seda mulle uuesti. Ma ei vaadelnud linna nii suure intensiivsusega kui tema, ent nägin seda siiski värske pilguga.
„Tõesti?“ küsis Eva väljakutsuvalt, kuid tema silmad reetsid, kuidas teda minu poole tõmbas.
Tema kepi-mind-pilk hoidis mind pidevalt valvel.
„Jah.“ Panin tahvelarvuti kaane kinni. „See on kiirem, mugavam ja turvalisem.“
Eva suu kaardus muigeks. „Tore.“
See õrritav lõbusus kütkestas mind, õhutas tegema Evaga kõike kurja ja toorest, kuni järele jäi ainult täielik alistumine.
„Pead seda Caryle ka ütlema,“ jätkas ta ja pani jala risti üle teise, paljastades pitsilise sukaserva ja tripi.
Eval oli seljas punane käisteta pluus ja valge seelik, jalas kõrged rihmikud. Täiesti kohane kontorirõivastus, mida tõstis esile selle all peituv seksikas keha. Meie vahel särtsus elekter, instinktiivne tunnetus, et meid oli loodud suurepäraselt kokku sobima.
„Palu, et ma sinuga kaasa tuleksin,“ ütlesin, sest mulle ei meeldinud, et pidin naisest terve nädalavahetuse eemal olema.
Eva naeratus kadus. „Ma ei saa. Kui hakkan inimestele teatama, et oleme abielus, pean alustama Caryst, ja ma ei saa seda teha, kui sina juures oled. Ma ei taha, et tal tekiks tunne, et ta on väljaspool seda elu, mida ma loon koos sinuga.“
„Mina ei taha samuti väljaspool olla.“
Eva põimis oma sõrmed minu omadega kokku. „Kui ma eraviisiliselt sõpradega aega veedan, ei tähenda see, et me pole paar.“
„Mina eelistan sinuga aega veeta. Sa oled kõige huvitavam inimene, keda ma tunnen.“
Eva silmad läksid suureks ja ta jäi mulle otsa vaatama. Ta tegi järsu liigutuse, kiskus seeliku üles ja istus kaksiratsa mulle sülle, enne kui aru sain, mida ta teeb. Ta haaras mu näo käte vahele, surus huuleläikega võõbatud suu minu omale ja suudles mind oimetuks.
„Hmm,“ oigasin, kui ta viimaks hingeldades eemale tõmbus. Surusin sõrmed tema imelise taguotsa heldesse kumerusse. „Tee seda veel.“
„Olen praegu nii kiimas su järele,“ hingeldas Eva, hõõrudes pöidlaga mu huuli puhtaks.
„Mulle see sobib.“
Tema kurguhäälne naer helises kõikjal mu ümber. „Mul on praegu vapustavalt hea olla.“
„Parem kui hommikul koridoris?“
Eva rõõm oli nakkav. Kui ma oleksin saanud aega seisatada, oleksin teinud seda just sel hetkel.
„See on mingi teist sorti õnnetunne.“ Tema sõrmed tantsisid mu õlgadel. Eva säras, kui oli õnnelik, ja tema heameel muutis säravaks kõik ümberringi. Isegi minu. „See oli parim kompliment, boss. Eriti kuulsa Gideon Crossi suust tulnuna. Sa kohtad ju iga päev huvitavaid inimesi.“
„Ja soovin, et nad lahkuksid, et saaksin jälle sinu juures tagasi olla.“
Eva silmad sädelesid. „Jessas, ma armastan sind nii palju, et see teeb haiget.“
Mu käed hakkasid värisema ja et seda Eva eest varjata, kaevusin nendega tema reite tagakülgedesse. Mu pilk eksles, püüdes kuhugi ankrusse jääda.
Kui Eva oleks vaid teadnud, mida ta minuga tegi neid kolme sõna öeldes.
Ta kallistas mind. „Tahan, et sa teeksid midagi mu jaoks,“ sosistas ta.
„Mida iganes. Kõike.“
„Teeme peo.“
Haarasin võimalusest liikuda muude teemade juurde… „Tore, ja mina määran tempo.“
Eemale tõmbudes tõukas Eva mind õlast. „Ma ei räägi sellisest peost, maniakk.“
Ohkasin. „Siis on jama.“
Eva naeratas mulle kavalalt. „Mis oleks, kui luban sul tempot valida vastutasuks peo eest? “
„Ahaa, see juba läheb.“ Naaldusin seljatoele ja vaatasin Evat tohutu imetlusega. „Ütle, mis sul mõttes on.“
„Kärakas ja sõbrad, sinu ja minu omad.“
„Hüva.“ Ma kaalusin võimalusi. „Luban sulle kärakat ja sõpru ning algatan peo ajal kuskil pimedas nurgas kähkuka.“
Eva kõrisõlm liikus ja ma naeratasin sisimas. Tundsin oma inglikest hästi. Tema salajase ekshibitsionismiga harjumine oli mulle 360-kraadine pööre ja kuigi sellele mõtlemine pani mind ikka veel hämmastuma, ei olnud mul vähimatki selle vastu. Polnud midagi, mida ma ei oleks teinud nende hetkede heaks, mil Evale oli nii tähtis olla täidetud minu riistaga.
„Sa oled hea tingija,“ ütles Eva.
„Täpselt minu mõte.“
„Olgu siis.“ Eva lakkus huuli. „Saad oma kähkuka ja peale selle teen sulle laua all käsitööd.“
Kergitasin kulme. „Läbi pükste,“ olin tõrjuv.
Meie vahel kostis nagu nurrumist. „Arvan, et peate end parandama ja täiendama, härra Cross.“
„Arvan, et peate rohkem vaeva nägema, et mind veenda, proua Cross.“
Evaga olid mul, nagu alati, päeva kõige kosutavamad arutelud.
LÄKSIME lahku kahekümnendal korrusel, kus Eva astus liftist Waters Field & Leamani fuajeesse. Olin otsustanud, et toon ta oma meeskonda, enda jaoks töötama. See oli eesmärk, mille kallal tegutsesin iga päev.
Kui jõudsin oma kontorisse, oli assistent juba kohal.
„Tere hommikust,“ tervitas mind Scott ja tõusis, kui lähemale astusin. „PR helistas paar minutit tagasi. Nad saavad väga palju küsimusi liikvel oleva kuulduse kohta teie ja preili Tramelli kihlusest ja tahavad teada, kuidas reageerida.“
„Nad peaksid seda kinnitama.“ Astusin Scottist mööda riidenagi juurde oma laua taga nurgas.
Ta järgnes mulle. „Palju õnne!“
„Aitäh.“ Võtsin pintsaku seljast ja riputasin konksu otsa. Kui uuesti tema poole vaatasin, naeratas ta laialt.
Scott Reid tegeles suure hulga ülesannetega vaikse hoolega, mille põhjal teised teda sageli alahindasid ja jätsid ta varju. Rohkem kui ühel korral olid tema üksikasjalikud tähelepanekud inimeste kohta osutunud väga kasulikuks, ja ma maksin talle hästi, et hoida ära tema mujale minekut.
„Ma abiellun preili Tramelliga enne aasta lõppu,“ ütlesin talle. „Kõik intervjuu- ja fototaotlused ükskõik kummale meist peavad käima Cross Industriesi kaudu. Ja räägi sama juttu ka allkorruse valvelauas. Keegi ei tohi jõuda preili Tramellini enne, kui on minuga ühendust võtnud.“
„Annan neile teada. Ka härra Madani tahtis teada, millal te saabute. Ta tahaks mõne minuti teiega rääkida enne tänahommikust koosolekut.“
„Olen valmis siis, kui tema on.“
„Suurepärane,“
