesest toast ja köögist koosneva korteri. Nad lasksid teha sellele “euroremondi”. See maksis ka tollal koledat hinda, aga oli praegusega võrreldes veel suhteliselt odav. Siis kolisid nad oma riistad ja minimaalselt vajaliku mööbli sinna sisse ja kinnitasid uksele vasksildi:
Dr. Leida Pillak, üldsisehaigused, vastuvõtt tööpäevadel k. 10-st k. 13-ni ja 16-st 18-ni
Dr. Marge Taaver, südamehaigused, vastuvõtt siis ja siis–
Telefon – nii ja nii.
Selt telefonilt ta mulle helistaski. Kui ta tahtis teatada, et ta kokkulepitud ajal ei saa.
See ei saa oli ju ülepea midagi täiesti narri. Mõtelda: iseseisev emantsipeerunud isik, tuntud arst, neljakümnene akadeemiline naine – ja tema ei saa. Sest tema üle käsutab ta mees… Muuseas, ega ma ju ei tea, kuidas see keelamine-lubamine neil tegelikult käib. Ma kujutan enam-vähem ette, aga ega ma ei tea. Sest ma ei ole iial küsinud. Võib-olla peaksin olema küsinud. Aga ei ole. Ja tean, miks. Sest usun, et mida vähem ma küsin, seda vähem olen ma seotud. Kujutlen, et mida vähem ma tean, seda vabam ma olen – olgugi mul tegelikult teada, et see on võimatu – panema hõlmad vöö vahele ja minema oma teed. Mida ma ju küll pole kordagi, kordagi tahtnud. Aga mille võimaluse olen aina tahtnud hoida avatud.
Kellele hakkaksin ma meenutama, kuidas Marge ja mina astusime teineteise ellu? Või miks ei peaks ma seda meenutama?
See oli olnud kevadel 1981. Mai alguses, nagu mäletan. Olin käinud “Kultuurilehe” toimetuse palvel Pärnus ja vestelnud David Samoiloviga. See kergelt ju ka dissidendimainega Moskva poeet, aga peamiselt siiski lihtsalt areda sõnaga luuletaja pesitses Pärnus juba viiendat aastat. Ametlikult kütkestas teda sealne rand, vaikus, puhtus. Mis oli ju ka tõsi, nagu ta tunnistas. Aga veel olulisem oli see, et ta oli leidnud seal peljupaiga, mitte ju absoluutse, kuid mõneks ajaks siiski üsna tõhusa, oma ülemäära konjakijanuste Moskva sõprade eest.
Ma olin tulnud Tallinnast bussiga, aga naasuks otsustasin miskipärast kasutada rongi. Või õieti oli ju selge, mispärast. Tallinna–Pärnu vana kitsarööpmeline liin oli juba mitmendat aastat laiarööpmeliseks ümber ehitatud, aga ma polnud seda kordagi proovinud. Olin kolm või neli korda Pärnus käinud, aga sõitnud iga kord bussiga. Nii et otsustasin lihtsalt uudishimust kasutada seekord rongi.
Mina istusin juba minutit viis enam-vähem tühjas vagunis oma kohal. Ma vaatasin kella: minuti pärast pidi rong liikvele minema. Siis kõndis helesinises kostüümis blond naine väikese ruttava tüdruku kannul vaguni akendest mööda, lehvitas kahele saatjale, vist abielupaarile, ning astus tüdruku kannul vagunisse. Nad jõudsid astuda pinkidevahes paar sammu minu poole, kui rong liikuma nõksatas. Nõksatus oli vist harilikust järsem. Igatahes tõukas see pinkide vahel seisva ja akende poole lehvitava paari, ema ja tütre nähtavasti, jalgel vaaruma. Tüdruk haardus ema kätte kinni ja vajus mu vastaspingile istuma ning tõmbas ema sinna kaasa. Nojaa, saatus võib kehastuda milleks või kelleks tahes. Minu oma kehastus sel silmapilgul ilmsesti tolleks tedretäheliseks tüdrukunääpsuks. Sest kui järele mõelda, oli see nimelt tüdruku tõmme, mis ema mu pingi vastaspingile istet võtma pani.
Mina ütlesin: “Nanuu. Meie vedurijuht on natuke peru. Te ei väänanud loodetavasti jalga?”
“Oh ei. Mitte sinnapoolegi–”
See oli sale, kuid siiski figuurikas kolmekümneaastane naine, blond, nagu ma juba ütlesin, ja väga seda nägu, nagu kõige tuntuma Eesti-aegse kaartidepartii
