tagasi hoida. Minu reede oli tõesti suureks katsumuseks kujunemas. „Tere, ema. Kavatsesin sulle lõunapausi ajal helistada.“
„Sa teadsid seda juba eile!“ süüdistas ema. „Kas ta tegi ettepaneku teel õhtusöögile? Sest sa ei rääkinud sellest midagi, kui arutasime seda, et ta peaks su isalt ja Richardilt luba küsima. Märkasin Ciprianis sõrmust ja olin kindel, aga et sa ei öelnud midagi, ma ei käinud peale, sest oled viimasel ajal nii tujukas olnud. Ja…“
„Ja sina rikkusid hiljuti seadust,“ torkasin vastu.
„Gideonil oli samuti sõrmus, nii et ma mõtlesin, et äkki see on mingi tõotuse asi või midagi…“
„Ongi.“
„Ja siis ma lugesin internetist teie kihlumisest! No tõesti, Eva. Ükski ema ei peaks internetist teada saama, et tema tütar abiellub!“
Vahtisin arusaamatult monitori, pulss tagumas. „Mida? Kuskohast internetis?“
„Paku välja! Kuues lehekülg Huff Postis… Ja las ma ütlen uuesti, ma ei saa mitte mingil juhul õiget pulmapidu organiseerida enne aasta lõppu!“
Igapäevane Google’i märguanne polnud veel mu postkasti jõudnud, nii et ma tegin kiire otsingu, kirjutades nii ruttu, et tegin oma nimes vea sisse. See ei lugenud.
Seltskonnategelane Eva Tramell napsas endale sõrmuse. Loomulikult mitte sõna otseses mõttes. Multimiljardärist ettevõtja Gideon Cross, kelle nimi on külluse ja luksuse sünonüüm, ei libista midagi vähem väärtuslikku kui plaatina selle naise sõrme, kes hakkab kandma tema nime (vt foto vasakul).
Üks allikas firmas Cross Industries kinnitas hiiglasliku kivi tähendust Tramelli vasakus käes. Ei kommenteeritud aga seda sõrmust, mida kannab Cross (vt foto paremal). Pulm on planeeritud enne aasta lõppu. Paneb mõtlema, miks selline kiirustamine.
Operatsioon „GidEva beebikõhuvalve“ on alanud.
„Oh, jumal,“ hingeldasin õudusest. „Pean lõpetama. Pean isale helistama.“
„Eva! Sa pead pärast tööd siia tulema. Peame rääkima pulmadest.“
Õnneks elas mu isa läänerannikul, mis andis mulle vähemalt kolm tundi, olenevalt tema tööplaanist. „Ma ei saa. Lähen koos Caryga sel nädalavahetusel San Diegosse.“
„Arvan, et peaksid lähiajal kõik reisid ära jätma. Sa pead…“
„Alusta ilma minuta, ema,“ ütlesin meeleheitlikult, vahtides kella. „Ma ei ole veel midagi konkreetset mõelnud.“
„Sa ei mõtle seda ometi tõsi…“
„Pean lõpetama. Vaja tööd teha.“ Panin toru ära ja tõmbasin lahti kirjutuslaua sahtli, milles nutitelefoni hoidsin.
„Hei.“ Mark Garrity nõjatus mu boksi ülaosale ja kinkis mulle ühe oma võluvaima kavala naeratuse. „Valmis pihta hakkama?“
„Hmm…“ Mu sõrm tiirles telefoni kodunumbri klahvi kohal. Olin kahevahel: vaja oli teha seda, mille eest mulle maksti – tööd –, ja hoolitseda selle eest, et isa kuuleks mu kihlusest kõigepealt minult. Tavaliselt ei oleks olnud raske valida. Armastasin oma tööd liiga palju ja ei tahtnud riskida ega laiselda. Aga mu isa oli ähmi täis sellest ajast saadik, kui ta jälle emaga sebima hakkas ja ma olin tema pärast mures. Ta polnud selline mees, kes võtaks abielunaisega magamist kergelt, isegi mitte sellega, keda ta armastas.
Panin telefoni sahtlisse tagasi. „Absoluutselt,“ vastasin, lükkasin tooli laua tagant eemale ja haarasin tahvelarvuti.
Kui seadsin end tavapärasele toolile Marki laua ees, saatsin isale tahvelarvuti abil kiire sõnumi, öeldes, et mul on talle midagi tähtsat öelda ja et ma helistan keskpäeval.
See oli parim, mida sain teha. Võisin ainult loota, et sellest jätkub.
3
„Mees, oled sina ikka libe.“
Vaatasin üles Arashi poole, kui olin toru hargile pannud. „Sa oled ikka veel siin?“
Advokaat hakkas naerma ja naaldus mu kontorisohva seljatoele. Vaade ei olnud kaugeltki nii meeldiv kui see, mida mu naine oli pakkunud mulle mitte väga ammu aega tagasi.
„Moosid äiapapat,“ ütles ta. „See avaldab muljet. Eeldan, et ka Evale. Vean kihla, et sa loodad palju sellelt nädalavahetuselt.“
Kuradi õigus. Mul oli vaja kõiki punkte, mida üldse võimalik teenida, kui kohtun Evaga San Diegos. „Ta sõidab varsti linnast välja. Ja sina pead minema konverentsisaali, enne kui nad seal liiga rahutuks muutuvad. Liitun teiega niipea, kui saan.“
Arash tõusis. „Jah, ma kuulsin. Su ema on siin. Pulmahullus alaku! Et oled vaba sel nädalavahetusel, mis oleks, kui kutsuks täna õhtul mõned tavalised kraaded minu juurde kokku? Viimasest korrast on juba tükk aega möödas ja su vanapoisiks olemise päevad on loetud. Noh, tehniliselt ongi need möödas, kuid mitte keegi ei tea seda.“
Ja ta oli seotud advokaadi-kliendi konfidentsiaalsusega.
Võtsin hetke otsustamiseks. „Olgu. Mis kell?“
„Kaheksa paiku.“
Noogutasin, seejärel heitsin pilgu Scottile. Ta sai sõnumist aru ja astus laua tagant välja, et vastuvõttu minna.
„Väga hea,“ ütles Arash naeratades. „Näeme koosolekul.“
Kahe minuti jooksul, mil olin üksi, saatsin Angusele sõnumi Californiasse sõidu kohta. Mul oli seal veel pooleli äriasju ja nende eest hoolitsemine sel ajal, kui Eva külastab isa, andis mulle õigustatud põhjuse olla seal, kus oli mu naine. Mitte et mul kindlasti mingit põhjust vaja oleks olnud.
„Gideon.“
Kui ema sisse astus, surusin sõrmed rusikasse.
Scott järgnes ja küsis: „Kas olete ikka kindel, et ma ei too teile midagi, proua Vidal? Võib-olla kohvi? Või vett?“
Ema raputas pead. „Ei, aitäh. Ma ei soovi midagi.“
„Olgu.“ Scott naeratas ja lahkus, tõmmates ukse enda taga kinni.
Vajutasin oma laual pulti, mis reguleeris klaasist seina läbipaistvust, blokeerides vaate kõigi eest, kes korrusel toimetasid. Ema astus lähemale, ta näis õbluke ja elegantne tumesinistes pükstes ja valges pluusis. Ta oli seadnud juuksed taha, klanitud eebenikarva krunni, mis tõi esile näo, mida isa oli jumaldanud. Ükskord olin ka mina seda jumaldanud. Nüüd oli mul raske seda vaadata.
Ja kuna olime välimuselt nii sarnased, oli mul mõnikord raskusi enda vaatamisega.
„Tere, ema. Mida sind linna toob?“
Ta asetas käekoti lauaservale. „Miks Eva minu sõrmust kannab?“
See vähenegi rõõm, mida olin tundnud teda nähes, hajus hetkega. „See on minu sõrmus. Ja vastus su küsimusele on ilmne: ta kannab seda sõrmust, sest ma andsin selle talle, kui abieluettepaneku tegin.“
„Gideon.“ Ema ajas selja
